Rubriigid
Kohvijutlus

Teadlased püüavad lihvida oma häbitunnet läbi peene alanduspostituse

Ma elan ennast välja.

“@Teadlased: maakera võis kunagi olla tõesti lapik”
https://teadus.postimees.ee/7955870/teadlased-maakera-vois-kunagi-olla-toesti-lapik

Teadlased püüavad lihvida oma häbitunnet läbi peene alanduspostituse ja ma ei tea kuidas nad suudavad ennast välja vabandada kui kõik nende tahtlikud valed ilmsiks tulevad. Siis ei jäägi muud üle kui 5G radiatsioon põhja keerata ja tirida internett maha.

Juba ainuüksi minu postituse pärast kibestub tehisintellekt nii ära, et proovib kõik selleks teha, et inimkond kiiremini ära hävitada.

Seni kuni Gates püüab karjaloomad vaktsineeritud saada, päikese ära varjutada ja inimkonna populatsiooni kontrolli alla saada koos eliitperekondade näpunäidetega, ärkab inimkond vist oma meelepettest ja mürkainetest selle tõttu vaid, et KIIREMINI ülesse.

Kella keeramine, 12 kuud, ahvist pärinemine ja kõik see kokkuvarisev mõttetu pask arhitektuur mis ongi inimesele sobiv käekiri, sest paremini me ei saa.

Päike ja kuu on täpselt samat mõõtu, seda on võimalik oma silmaga näha, kui ainult, et vaadata.

Ma ei ole kella keeranud mitu aastat ja mu elu pole sugugi halvemaks sellepärast läinud, vaid paremaks.

Ma ei kannata välja seda kliimapandeemia narratiivi mida globalistid peale pressivad ja neid on absoluutselt igal pool, üle maailma. Palju on neid raisk… palju.

Lolle on ka palju, nendega ei tasu vaielda, nemad võidavad alati. See panigi mind lootust tundma, et kui suur mass näeb oma silmaga verejälgi teel tapamajja, siis see paneb nad tegutsema, jättes mõtlemise sammukese sootuks välja.

Satanistid on väledaks läinud miskipärast oma narratiivist üle kiirustamisega ja käikude tegemisega, aga see et neil aega väheks kipub jääma, näitab just, et nad kardavad millegi saabumist ja see paneb nad ruttama.

Kas võib olla, et ?

Rubriigid
Kohvijutlus

Julgus ärgata. Julgus näidata.

Lootus on alati see mis jääb viimasena. See on tagasitulek hindamatu väärtustega arusaamani mis toob Sind hetkesse ja nõuab Sinult selle eest pühendumist. Lootus püsib täpselt senikaua kuni oled Sina elavate kirjas.

Looja laegas on süda, meil igaühel on üks omapäraselt mõtlev süda mis aitab meie meeltel puhata mõtlemisest. Ainult kurjus on see mis soovib seda välja meist rebida. Ohverdada. Järada.

Nad proovivad seda lõpetada, sest see ei meeldi neile. Lootus võib olla tõepoolest nakkav ja vahel rasketel aegadel edasiviiv. Seda ei saa niisama naljalt hävitada, sellepärast ka see jõhkrus selle suunal. Nii on ka kirjas, et lootus sureb viimasena.

See oled Sina, sina oled universumi unelm, nii palju kui vähe seda meis üldse enam järel on, ei ole see kadunud. Hakkame lootma, aga suure pühendumisega vastu võtma seda mida meile eluteele saadetakse, kergusega. Oleme lihtsalt meeldiva kõla tänutundes kõige selle vähese ja ilmselt ka kõige selle palju eest.

Seda mida on liialt palju, tulgu sellele meeldiv tasakaal käsikäes vastupidiselt mida liiga vähe, et natu rohkem. Näiteks nagu võimalusi inimestele elada täisväärtuslikult külluses. Leidke omale võimalused rajada ülesse omale maakodu, perekond ja perekonna vapp. Ehitage see ülesse mitte iseendale, vaid tulevastele tähelastele. Küllust lootes igaühele, kõiges selles vales mida me teame olevat, midagi õiget meie eludesse tulevat.

Nagu näiteks meeldiv teadmine ja rahulolu, et kõik mis keerleb ülesse, tuleb sealt ka alla ning toimub selginemine. Käib see kiik üle võlli ja hoog raugeb, tuleb rahu. Ehitage omale südametemplid rindkere piirkonda ja las igavene leek põleb seal uhke leegiga. Julgus ärgata. Julgus näidata.

Rubriigid
Kohvijutlus

Kasvame paradiisi, sünnime looja kaitses inglitena puhtast valgusest

Vaikselt taustaks mängib ilmalik lootus, mis on viinud mind mõtlema ja unistama, see on keelatud ootus. See on ootus sellest, et sügaval sisimas kasvab hingeline avanemine looja usaldusse. See usaldus on tingimusteta, läbinisti puhas ja läbipaistev, nii et seal puuduvad tagamaad ja konksud. See on lubamine. See lubamine on seda väärt, sest keskkond soosib seda.

Inimene kelle südamepiirkond hakkab tulitama, lausa põletama ja lubab endal muutuda, see toob sooja südamekeskuse, see on usaldamine, et see on Kristuse kingitus. Võta see vastu.
Mis viib inimese sügavale enda sisse? Langused. Aeg ja kogemused, valu ja kaotused, lahtilaskmised ja tõusmised.

Kuniks me vaatame endasse ja näeme ka kõike head mis meis peidus veel on. Senikaua kuni teised elavad Sinu elus, ei lase see sul enesel areneda. Kõik mängivad käitumist, aga hingedemaailmas ei ole oluline teeselda, või hoida ennast tagasi, vaid justnimelt olla tervikuna väes. See kehtib kõikide hingede kohta. Kui lõppeb kord see näitemäng ja avaneb tõeline olemine. Kui puuduks konflikt üksteise käitumise pärast. Keskkond ja seltskond saaksid kokku. Selles elus me oleme seemned. Me tõuseme mullast ja kasvame kõrgele, me sirutame oma tiivad lahti ja tärkame inglitena elama.

Valged inglid on ikka veel enda positsioonil loojat teenimas. Need inglid on jumala meeleheaks ja auks. Räägime neist kes siin… kuigi maailm vaikib ja keegi ei taha rääkida sellest…… räägime inglitest kes said oma külge tumeda pleki.

Kord enne suurt uputust, enne kui looja vihastus ja puhastas maailma sohilastest, langenud inglite ja inimeste vahel sündinud hiiglastest, algas lugu selliselt, et inglid elasid inimestega üheskoos.
Inglid juhendasid ja kaitsesid looja uusimat loodut, inimest, tema enda näo järgi veel puha. Mõned inglid armusid inimestesse kes neid võrgutasid ja said nendega lapsi. Need on langenud inglid kes laskusid suurimasse pattu.

Inimestel on vaba tahe, vaba valik teha ükskõik mida. Langenud inglid said samamoodi nüüd oma tahtmise. Kannatavad nüüd inimesed ja need inglid mõlemad oma otsuste tagajärgede käes.
Enamus hiiglasi hävines suure uputusega, aga palju jäi elama. Neil oli õitsengu aeg pärast. Ehitasid omale vallid ette ja valitsesid, neil oli suur nälg ja kui inimesed enam neile andameid ei toonud, siis läks asi nii käest ära, et nad hakkasid sööma kõike mis kätte ulatus… linnud, kalad, roomajad ja inimesed…
See oli kaua aega tagasi, aga mitte nüüd nii kaua, et me oleksime sisimas unustanud selle tunde, et see ei kuulu meile, vaid ka süütud hinged elavad üle midagi iidselt nässu läinud karmat.
Ja siis veel huvitavat…. Lilith olla Aadami esimene naine, aga sõnakuulmatult iseseisev… Lilith läks teise “mehe” ingli juurde ja sai temaga lapse… Aadam sai looja poolt omale kuulekama naise kelleks oli Eeva.

Piibli tekstist, eriti Enochi raamatust ja Hiiglaste raamatust, võib leida vihjeid jumala vihastusele inglite suhtes, kes hakkasid inimestega lapsi saama ja selle tulemusena visati taevast välja.
Inglid langesid patustades: Mõned taevased inglid langesid patustades ja soovides ühineda inimestega, eriti naistega.
Nende patt oli ebajumalakummardamine: Inglid rikkusid jumala poolt antud korda ja pühendumist, otsides inimnaiste seltsi ja luues nendega järglasi.

Hiiglaste sünd: Inglidest ja inimnaistest sündisid hiiglased, keda sageli nimetatakse nefiliimideks. Nende suurus ja vägivaldsus põhjustasid segadust ja hirmu maailmas.
Jumala viha: Jumal vihastas nende inglite peale, kes olid oma loomuse ja ülesande unustanud ning inimestega pattu langenud. See viha viis otsusele, et nad visatakse taevast välja ja neile määratakse karistus.

Väljaviskamine: Jumal viskas langenud inglid taevast välja, saates nad maa peale. Nad kaotasid oma jumaliku staatuse ja langesid inimeste hulka. Meie piiratud arusaam tahab rohkemat?
Need sündmused, mis on pärit Enochi raamatust ja Hiiglaste raamatust, on osa apokrüüfilisest kirjandusest ja pole osa Piibli põhitekstist. Nende tekstide tõlgendamine võib erineda, ja neid ei tunnustata kõigis religioonides või kirikutes ametliku õpetusena.

 

Meie tõeline kasvuaed mis toidab meie olemist ja kõigil kes sinna õide on läinud, avaneb kogeda seda mis on üdini õige. Sellised suured otsingud on pannud mind lugema piiblit ja mõtlema rohkem oma hinge peale. Ainult iseendaga.

Rubriigid
Kohvijutlus

Saatan on kui hunt lambanahas, karjas sees kui ka väljas peidus.

Teadmine asendati religioonidega. Üksmeelne suhtlus asendati keeltega. Igavene olemine asendus momentidega ja nendel silma hoidma määrati aeg, vastupidiselt tundele… nüüd jälgima seierid hakati tika taka sünnist surmani.

Templite rituaalide ja kanalduste imed asendusid küpsiste ja teeõhtute juturingiga. Iga sõnum läks laiali erinevas tõlgenduses jutuna millest ajapikku keegi enam aru õigesti ei saanud.
Iseseisvast tundmisest sai igapäev rutiin, kõik vaba meele meelelahutus, teadmised ja usaldus sai kaante vahele ja tolmu kätte riiulisse unustusse see jäigi. Ei tea enam keegi lugeda, mäletada või tunnetada, kasvõi tegutseda oma maagia kallal rohkem.

Võimsad arhitektuurid, tasuta energia ja perfektne kliima. Kunsti ja motivatsiooni külluses ja inspiratsiooni supluses selle sees. Kõik oli paika seadistatud, ilma, et keegi midagi mõtlemagi pidanuks.

Ja sealtmaalt tuligi parasiitide võimalus kõik hävitada, lolliks teha ja üle võtta, sest oma märkamises leidsid nad tagaukse paradiisi ning täpselt nii tegid, et hävitasid ja valetasid, manipuleerisid ning lõid süsteemi seda valet üleval hoidma, igaüks signaaliks maatriksis.
Raha toidab süsteemi ja võimu ja see viimane on personaalselt kõigile lubatud vastavalt nende intellektuaalse ja südametunnistuse püksikummile… mõnel siiski pole südant ega süütunnet. Ei leia seal hoolivust, aitamist ja vennalikku arusaama.

Küll siis on erinevad grupid, nii avalikud kui salajased, selleks, et usaldust kasvatada vastavalt religioonidele, keeltele ja erinevatele elulistele, hingetutele ja hingelistele missioonidele.
Ja sealt edasi jääb üks suur hall mass autopiloodil kuuletujaid, järgijaid ja uskujaid keda juhendavad psühhopaatidest irvaksuud ja rosinasilmad.

Reptiilsed deemonlikud neljanda taseme kiskjad kelle energiaks oleme meie ja operatiivsüsteemiks on poliitika, sealhulgas sõjad ja erinevad seadused mida kasutatakse sildadeks ühelt kaldalt teisele, vastavalt kuhu nad soovivad jõuda. See on nende mäng.

Kas Jeesus tuleb tagasi? Kas satanistid valmistuvad Anti-kristuse tulekuks? Kas taevaväravatest saabuvad inglid? Kas me lähme kõik vabatahtlikult paldiski maanteele järjekorda? Seda näitab ainult aeg…

Maailm on täis müstikat, segadusi ja saladusi. Kui keegi elab maailmas mis tundub õige, siis see on veetav hammasratas selles süsteemis mis on õnnestunud edukalt filtreerida sobivaks NPC’ks.
Süsteem on näitamas elavatele ja teadlikkele inimestele oma tõelist reptiilset palet, see on poliitiline kaos ja uhta-ahta siia sinna tuupimine, kohustuste ja seletuste ahel iga väikse mõtte ning teo üle peetakse jauramiskursuseid õppelajuhataja klassist kuni kohtumajadeni välja.

Ega süsteemist väljas olemine pole sugugi parem, see on varjudemaailm. Seal hoiavad korda ülemeelikud.
Süsteem on disainitud väga kaua aega tagasi, see pole esimene kord kui seda on installeeritud kellegi reaalsuses. Aja jooksul on sellest õppetükke kogunud ka erinevad iidsed organisatsioonid ning seaduste ja reaalsuste koodeksi loomine on rohkne.

Teadmine, et kuidas asjad tegelikult on või olla võivad, see on kõige tõelisem ja ausam olemine. Kes haistab, see teab, et maailm milles me elame on kujundatud spetsiaalselt meie jaoks, aga süsteem on läinud hapuks ning see omakorda näitab mis toimub loori taga… sellepärast ka järgmine lähtestamine planeeritud ongi. Süsteem tahab kukkuda kokku, justnimelt selliste inimeste pärast kes on ärganud ülesse ja teavad täpselt mis toimub, sest see on lihtsalt selge kui silmad, kõrvad lahti ja meel avatud on.

Teadmine, et kõik kriisid ja igapäeva tähelepanu mäng on selle jaoks, et narratiivi peal jooksutada meie argipäeva aega. Teadmine sellest, et see toimub meie ümber, see ongi võti, et hoida ennast kainena. Teadmine ja väljumine mentaalselt sellest süsteemist. Süsteem mis on meile kui nähtamatud trellid teha mida sa tõeliselt teha soovid, ilma tingimusteta.

Rikkad inimesed suplevad maisetes mõnudes, vaesed inimesed läbi oma kannatuste ärkavad ja toovad muutusi maailma, loodetavasti ilma reptiilse süsteemita, maatriksist väljas, lahendustes. Üheskoos. Siis on kõigil rikkus majas, õues ja südames, see on tõeline küllus kui sul puuduvad igasugused piirangud tegeleda loometööga.
Kas tuhande aastane rahu saabub taas või juhtub midagi vastupidist? Seda teab ainult looja ise kes on võimeline sekkuma, aga teeb seda ilmselt hetkel kui keegi seda ei oska oodata.

Rubriigid
Kohvijutlus

Kohvijutlus: Lugupeetud peedijurakas ja kümme kartulit

Hakkab see tamburaitamine hommikul vara pihta, naaber kopsib üleval vanni maast lahti ja teine kõrvalt praeb kala. Ei tegelt nii veel ei ole, aga ma tean, et sellised asjad on statistiliselt kerge juhtuma.

Tavalisest nisujahust tehtud makaronid koos ketsupiga. Ah kuramus, ei ole ka. Täistera tervislikumad penne makaronid. Õnneks, mõnusate judinatega juustu külge praetud ja ketsupi festival peal.

Maailm on täis lilli ja loomet….

Nii, kas raputasin Härra Smithid maha… Kes nii kaugele suutis lugeda… see lihtsalt peab olema minusugune, teistsugune.

Maailm on läinud käest ära ja kõik mu spekulatsioonid edasise osas on pelgalt seda mida ma just ütlesin*: kõigest spekulatsioonid.

Inimesed kes elavad sotsiaalses süsteemis rutiinset argipäeva, nad ei satu teadmiste otsa mis aitaks neil leida olulisemat tõde kui pakub satanistide poolt loodud “tõe” pähe määritud poliitiline ja rahaline süsteem, mis paraku ei ole tõeline. See on kokkulepe, ja me ei mõista miks me seda järgimine nende valitsejate kasuks.

Inimese silmad asenduvad deemoni omadega. Vaatlusest saavad sündima pahed ja süütutest pilkudest tekivad ihad. Rahal on kohutav komme inimest ära rikkuda, sedamoodi teeb ka võim ning selle alla jääb ka inimene kui toode.

See ei puutu meisse. Sellest ei ole midagi. Meil on keskendumine loomulikult vastandikule, ilma igasuguse vaidluseta. Me ei pea ennast ei tooteks ega kellegi omandiks. Meil on surmani eluvaim. Ja kui me uuesti sünnime, oleme täpselt samasugused, ainult et kavalamad; aga seda ainult heas valguses.

Sellepärast, et “tõeotsimine” ei ole olnud kellegi suhtes aggressiivne. Pigem on valedes elamine asjakoht mõtisklemiseks miks inimesed vihastuvad. Suhtumine on pool võitu; vahel piisab ka rahust.

Palju raamatuid enne mudalaviini aegu on lisatud arhiividesse uhkete mõisahärrade poolt meile lugemiseks. Otsige sealt.

Kes suudab tõeliselt jääda pühenduvaks tõele, see leiab seda iga päev aina rohkem ja avardab oma arusaamasid maailmast. Mida rohkem silm avardub, seda vähem tunned kella ja aega.

Ma ei tea kustkohast see julgus mõelda tõeliselt tuleneb, aga ma olen tänulik, et ma olen teadlik ainuüksi sellest, et ma ei maga 100% ulatuses, vaid vähemalt kasvõi see protsent protesteerib vastu.

On olemas inimesi kelle närv ei pea vastu ja lähevadki peast lolliks, aga on ka neid kes suudavad hoida selgust ja kainet mõistust isegi suurima meelepette sees, milleks siis ongi pahatihti vilunud segastel see ükssama suurim meelepete, et maailm ja selle reaalsus pole päris see mis meile on öeldud, õpetatud ja kästud mõelda ning hoida.

Mõelge igaüks enesest; mida te tunneksite kui teile kulmineerub kuldsel teemantkandikul terve tõde sellest, et kõik teie elu on olnud ehitatud valedes. Kas sa võtad sealt kandikult selle tuhksuhkrusse peidetud junni, pistad suhu, teed naeratuse näole ja suudad aitäh ka öelda veel tagatipuks? No see on paraku esialgne nõme komme, mida me peame olema valmis suutma.

Süsteemisiseselt ei jaksa enam. Ma saan aru, et kuniks kollektiivne mõistus ei suuda teadvusel olla, ei hakka individuaalne majakas ühtki signaali tagasi saatma loojale.

“Looja. Kui sa näed lugeda, või tunda minu väikest signaali, siis tea, et vajame taaskord sinu sekkumist, helget. Säästa kõik kurnatud, luba neil jääda, kuniks lõpuni, kuid armastuses ja ilma vihata. Kõik kurjus saagu momentaarselt lahkuma korraga. Jäägu alles nii andestus, kui loomise etapp.”

http://www.metmuseum.org/art/collection/search/397055

Aga see tagasiside on loojale kenasti vajalik, et ta võimalikult hästi selle olukorra ära saaks lahendada. On ju kirjutatud, et me pole muud kui rohutirtsikad siin kuplikese all; meie looja näeb ja vajab meie väikese tsivilisatsiooni kokkuhoitud kõvemat väljundit.

Looja tunneb meid. Ta teab igatüht, piisab ainult selle ühe peale oma keskendumine kinkida ning kõik on rohkem selgem kui sel ühel endal. Sealt ka looja tähelepanu on kingitus, suurimatest.

Me elame looja templi alluvuses. Nii all on vesi; kui ka sedamoodi meie üleval, on veed. Kõik on eeter, kihid ja vesi ning hertzid, sümboolika ja sagedused. Maakeeli, jah, piiblis on kirjas, et me elame kupli all, nagu akvaariumis.

See on selline nähtamatu barjäär, tihendkiht ja ega palju teada rohkem ei olegi, kui et see, et ühe võimaluse kohaselt olla see läbipaistev alumiinium; aga ei tea… ei tea kas ehitas selle keegi Marduk või keegi teine, aga kiht too on, välja ei saa.

Nagu ma pakkusin juba, täiesti huupi, siis SpeissX ja E üritavad lõhkuda sinna kihti auku sisse. Neid katsetusi on olnud mitmeid ja võib ette kujutada, et tehnoloogia on needus looja loome vastu.

Ainuke viis selleks, et siit välja saada, pidavat olema niiöelda läbi Jeesus Kristuse, et tema õngitsevat meid hingede näol siit enda juurde elama täies armastuses ja hoituses.

Ma mäletan päevi, ka õhtuid neid; mäletan tõuse ja loojumist end, pikalt mõtlesin, et millal satub kätte see päev, kus ma taipan oma hullumeelsuse plusse.

See päev pole veel käes; aga ma tunnen, et hommik on.

Kaasake iga päev oma tugev mentaalne vaimuvägi oma soovidesse ja meeltesse; jätke pahelised eesmärgid, teenige häid kavatsusi ja kogu maailm läheb jälle paremaks. Jeesuse valge loor, või see mantelkittel, kujutage seda ette langemas maale.

Andku see lahke visuaal teile motivatsiooni ja inspiratsiooni teha valik omal soovil, ja me teenime loojat.

Ilma hüvitisteta. Nii lihtne see ongi.

Kordan selgelt, me ei saa selle eest ühtki kopikat. Miks me seda siis teeme? Sest nii on hea. Kui see pole piisav põhjus, siis hea pole sinu jaoks ja raske on teekond ees; omal valikul see.

Tingimusteta lahkust, seda saab anda ainult välja. Ja kui maailm koosneb sissetungivatest deemonlikest jõududest, siis kõige parem on sellest hoiduda eemale. Kogu optimistlik vägi peitub rahus.