Alanimaailm
Rikkad inimesed on pahatahtlikud. Nad võivad ja peavadki näitama, et nad annetavad ja teevad head, aga ka see on näitemäng. Nad kasvatavad oma raha targalt edasi, kuigi neil pole raha rohkem vaja.
Nad teevad seda, sest mäng jätkub. Suures pildis on nii, et seadused kehtivad kõigile, aga väljaarvatud eliitperekondadele, sest nemad on kõigest sellest väljas. Nemad on need kes kõike juhivad.
Kas tõesti arvatakse, et maailm on aus ja kõik inimesed võrdsed? Kuidas see saab nii olla kui juba tööstusajast on olnud kombeks võtta nõdrameelsetelt inimestelt kõik käest ära.
Kõik mida nad teha oskavad on valetada ja ennast puhtaks pesta. Nad leiavad alati viise kuidas raha jääb neile, aga teised peavad selle välja käima. Tahad õppida kuidas raha teha? OSTA mõni koolitus ja anna oma raha ära.
Inimesed kes juba siis mängisid oma kodud ja vara maha, mis algusest peale polnudki nende oma, aga nende järeltulijad on kõik maale läinud elama ja ka meie pärineme sealt.
Rikkad on kokku kutsutud täitma eesmärki mis tähendab keskklasside väljasuretamist. Raha tuleb ringlusest välja tuua ja seejärel tuleb kõik populatsioon kas hävitada või panna skoorisüsteemi sisse igaveseks jaurama. See on piinamine.
Kus on kõik need eliitperekonnad kes vastutavad kõige eest mis maailmas praegu toimub? Nad on oma varanduse otsas, perekonna keskmes, sigitavad enda sugulastega ainuüksi, et raha nende perekonnast välja ei läheks. See on rõve ju.
Ja need juured ulatuvad absoluutselt igale poole. Ka mina ei ole kaitstud selle eest kui keegi loeb ja solvub nüüd. Rikkad inimesed on türapead, sest nad teenivad raha ja seda kiilakat meest kes meid putukaid tahab sööma panna. Peab ju kirjutama äärmuslikult, muidu, et võetakse liiga tõsiselt, tegelikult on kõik nali, homme tööle.
NAD TEAVAD TÄPSELT MIDA NAD TEEVAD!
Eliitperekonnad tuleb vastutusele võtta, tahate näha, et seda on pea, et võimatu teha juriidiliselt? Elame, näeme. Kõigel on põhjus.
Ma jonnin lõpuni välja ja tean paremini. Ja üks päev ma võidutsen. Nii palju huvitavat on looduses teha ja ma südamest soovin, et kui käib krahh, siis see toimub selle näol, et kaob internett ja kaob mugavus; aga tekib ellujäämine ja tuleb tugevus.
Hollywood las jääda kus on selle koht. Nüüd tükib meile siia Euroopasse ka ja see toob meile palju peidetud kurjust siia. Siiski, keskendudes kohalikule jäämisele ja püsimisele, siis on ennetust palju tarvis teha ja häält tegema peab ka.
Ärge kaevake põhjaveesoonde. Ärge viige maavarasid välja. Ärge müüge meid maha. Ärge lubage hulle sisse. Laske meil vähestel jääda ja luua oma ellujäämiseks vajalik jätkusuutlikus. Me peame hakkama ise toitu kasvatama ja hoidma kokku ja koos hoidma kinni loojast ja valguse poolest. Seda on nii vähe ja see on väärt meie hinge, seda ära anda ei tohi mitte kunagi.
Võtke need “5G” troojapostid koheselt maha. Jätke inimesed rahule. See tapab meid aeglaselt rakustressi ja muudesse hädadesse. Ei armasta seda loomad, linnud ega metsadki. Jätke metsad rahule.
Metsad peavad jääma ja kasvama iidseks. Neis peitub tugevaim loodusvägi mis on võimeline võtma terve elu oma seaduste alla.
Ma ei kannata välja mis meil siin silme all toimub. Raha eest müüakse maha metsad ja maad, siis ostetakse selle eest pahna ja siis õige pea kukutakse tagasi virelemisse.
Lähed poodi, näed endavanust tüüpi dressides, jõusaalikoti ja päikeseprillidega. Näed, tüüp on ostnud omale uue pilli üleöö. Mõtled, et vast on hea inimene, aga selline kiire karakteri muutus saab tulla minu kogemuste pealt ainult sellest, et kuskilt on kiire nutsutegemise võimalus sülle kukkunud ja muidugi selle arvelt, et see maha parseldada asjade vastu. Selliseid metsaparseldajaid paraku jätkub ja see teeb mind kurvaks.
Kui saan raha, ostan metsa ja kutsun ka teid. Mul metsa veel ei ole. Mets kutsub mind, aga ega ma tulemata jäta.
Hakkab see tamburaitamine hommikul vara pihta, naaber kopsib üleval vanni maast lahti ja teine kõrvalt praeb kala. Ei tegelt nii veel ei ole, aga ma tean, et sellised asjad on statistiliselt kerge juhtuma.
Tavalisest nisujahust tehtud makaronid koos ketsupiga. Ah kuramus, ei ole ka. Täistera tervislikumad penne makaronid. Õnneks, mõnusate judinatega juustu külge praetud ja ketsupi festival peal.
Maailm on täis lilli ja loomet….
Nii, kas raputasin Härra Smithid maha… Kes nii kaugele suutis lugeda… see lihtsalt peab olema minusugune, teistsugune.
Maailm on läinud käest ära ja kõik mu spekulatsioonid edasise osas on pelgalt seda mida ma just ütlesin*: kõigest spekulatsioonid.
Inimesed kes elavad sotsiaalses süsteemis rutiinset argipäeva, nad ei satu teadmiste otsa mis aitaks neil leida olulisemat tõde kui pakub satanistide poolt loodud “tõe” pähe määritud poliitiline ja rahaline süsteem, mis paraku ei ole tõeline. See on kokkulepe, ja me ei mõista miks me seda järgimine nende valitsejate kasuks.
Inimese silmad asenduvad deemoni omadega. Vaatlusest saavad sündima pahed ja süütutest pilkudest tekivad ihad. Rahal on kohutav komme inimest ära rikkuda, sedamoodi teeb ka võim ning selle alla jääb ka inimene kui toode.
See ei puutu meisse. Sellest ei ole midagi. Meil on keskendumine loomulikult vastandikule, ilma igasuguse vaidluseta. Me ei pea ennast ei tooteks ega kellegi omandiks. Meil on surmani eluvaim. Ja kui me uuesti sünnime, oleme täpselt samasugused, ainult et kavalamad; aga seda ainult heas valguses.
Sellepärast, et “tõeotsimine” ei ole olnud kellegi suhtes aggressiivne. Pigem on valedes elamine asjakoht mõtisklemiseks miks inimesed vihastuvad. Suhtumine on pool võitu; vahel piisab ka rahust.
Palju raamatuid enne mudalaviini aegu on lisatud arhiividesse uhkete mõisahärrade poolt meile lugemiseks. Otsige sealt.
Kes suudab tõeliselt jääda pühenduvaks tõele, see leiab seda iga päev aina rohkem ja avardab oma arusaamasid maailmast. Mida rohkem silm avardub, seda vähem tunned kella ja aega.
Ma ei tea kustkohast see julgus mõelda tõeliselt tuleneb, aga ma olen tänulik, et ma olen teadlik ainuüksi sellest, et ma ei maga 100% ulatuses, vaid vähemalt kasvõi see protsent protesteerib vastu.
On olemas inimesi kelle närv ei pea vastu ja lähevadki peast lolliks, aga on ka neid kes suudavad hoida selgust ja kainet mõistust isegi suurima meelepette sees, milleks siis ongi pahatihti vilunud segastel see ükssama suurim meelepete, et maailm ja selle reaalsus pole päris see mis meile on öeldud, õpetatud ja kästud mõelda ning hoida.
Mõelge igaüks enesest; mida te tunneksite kui teile kulmineerub kuldsel teemantkandikul terve tõde sellest, et kõik teie elu on olnud ehitatud valedes. Kas sa võtad sealt kandikult selle tuhksuhkrusse peidetud junni, pistad suhu, teed naeratuse näole ja suudad aitäh ka öelda veel tagatipuks? No see on paraku esialgne nõme komme, mida me peame olema valmis suutma.
Süsteemisiseselt ei jaksa enam. Ma saan aru, et kuniks kollektiivne mõistus ei suuda teadvusel olla, ei hakka individuaalne majakas ühtki signaali tagasi saatma loojale.
“Looja. Kui sa näed lugeda, või tunda minu väikest signaali, siis tea, et vajame taaskord sinu sekkumist, helget. Säästa kõik kurnatud, luba neil jääda, kuniks lõpuni, kuid armastuses ja ilma vihata. Kõik kurjus saagu momentaarselt lahkuma korraga. Jäägu alles nii andestus, kui loomise etapp.”
Aga see tagasiside on loojale kenasti vajalik, et ta võimalikult hästi selle olukorra ära saaks lahendada. On ju kirjutatud, et me pole muud kui rohutirtsikad siin kuplikese all; meie looja näeb ja vajab meie väikese tsivilisatsiooni kokkuhoitud kõvemat väljundit.
Looja tunneb meid. Ta teab igatüht, piisab ainult selle ühe peale oma keskendumine kinkida ning kõik on rohkem selgem kui sel ühel endal. Sealt ka looja tähelepanu on kingitus, suurimatest.
Me elame looja templi alluvuses. Nii all on vesi; kui ka sedamoodi meie üleval, on veed. Kõik on eeter, kihid ja vesi ning hertzid, sümboolika ja sagedused. Maakeeli, jah, piiblis on kirjas, et me elame kupli all, nagu akvaariumis.
See on selline nähtamatu barjäär, tihendkiht ja ega palju teada rohkem ei olegi, kui et see, et ühe võimaluse kohaselt olla see läbipaistev alumiinium; aga ei tea… ei tea kas ehitas selle keegi Marduk või keegi teine, aga kiht too on, välja ei saa.
Nagu ma pakkusin juba, täiesti huupi, siis SpeissX ja E üritavad lõhkuda sinna kihti auku sisse. Neid katsetusi on olnud mitmeid ja võib ette kujutada, et tehnoloogia on needus looja loome vastu.
Ainuke viis selleks, et siit välja saada, pidavat olema niiöelda läbi Jeesus Kristuse, et tema õngitsevat meid hingede näol siit enda juurde elama täies armastuses ja hoituses.
Ma mäletan päevi, ka õhtuid neid; mäletan tõuse ja loojumist end, pikalt mõtlesin, et millal satub kätte see päev, kus ma taipan oma hullumeelsuse plusse.
See päev pole veel käes; aga ma tunnen, et hommik on.
Kaasake iga päev oma tugev mentaalne vaimuvägi oma soovidesse ja meeltesse; jätke pahelised eesmärgid, teenige häid kavatsusi ja kogu maailm läheb jälle paremaks. Jeesuse valge loor, või see mantelkittel, kujutage seda ette langemas maale.
Andku see lahke visuaal teile motivatsiooni ja inspiratsiooni teha valik omal soovil, ja me teenime loojat.
Ilma hüvitisteta. Nii lihtne see ongi.
Kordan selgelt, me ei saa selle eest ühtki kopikat. Miks me seda siis teeme? Sest nii on hea. Kui see pole piisav põhjus, siis hea pole sinu jaoks ja raske on teekond ees; omal valikul see.
Tingimusteta lahkust, seda saab anda ainult välja. Ja kui maailm koosneb sissetungivatest deemonlikest jõududest, siis kõige parem on sellest hoiduda eemale. Kogu optimistlik vägi peitub rahus.
Mulle meeldib kui reziim lubab ärgata kell 4 hommikul ja olla valmis päikesetõusuks, kui siis kristus tuleb puude vahelt ja sirutab end päeva vältel idast läände. Kõige ilusam gibsonlik hetk on päikesetõus, loojang on minu jaoks kurb.
Mulle meeldib kui elukoht on metsa külje all, kõige rohkem meeldib mulle mänd mis on näinud elupäevi. Mulle meeldib kui kodutee on kruusatee ja selle kruusatee ääres leidub suvel metsmaasikaid. Meeldib kui metsas lõkkavad sügisel mustikad.
Mulle meeldib kui hommikul läheb prõksuv kaminatuli käima ja toob nõukaaegse vääveltiku saatel nostalgia tuppa. Mitte ükski muu ei too sellist hingust kui tikupoisi, viikingi või kaamelimehe tikuke.
Meeldib kui külma vett näkku saab, see toob elule. Meeldib mõelda üliklike mõtteid sellel ajal kui värskendus teretab päeva käima. Meeldib kui kaminas põlema läinud halud nägu soojendavad ja kui vingusuits kergelt ninna jääb. Vaimudel ka koht teretamiseks.
Meeldib kui vesi läheb keema, sest ootus ja põhjendus tõlgendavad mulle seda, et kohe saab kohvi valmis teha. Meeldib kui toas on kohvilõhn, aga on ka kaneelisaiakeste hõng. Kodune on see kui köögist tuleb vürtside hellitav aroom.
Meeldib kui saunakeris pannakse tööle. Meeldib kui vana seep ootab vahtuajamist ja külm vesi soojendatakse soojaga. Meeldib kui õues siutsuvad kevadlinnud ja kõnelevad iidses noodis jumalakeelt.
Meeldiks kui kirikukellad lööksid. Meeldiks kui külarahvas oleks kerges tänus ja iseseisvas jõus üksteist toetamas. Meeldib ka üksinda olla, meeldib üksinda olla koos armastava ja hoolitseva naisega.
Meeldib kui sirelid lähevad õitsema ja tuppa tuleb keerutades koos tuulebriisiga nende meeldiv lõhnaiil. Meeldib kui loodus peegeldab hommikupäikest rohekas-gibsonlikult, toob mõtteisse pühametsade pühad hirved koos lindude ja jõekaladega. Rohekas paradiis see on.
Orhideede ja vaalaliste kaunis kooslus, kliimamagus tundmus kõige selle õitseva paradiisi keskel, ootamas on kohvinauding ja makist mängib Dan Gibsoni muusika.
Meeldib lugeda tänuväärseid palveid. Meeldib jagada oma tundeid loojaga ja väljendada ennast, et välja saada see kirjapildi sees.
Meeldib naisega vaadata filme VHS pealt, sest nendes on salvestatud see sagedus mis on erinev kõigest muust. Samamoodi on sootuks teine tera kuulata muusikat vinüüli pealt.
Meeldib kõik see korraga tunda nii, et oleks ainult hommikupäike, oleks ainult päikesetõus, oleks ainult tulehakatis prõksumas, oleks ainult saunakeris kütmisel, oleks õitsemine ja sündimine ainult armumises, oleks kõik ilma lõputa ja alguses, oleks paradiisi loomine ja selle protsess ilma mööduva noodita, oleks aeg ilma seierita ja oleks maa peal igavene nauding igavesti.