Pikk joru, aga vajalik:

Merivälja UFO… on aeg tunnistuseks…. Nii, nüüd ma saan aru kui oluline minu tunnistus selles kremplis on. Mida ma usun? Ma usun päris paljut. Alustame algusest ja vaatame mis saab. Kui küsimused millele ma saan vastata, siis oskan rääkida veelgi rohkem.

Igor Volke ja Jüri Lina on minu valikud dokumenteerimaks kõike mida ma üle olen elanud – ja kui ma leian jõudu nendega kohtuda ja dokumenteerida kõik ülesse formaalselt, siis nii see olema saab.

Teen sissejuhatuseks kiire ülevaate enda elust ja räägin tunde baasil, seega kirjapilt on lihtsalt samalihtne kui minu keeruline olemus.

Kui ma ei jõua seda teha, siis jääb pidepunktid mida ma suudan praegu kokku klopsida siin, sest see on oluline. Alustan täiesti algusest. Kõik mida ma nüüd siin jagan on kirjas ka mu raamatus, aga kuna ainult paberkandjal pole ka hea seda hoida, siis läheb veelkord rahulikule meenutamisele jututuba lahti siin.

Minu tunnistus annab kinnituse nii mõnelegi kahtlasele asjaolule. Ma räägin lühidalt üle oma kogemused ja kui embakumba Igor või Jüri soovivad rohkem dokumenteerida minu juhtumisi, siis kuniks ma elan, saan ma olla panuseks.

Ma olen rääkinud ka Mart Sanderiga sellest ja tema ütles, et tal on isegi üks miski kivimike kingitud mis on pärit sealt Hõbekuuse kaevust või midagi, ma pole ise näinud seda, aga lihtsalt lahe, et tal see olemas on… küll mitte ilmselt objektist endast, aga vahest mõni kõrgemal temperatuuril kokkusulanud kivim? Minu materjal siiski on kirjapildis ja vähemalt praegu see ka nii jääb.

See materjal on uurimustöödeks kõigile saadav ja vannun oma hinge nimel, et mida ma olen kogenud on olnud minu jaoks päris, olenemata kas vaimsed haigused nagu skisofreenia ja teised on niivõrd võimelised selliseid luulusid pakkuma, või leiab mõni inimene vähemalt minu ausa püüdluse kalkuleerida võimalikult adekvaatselt toimunut. Las ma ütlen, see on olnud paras kompott.

Mõni näeb elus heal juhul korra midagi paranormaalset, aga minu puhul on see olnud tõeline õudusunenägu mida ma olen pidanud paraku võtma kui normaalset osa oma elust, sest ma ei pea ju valima käed üleval karjumist normaalseks osaks oma elus.

Alustan täiesti algusest peale. Mul on jäetud tagatised, juhuks kui minuga midagi juhtub, siis seda kinni mätsida ei anna. See saab olema avalik informatsioon ja ilmselt algus millegile suurele mis on jäänud pooleli, sest korra on seda juba kinni õnnestunud osaliselt mätsida, küll aga siis polnud neil kohalike elanike tunnistusi nähtustest, olid ainult uurimustööd.

Vot nüüd saame ka tunnistused, minu näol kes 100% vannub, et nägi igasuguseid asju Meriväljal elades, ja mitte sealt ei alganud kõik see, vaid juba varem. Ma võtan oma aja, räägin oma kogemused, küll siis hiljem annab täpsemalt uurida ja pilti kokku viia, aga ega see mõistus enam nii terav ei ole, et meenutada täpseid kuupäevi ja vanuseid, sest ma praeguseks hetkeks ei tea mis päev või kuupäev on kui ma arvutist seda ei vaataks, vot mu dementsuse algus on alustanud minu vaikset söömist ja ma lähen ilmselt samamoodi hääbudes minema nagu Nikola Tesla, ilma midagi sellest saamata, aga jättes endast vähemalt midagi maha – tunnistused oma võimsatest paranormaalsetest nähtudest mida siiani õnneks ei ole veel naeruvääristatud, aga küll selleks ka aega leidub tulevikus.

Minu saaga saab alguse Tõrvast. Elasin maal. Elasin täielikus vabakasvatuses ja võisin joosta paljajalu kruusal, liival, murul või kasvõi klaasikildudel, et õppida mille peal joosta ei tasuks.

Metsas sai üksi käidud, korra isegi ära eksida ja taas kodutee leida, milline kogemus. Kõik see oli alati ikka paljajalu ja täiesti vabalt kasvades maal mille ümber olid metsad. Ma sain oma väljateenitud võimaluse palju õppida.

Õppetöö oli meeletu, ehk siis avastamine ja ringi tuhnimine, ma olin sedamoodi laps kes kõik sahtlid ja riiulid pidi läbi tuhnima, et avastada mis kuskil vedeleb ja mis olemas on. Uudishimu elu osas oli meeletult põnev osa ja muud ma ei teinudki. Olin hästi jälgiv ja samas totaka olemisega, sõbralik ja läbinägev kõige osas täis vigureid ja rõõmu, mul oli hea lapsepõlv.

Mu ema on parim, ta pakkus mulle armastust ja vabadust, tahtis, et ma koolis õpiksin hästi, sest tahtis mulle head ja paremat eluks mida tema teadis parim olevat. Mu ema on teinud kõik õigesti. Ta kannab ingligeene. Ma lasen oma emal elada rahulikku tavalist elu täiel rinnal, sest ma ei taha teda kakkuda sellesse energiasse mida mina pean iga päev tavaliseks enda puhul.

Ma ei tea suurt midagi siiski kooliharidusest, ma polnud hea õpilane ja ma olin koguaeg hädas kõigega, ma olin üks neist keda valiti kehka tunnis viimasena, sest ma ei saanud pallilegi pihta löödud.

Mul oli kooliaegne kiusupunnist naabripoiss Rauno kes nüüd on suure sadamakandi kaubanduskeskuse tegevjuht ja kes minu jaoks on sadistist troll kellele meeldib ninakolle süüa ja võimalusel kellegile haiget teha või kedagi kägistada, vaimselt maha teha ja mida kõike veel, aga sellest keegi ei kuule ega… seda ei oska keegi rääkida kes ei tea. Vot mina tean rääkida. aga ega tal ka kerge elu pole olnud. Minu kooliaja tegi pea võimatuks just nimelt tema oma igapäevase kiusuga.

Nüüd karistuseks saab ta oma mahlas marineerida ja suure rikkusega tuleb ka suur pahandus mis tal nimelt praegu tundub kulmineerumas olevat. Olgu, ma sellele rohkem ei keskendu, koolis ma olin väga halb õpilane suuremas osas ja mu käed higistasid koguaeg ning teatud õpetajad pidid seda fakti teades ikkagi mind kutsuma alati klassi ette tahvlile, et mind alandada, detailid jäävad minu teada.

Koolides on samamoodi õpetajad kes on inimlikud ja siis on need kellel on seal töökoht oma hea tunnustatud paberi pärast ja need on sinna saadetud teatud lapsi energeetiliselt õgima ja see pole üle pingutatud, vaid tagasi hoitud teadmine. Igaüks enda mätta otsast võib paralleele tõmmata ja tunnetab ise ära mida ma räägin siin.

Paranormaalsed meenutused lapsepõlvest.

Esimesed kogemused algasid päris väiksena maal elades. Esimene tähelepanek kõige osas olid need öised ärkamised, just nimelt perioodidel kui kuu oli täies ulatuses aknast välja paistvat metsa valgustamas. ( Ma elasin metsade vahel, ajad olid teised )

Kohalolu oli tuntav, selle peale sai ärgatud ülesse, aknast välja vaadatud ja oli näha kuidas kolm sellist kummalise olemisega (hingekriipivalt kahtlane maaväline energia) karu lähenesid aknale ja naeratasid laia naeratusega, proovides anda signaali, et nad pole ohtlikud ja on sõbralikud. Ma ütleks, telepaatiliselt saadetud visuaalne signaal oli hologramm, sest päris karu välimust nad ei omastanud, see oli rohkem selline hübriidkaru.

Need karud käisid mõned korrad, üks kord olin neist ees ja nad lähenesid aknale. Teisel või mõnel muul korral olid nad juba akna taga. Ma täpselt ei tea mitmeid kordi nad käisid aga vast mitte üle kolme korra, mida ma meenutada rohkem ei suuda, pole mälestusi. Olen nõus minema hüpnoosi alla, aga ma ise ei usu sellesse, aga kui see aitab tuua detaile välja, siis otseloomulikult tahaksin seda teha.

Detailsemalt on alati meeles, et iga kord kui nad tulid, siis mäletan, et enne ma ärkasin ülesse selle tunde peale, et keegi on akna taga, nad ei pidanud ei koputama ega häält tegema, vaid kogu see tunne käiski tunde järgi, telepaatiliselt siis. Siis olid need mustad silmad, diagonaalselt veidi laiali ülesse. Ja see suur lai “sõbralik” naeratus.

Kuu sillerdus metsale ja need olendid lähenemas või siis juba mõnel teisel korral kui nad tulid, akna taga ootamas. Nad ei kutsunud mind välja, ega tulnud läbi seina, aga kui üldse keegi läbi mateeria läks, siis olin see mina.

Pärast nende tulemist lõppes see kogemus alati sellega, et tuppa ilmus hästi kummaline valgusvihk mille peal või selle sees siis ma hõljuma hakkasin, tundsin, et lendan, läbi lae ja siis enam ei mäleta mitte midagi.

Siis oli järgmine päev ja ma ärkasin ülesse, tundes, et ma olen saanud magada ka, aga meeles, et selline sündmus leidis aset. Nüüd see on koht kus paljud skeptikud saaksid tõmmata joone ja öelda, et ma nägin seda unes, aga mina ainult tean paremini, et see ei olnud ei REM uni ega unenägu, vaid ma ärkasin ülesse kui see juhtuma hakkas ja siis lihtsalt “blackout” ja järgmine päev.

Unenägu ma tean väga hästi eristada, mul on olnud palju erinevaid unenägusid ja iga kord ma loetlen selle unenäoks. Rändamised on tavaline värk unes. Olen ühe korra Lucid-Dreami kogenud, olin siis jälle lapsepõlve kodus maal, paljajalu, tundsin tuult ja muruniiskust varvaste vahel, ma ei oleks tohtinud seal olla, seega tuul hakkas vilisema nagu kõrge vibratsioon piniseks kõrvus kui miski olend keda ma selja tagant ei näinud, tuli mind ära viima sealt. Ma tulin sellest justkui kolm kihti välja. Oli Lucid Dreaming, siis nägin end pealt magamas ja siis ärkasin ülesse. Kolme-astmeline.

Ma ei tea lugeda tavaliseks unenäoks muidugi seda, et kui ma väga väike olin, siis ma kohkusin ühest unenäost väga ära, see oli põlev õhulaev mis kukkus maale ja plahvatas. Hiljem ma sain teada, et selline sündmus leidis aset ka. Zeppelini plahvatus, see suur katastroof. Ma mõtlen, et see võis olla mälestus eelmisest elust. Ma ei olnud laeva peal, ma olin maa peal ja ma mäletan et kui see alla kukkus siis see oli mu viimane mälestus sellest. Justkui oleksin ma hukkunud tookord, maa pealt jälgides seda kõike pealt.

Aga kõik mu tulnukate juhtumid, need olid ikkagi siis kui ma ei maganud, ega olnud halvatud ehk REM unestaadiumis.

See on üsna tavaline, et mälestused kustutatakse ära. Kas ma käisin emalaeval? Ilmselt käisin, aga ei mäleta sellest mitte kui midagi.

See paar korda juhtus ja sellega see asi lõppes, kuniks me jõuame mu tunnistusega edasi kooliealise ikka. Küll aga juhtus veel midagi kummalist enne seda ja ma räägin selle loo ka ära.

Lõgisev madu.

Kes ütles, et Eestis ainult ühte liiki rästikuid leidub? See ei vasta tõele. Me oleme enamus näinud rästikut, nastikud või vaskussi, aga see mida mina nägin lapsena kui järve kaevati ja tööd veel pooleli olid. Enne seda oli seal tugev tihnik. Metsik loodus, väekoht ja minu lapsepõlvekodu mida mul enam ei ole võimalik külastada.

Ühtäkki kui ma seal saarel ( järv oli veel kuiv ja sügav, vett polnud veel sees ) pihlapuu all avastasin ja ringi kolasin, siis kuulen ühtäkki sellist tugevat hirmutunnet, et keegi on mind justkui sihikule võtnud, aga ma polnud varem madu näinud, ainult kaane välja tirinud jalast kui mudas ringi tollerdasin, aga eks lõpuks ühtäkki ikka peale sellist tugevat sisinat ja kolinat oskab ka laps oma jalge ette vaadata.

Suur paks rästik. Mitte nagu meil öeldakse, et leidub, aga midagi sellist mida keegi ei miskipärast uskuda ei tahaks. Esiteks oli tegemist kuramuse piraka rästikuga, aga teiseks oli ta väga laia näoga ja ta kõlistas saba. No kui palju meil on Eestis rästikuliike kes saba kõlistaksid? Nüüd eksperdid ütleksid, et ma ajan udu ja selliseid rästikuliike meil Eestis ei ole, aga kas see tähendab, et eranditult poleks varasemalt ka olnud? Ma nägin ühte!

Ta oli mitu ringi keras, saba väljas kõlistades ja pea püsti mulle otsa vaadates, ja meie pilgud kohtusid, aeg jäi seisma. Minu jaoks. See kogemus oli väga intensiivne, ilmselgelt pole see üllatus kellegile, aga minu kogemus oli sedavõrd kummaline ja õnnerikas, et olenemata sellest maost, ma olin varbad pea vastu talle läinud enne kui ta mind hoiatama hakkas. Ta oli minust sendimeetrite läheduses jalgadest. Kõrge ja pirakas, ürgne ja keltilik hoiatav sõnumitooja.

Ta ei salvanud mind. Ma tardusin ja kui meie pilgud kohtusid, siis tagant järele meenutades justkui palju informatsiooni sai vahetatud kiire pilgu läbi. Midagi muud tal öelda polnudki, kui et “See on minu ala”, ja seetõttu et ma niivõrd halvatuks muutusin, ta ilmselt mind ei salvanudki, aga ma peale seda panin jooksu ja pääsesin tuppa suure ehmatusega. See madu ei olnud loll, vaid iidne. Ma sain päris hea pildi internetist, et tõmmata paralleel millist rästikut mina kohtasin, minu rästik oli veidikene pikem ja tumedam, laiema näoga ja kuidagi suurem. Paras shokk kahtlemata lapsele, aga ega sealt minu kirg reptiile uurida ei tulnud, ilmselt… vist. See tuli läbi elu minuni lihtsalt paratamatult iseenesest. Räägin sellestki.

Nüüd jõuame selleni, et ma kolisin maalt ära. Mu ema ja isa ei jäänud kokku, ja mu ema läks elama maalt Tallinasse, ma olin täielik maakas ja harjunud seal, meeldis seal, siiani meeldib maal, aga mul ei ole enam kuhugile maale minna, mu kõik sünnikodud on kas teiste inimeste oma või siis mu isapoolne suguvõsa on mind välja lõiganud.

Mu isa on samamoodi kasvanud ilma isaarmastuseta, ma ei süüdista teda, tänu sellele, et elu läks nagu see läks, sain ma vabalt areneda omas tempos ja ilma ranguseta, ehk ka ilma armastuseta.

Ma pean oma vanaisa hingetuks barbariks, ma pole talle mitte midagi teinud, aga ta salgas mind ära ja valetas mu peale. Seega ei saa ma ka sinna minna ja ei hakkagi saama. Ma ei ole oodatud, ei praegu ega ka tulevikus.

Mul pole lapsepõlvest midagi alles enam, ei tea kas see on taotuslik suurem plaan või juhuste jada, aga nii see on läinud. Kusjuures sellest rääkides on tõesti huvitav kuidas raha liigub minust eemale ja kui see tuleb, siis väga eriskummaliselt peale pressides ja tuleb suurte pahandustega. Deemonid kipuvad küüsi taha ajama läbi selle, virelemine pole mulle midagi uut ega võõrast, kohati isegi naudin.

Meriväljale kolimine

Ma kolisin Tõrvast Tallinna. Kaks väga erinevat keskkonda. Maal elades ma panin oma elu ohtu ja tulin probleemidest enda jõul välja, õppisin tugevalt ja eluliselt, aga linna elades ma ei teadnud isegi miks auto seisma jääb kui jõudsime linna.

Hakkasin välja autost astuma kui tehti häält, et ma tuleks ruttu autosse tagasi, sest mul oli komme imestusega välja hüpata autost poole hoo pealt vahel isegi.

Tulin välja, sest auto oli seisma jäänud, arvasin, et jõudsime kohale, aga siis sain teada, et linnas on sellised asjad nagu valgusfoorid ja punased tuled. Siis nägin merd, sest merivälja kodust oli meri kohe seal lähedal ja sealt sai mööda sõidetud.

Ma ei mäleta mis tunde see minus esile tõi, samamoodi ei mäleta ma mida ma tundsin kui esimest korda maja ja hoovi nägin. Mingisugust vaimustust ei osanud oodata, võtsin kõike isenesest mõistetavalt.

Mul oli väga hea eluperiood seal elades, sest jällegi, mul oli vabakasvatus mis andis mulle ruumi igal ajal oma jalgrattaga sõita ja ringi avastada. Sai jälle palju ringi käidud ja ma olin üsna julge selleks ajaks ja sain järjest julgemaks. Mitmeid kordi sai ka elu jälle ohtu seatud – näiteks oli mereäärse palgitehase suure palgihunniku sees meil tänavapoistega oma onn isegi. Tagant järele mõtlen seda ohtu mis meil peakohal sõnaotsesesmõttes varitses. Sinna hiilimine oli isegi omamoodi seiklus ja palju muud. Nagu Tom Sawyer.

Meriväljal elades ma mitte mingit rõhku kodukohale ei pannudki.
1. Minu kodu kus elasin 2. Hõbekuuse Objekt
Hõbekuuse 34 kohta võite ise lugeda internetist. Uurimas käisid ikkagi tegijad ja see suudeti maha vaikida.
Hõbekuuse 34 kohta võite ise lugeda internetist. Uurimas käisid ikkagi tegijad ja see suudeti maha vaikida ja isegi unustada. Psühholoogiliselt inimesed ei võtaks isegi tõsiselt seda teemat, aga mina võtan.

Merivälja esimesed juhtumised.

Kõige esimesed mälestused paranormaalsest olid ikkagi need lennukid mis lendasid jubehirmus madalalt üle maja selliselt, et aeg hakkas aeglustuma. Ma kogesin seda ühe korra väga võimsalt. Emalt küsides, mis värk on, ta ei osanud öelda, sest tema seda ei kogenud.

Veel olid kummalised tähelepanekud need, et mingid uurijad käisid koguaeg värava taga informatsiooni välja keelitamas. See oli seotud teiste asjadega, tagant järele aru saades, aga minu jaoks ikkagi kummaline, et mind sellesse kaasati nende poolt.

Koguaeg oli maja ümber mingid kahtlased autod ja mehed kes luurasid midagi. No lihtsalt kokku enda asjadega pannes väga imelik. Olgugi, et selleks oli muu põhjus tookord.

Aga siis hakkas jälle pihta see mida ma juba lapsepõlves olin kogenud. See tunne, mis äratab mind ülesse, sest võõras kohalolu on sisenenud tuppa. Energia on nii tume ja võimas, et see äratab ülesse. Siis olid mustad putukasilmsed olendid ja oli järgmine päev. Mõned korrad öösiti ärkasin ülesse, sest nad käisid paar korda nii ja minu elu viimane kogemus hallidega leidiski aset vot peale väiksemaid varasemaid kogemusi kus mul oli tekkinud juba koolis käimise mured ja see käis üle minu võimete, häiris minu õiglustunnet nii tugevalt, et ma otsustasin sellest paremini aru saada ja valmistusin järgmiseks korraks teadlikumalt.

Läbi jumala tahte või kes teab läbi mis õnne juhtuski olema üks selline õhtu kus ma tundsin, et toas oli kohalolu. Ma ärkasin ülesse, sest nii olin ma lapsest saadik enne alati ülesse äratatud telepaatiliselt…. Kui olin ülesse ärganud, identifitseerisin ma tunde järgi sama kohalolu, need olid nemad. Kõik käis kiiresti, aga aeg seisis, sest kui sellised asjad juhtuvad, siis mõistaks iga inimene kui palju on võimalik teha kui aeg justkui seisma jääks.

Ma teadsin, et kui ma nüüd silmad lahti teen, siis ma näen neid silmi ja siis ei mäleta ma pärast midagi, seega ma tegin nii:

Ma panin ennast uskuma, et ma magan. Mingi kaitseinstinkt minus ärkas ülesse niimoodi talitlema. Nüüd ma mõistan, et hallidel on võime lugeda mõtteid ja mitte ainult, neid ka sisestada ja inimestele illusioone esitleda.

Hoidsin silmi kinni, aga tegin samal ajal silmaprao lahti, et ümbruskonda jälgida, kuid kõige tähtsam oli see, et mu ajulained oleksid justkui magavas seisus. Hallid ei teadnud, et ma olen ärkvel, nad ilmselt hakkasid kohe mõtlema, et miks ma ei ärka.

Silmapilust jälgides mäletan, et toas olid suurte putukaliste mustade silmadega olendid, samad kes olid alati olnud… ja kaks halli olid voodi kõrval ja üks hakkas lähenema uurimaks miks ma ei ärka, ilmselt…. ja sellel hetkel kui ma ümbruskonda skännisin, tuli minus esile eriti tugev õiglustunne “Mida te minult tahate?” ja “Miks te mind ometi rahule ei jäta”, peale seda ma tundsin meeletut õiglusviha enda sees ( Adrenaliin läks käima ja julgus tekkis üllatusmomendi näol ) ja avasin suure hooga silmad.

Ja see kes tuli veidi lähemale, see sai mult pooliku jalahoobi voodist ülesse hooga tulemisel ja kui ma nüüd täiesti silmad lahti hämaras toas püsti olin, klõpsasin toavalguse käima ja nägin esimest ja viimast korda halle olendeid oma ruumis lähemalt.

Kordan, et kõik käis adrenaliinihoos väga kiiresti, aga mul oli väga hea salvestada kõik toimuv kiiresti ülesse.

Nimelt olid need olendid minu üllatuseks paanikasse sattunud ja tolgerdasid ringi, vähemalt need kaks segaduses halli… kolmas hall oli karanud siis laenurka ja proovis võtta ämbliku hologrammi, aga ega ta selle peale ei mõelnud, et nii suurt koduämblikut ei võtaks üksi mõistus usutavaks, seega see oli suur märk paanikast jälle, ta ei osanud muud teha.

Mina hakkasin muidugi karjuma ja jooksin toast välja pärast seda kohe ja karjusin ema korrus ülevalt poolt alla. Kui ta magamistoast välja, trepist alla tuli, läksime tagasi tuppa ja loomulikult oli tuba tühi ja mina lolliks end teinud.

Tegemist on interdimensionaalsete või ekstradimensionaalsete ( ma ei ole ekspert selles valdkonnas, aga googeldada saab igaüks ) olenditega ja füüsiliselt ei pea nad uksest või aknast välja otseselt minema, seega see pole mingi probleem neil ära haihtuda.

See jäi nende viimaseks käiguks ja rohkem ma neid näinud pole. Nende viimane käik tähendas ka mulle füsioloogiliselt muutusi. Mul olid mõned tervislikud probleemid kõhuga ja mul oli punnis naba, mõnel on, see oli üleöö läinud sissepoole nii nagu teistel enamusel on ja kõhumured olid ka korras.

Siis olid mul suuremad soolatüükad mõlemal käel, erinevatel näppudel mis olid geomeetriliselt kokkukäivad ehk siis vasaku käe pöidlal oli suurem soolatüügas millel oli kolmnurkne lohk sees ja see kolmnurk mis sellesse lohku mahtus asus parema käe pöidla peal. Need olid üleöö läinud. Mulle siiski on jäetud parema pöidlale sellest arm, nii nagu mul on üle keha kummalised venitused ja armid, justkui laseriga lõigatud. Nende viimane kord jäi selleks, et nad otsustasid mind viimast korda aidata ja siis mind rahule jätta.

Mis ma sellest õppisin? Seda, et adrenaliin on seotud kuidagi sellega, et neile saab vastu hakata. Ma ei tea siiani kas nad olid pahatahtlikud või mitte, aga ma lihtsalt enam ei suutnud.

Nii, et siis nüüd on puuduv lüli selles Merivälja saagas ka olemas mida Igor Volke ja paljud teised on uurinud ja millest mina suurt midagi ise ei teagi.

Minu tunnistus meriväljal juhtunust ei olnud ka tekkinud Meriväljale elama minemisest, vaid algasid juba väiksemana Lõuna-Eestis, mis paneb mind lihtsalt imestama, et kas selline juhus on võimalik või on mul mingi suurem ülesanne, et mind niimoodi just sinna maalt elama paigutati.

Kas nad suudavad nii kaugele suures pildis ette asju planeerida ja mis põhjusel? Ja ma tean, et lihtsale inimesele on see puhas muinasjutt, aga minu jaoks on see olnud üks päris kurnav elu, sest mulle meeldis lihtsalt oma rida ajada ja avastada mida elul pakkuda on, kuid kahtlemata mõjutas see mu tavalist elu nii tugevalt, et praegu olen ma kusagil oma maailmapildis ja ma ei suuda toimida normaalselt ja ega keegi selliste kogemustega inimesi aidata ka väga ei oska ja samamoodi veritseme ja oleme haiged ning vireleme.

Miks mul üldse tekib suur viha ebavõrdsuse osas ongi see, et kõik mis ma olen kogenud ja näinud ning siis ma pean kannatama sellises süsteemis kui ma ei saanud koolis filtreeritud süsteemi sisse.

No väga aus selle koha pealt, et sain mida väärisin, aga me keegi ei vääri sellist süstemaatilist kohtlemist. Ma olin teistsugune, paljud inimesed on teistmoodi teistsugused ja niimoodi nad unarusse jäävad.

Ma tahan, et see muutuks ja olengi kõik oma eluaja uurinud ja lugenud rohkem ning alles parasjagu nüüd olen ma hakanud aru saama kõigest mis on olnud ja mis käib praegu, kahjuks pole aeg meie kasuks ja ma ei tea lõppmängu tulemust, sest mingi osa minus ei aktsepteeri seda mida ma tunnen, et juhtub.

Kui vaid oleks õiged küsimused, õiged inimesed kes dokumenteeriks nii nagu asi käib, et minu tunnistus aitaks suurt pilti ka laiemale rahvale selgeks teha. Nimelt viimane suur lähtestamine oli päris ja seepärast me ei mäletagi keegi kust me tuleme ja kes me oleme. Ilmselt oleme hübriidid ja meid loodi tehislikult, me tulime kuskilt sealt kustkohast meid loodi ja saadeti sinna kus elasid teised ning me võtsime neilt arhitektuuri ja kõik selle loome mis neist alles jäi.

Tartaaria Impeerium või kuidas keegi seda nimetab oli päris ja see on ajaloost kustutamisel olnud juba sellest ajast saadik kui käisid võimsad ekspeditsioonid. Kunagi oli kõik väga hästi, kõik elasid võrdselt külluses ja oli leiutamise ajastu. Põnev, see on rakutasandil meeles isegi…. aga siis tuldi ja hävitati kõik, rööviti ja varjati maha.

Ajalugu on kirjutatud võitjate poolt ja nii see käib edasi ka praegu. Nii kuidas kokku lepitakse, nii ülesse märgitakse ja nii seda pähe õpitakse koolides. Kui miski ei meeldi, siis jääd hariduseta ja lõpetad kusagil omaette hüljatuna ja isoleerituna. Nii see on.

Ma kavatsen seda muuta. Kui see on minu ülesanne. Kui ma saan midagi teha. Kui ma ei saa, siis vähemalt minu energia elab edasi neis kes suudavad muutusi tuua peale mind. Mingi suurem ülesanne peab mul olema, samal ajal maist elu elades ma närbun.

Ma tean, et midagi suuremat käib ja ma tunnen ennast väljajäetuna. Samas on tunda õhus midagi toimumas ja võibolla selgub tulevikus kas mind oli tarvis veel millekski muuks kui pelgalt tunnistamaks mida näinud olen.

Must vaim ja Merivälja UFO

Kui meriväljalt ära ja Viimsisse kolisime…. siis juhtus selline asi minuga, et koolitükke tegemas tundsin toas suurt kohalolu ja pideva seljataha vaatamisega pettudes et kedagi seal pole ei teinud ma ühel korral enam tundest välja ja siis tundsin kuidas keegi paremale õlale kämbla asetas ja koputas kolm korda, pöörates end vaatama taha nägin musta vaimu kes oli pimehämaras toas selgelt näha, olles süsimust niimoodi, et terve vaimolendi figuur joonistus selgelt välja.

Tal polnud nägu, aga tal oli pilk, tugev intensiivne ja energiat sööv pilk mis sellest kapuutsiolendist tuli võttis mul jälle kisa nagu mõnel naisel välja ja siis ta valgus toa põrandale ja kadus. Shadow People, kui keegi tahab googeldada. Polnud tore, aga kinnitan, nad on olemas, nähakse veel mütsiga ka, need on energiat söövad olendid ja neid seostatakse ka meestega mustas (men in black).

Elasin küll Viimsis, aga üks kord aega hiljem juhtus jälle midagi ja olin selleks ajaks nüüd siis näinud juba tulnukaid, hõljun läbi mateeria ja näinud orbe trikitamas mulle ning ka musta vaimu, siis minu üllatuseks ma otseselt lendavat taldrikut polnudki näinud (UFO’t) ja nägin ära… olin Merivälja bussipeatuses ja vaatlesin merelt tulevat suurt särelevat tähte mis muutus suuremaks, sest lähenes merelt mandrile minu suunas ( minu taga suunaga oli hõbekuuse 34 objekt ) ja kui lähemale jõudis siis kadus sära ära ning esile tule meeletult hiiglaslik lendav taldrik, rohekas-metaljas tulukeste ja all ringraadius ketas (vaatlesin alt ülesse detailselt ka) ja ilma igasuguse heli ja emotsioonita siis lendas üle minust ja tänase päevani mõtlen, et kas mitte keegi teine ei näinud? Paneme mind hüpnoosi alla ja proovime rohkem välja kangutada?

Siis aega hiljem kogesin ma telepaatilise heli ära… palju võib üks inimene asju kogeda… ma olengi nimetanud seda paranormaalsete kogemuste jackpotiks. Naisterahva (tulnukalik rass on oletus) hääl mu peas hoiatas mind ühe inimese eest.

Ja oligi kõik, see käis läbi REM une, seda ma mõistsin täheldada, aga ainult mina tean kuidas see tunne oli… ja piisavalt usutav mulle, et uskuda kuidas telepaatiliselt on võimalik “rääkida”, muidugi mina muud heli ei suutnud teha kui seal tardumisepaanikas suutsin öelda lihtsalt, et “Mine ära” ja siis sain liigutada end.

Ja mõned inimesed on ka olnud kummalised, tulevad ise minuni mingi õhusttekkiva põhjusega ja siis kaovad, aga mõned olid agressiivsemad ka… loetlen kiirelt ette ja kunagi vast saan rohkem rääkida, aga hakkan algusest peale….

Esimene inimene tuli lähedaste kaudu sisse ja proovis jääda siseringi… sulfuri või märja liiva lõhn, mustad silmad, reptiilne naeratus ja pilguga ütles nii mõndagi… see inimene ei jäänud.

Teine inimene oli selgeltnägemise võimega ja oli kummalisteks asjadeks võimeline… kui pidime kohtuma, siis andsis kummalisi käsklusi, näiteks sellel ajal elades olin ma noor ja mul polnud isegi telefonikrediiti (ma kasutan pealelaadimisega SIM kaarte) aga kui ma olin temaga kohtumas, siis ta ütles, et ma helistaksin talle teatud aja ette, kindla aja ütles ka ja ma andsin nõusoleku, teades juba kus ta mind nagunii ootab ja ma lihtalt lähen kohale, kuid ma teadsin ka seda, et mul pole kõneaega… aga kui ma talle siiski viisakusest helistada proovisin, sest ma juba sellel ajal teadsin millega on tegu, siis telefon hakkas kutsuma ja ainult temale…. ja ma sain helistada ja teavitada teda… uskumatu, pärast muidugi ei saanud kõnesid jälle teha, aga talle sellel ajal sai. Ta teadis asju…. ta oli juuramees.

Kui ma temaga kohtusin, rääkisime “vandenõu” teemadest… kui ma jutuks tõin naisterahvaste energia ja selle olemuse, ta miskipärast väga ärritus ja silmapupill muutus kriipsuks ja siis muutus tagasi… ma ei näidanud välja, et nägin. See inimene jällegi ei jäänud, ta leiti pargist surnuna kui läks nii öelda sörkima.

Kolmas kord oli inimene kes oskas inimesi veenda hästi ja mind hoiatati ka tema eest… õppisin palju ja hoidsin eemale, see inimene ei jäänud, sest mind hoiatati tema eest telepaatiliselt. Ta oli justkui inimene, aga ta oli jällegi väga reptiilsete omadustega, aga nii peenelt, et ma ei suutnud ühtegi detaili välja tuua tema kohta.

Neljas inimene oli päris korralik amps mulle. Imearst, ravitseja ja paranormaalsete nähtuste pildistaja… aga tegelikult saatana kummardaja, musta maagia harrastaja (tema sõnad) ja nagu tema sõnad mulle olid, siis sama saab vastu, petis… sai mu magusalt kätte, aga ma hoian tagatisi tema eest ja lubasin kõik ilmsiks rääkida kui ta mind rahule ei jäta oma väljapressimistega mida ta planeeris ise ette.

Jätab hea mulje alguses aga kui päriselt tõeliselt näed millega on tegu, ja vaenlaseks Sind tembeldab, siis pole nalja… final boss. Silmad süsimustad peas ja tutvuste, võimu ja rahaga saaks iga lihtsa inimese maha teha, aga mind jättis pärast seda rahule kui ma sain mõned tõestusmaterjalid ja muu tagatise tema osas.

Materiaalselt võimukas inimene, vaimult tugev must maag, aga isegi sellised ei taha nende osas ühtegi valgustust kui massid kuuleksid. Mingi kaitseingel oli minu poolel ja ma sain korraliku pagasi enda kaitseks tema eest, küll aga mu elu varises kokku ja see oli minu murdekoht, ma enam ei teadnud kuhu mujale minna kui psühhiaatriakliinikusse kus ma sain oma kaitse asja ette.

Seal öeldi tegelikult, et ka see inimene on väga teretulnud sinna asutusse, ega seal käivadki erinevad tähtsad tegelased ka, see pole midagi ebatavalist, nägin päris mitut avaliku elu tegelast seal.

Nüüd õnneks on nii, et jah olgu, kõik mis ma ütlen on lihtne tunnistada vaimuhaiguseks, aga ma tõesti püüan võimalikult siiralt kirja panna kõik need kogemused ja õudused ning mul on veel paljutki rääkimata teatud põhjustel, elu kaasab mind samamoodi koguaeg pahandustesse ja suured massid kui valesti kokku pildi panevad, siis on kõik läinud tühja, seega ma pean võtma oma aja.

Ma tahaksin kõik endast välja saada ja kirik pole selleks mulle õige koht, seega kui ma saan kuidagi Jüri Lina või Igor Volke dokumenteerima kõike, siis räägiksin ka sellest, et ma usun Meriväljal olevat suuri tunneleid ja baase mis viivad hõbekuuse 34 objektini… mõned arvavad, et objekt ise on juba praeguseks ära viidud tunnelite kaudu Soome mis jookseb väidetavalt juba mere alt, aga loomulikult kui tõestust pole, siis lihtsalt nii olla ei saa… nii käib see asi…. peab leidma tõestusi… kui mujalt alguseks kahtlaseid asju esile pole tuua siis toome sellegi, et peale fakti, et seal uurimas on käidud:

  1. Vana raudtee mis jookseb minu vana kodu kõrvalt kohe võib olla maa-aluse tunneli üks variant. Ma pole näinud oma silmaga tunneleid, seega tõestust pole kus tunnel jookseb, aga on loogiline järeldada et maa alt avalikuse eest varjatuna, elumajade ja rikaste rajooni (kes ei kujuta ettegi midagi) alt käib selline tsirkus…. nii öelda silme all.
  2. Minu tunnistused viitavad puuduolevale lülile Merivälja uuringutes, mida mina olen näinud, annavad tunnistuse näol kinnituse ebamaistest juhtumitest…
  3. Meriväljal on kahtlased asjad … pealtnäha kõik ok aga kui vaadata suuremat pilti siis on väga kummaline, et keset elumaju on nii suur ala määratud riigile mingiks kuramuse serverimajaks mille seinal on nii palju õhkpumpasid et niiöelda siis jahutada servereid, aga minu meelest on loogiline järeldada et see võib olla ka ventilatsioon. Milleks nii palju ruumi ja lihtsalt kummaline, et nii lähedal hõbekuuse objektile mis asub samuti maa sees, no kuulge, mõelge ise peaga.
  4. Usun, et peibutisinimesed on pandud elama sinna… ostetud kokku nii palju maju kui on võimalik olnud ja läbisegi normaalsete peredega on seal peibutisinimesed…. kahtlased autod sõidavad ringi, see juba vana asi minu jaoks.. tumedate klaasidega maasturid, kaubikud jne…
  5. Kõigele on seletus… normaalne seletus, ma mõistan, aga palun võtke see aeg uurida seda ja te tunnete sügaval sisimas ise ka, et see on väga reaalne võimalus suurteks asjadeks.
  6. Panen lõpetuseks kroonikast pildi ka taevastest võitlustest kus liivimaa elanikud näinud mingeid õhulaevu võitlemas… ilmselt olidki needsamused objektid, kolm tükki kukkus läänemere kallastele, ilmselt üks neist ongi seesamune, aga kahe teise objekti kohta ei oskaks öelda.

Võimalik, et üks siiski on läänemeres ka.

Olen praeguseks üsna hääbumas kõige selle komplektiga mida olen kogenud ja ma samal ajal kui ma õpin viimase lähtestamise osas, loen vanu teoseid ja proovin mõista kõike paremini, siis tõsiasi on see, et ma pean seda kõike tegema elades pealtnäha tavalist elu… ma olen nii väsinud sellest… elu tehakse kõigil nüüd raskeks, seega valmistuge suuresti… ainult masside hääl ja kollektiivne teadvus aitab meil tõe välja uurida.

Mida ma usun? Tulnukad on päris. Reptiilid on päris. Mütoloogilised olendid ei ole ainult legendid raamatutes. Nii paljut mida te ette ei kujutaks, ma usun. Ma usun päris paljut, sest mul on varnas enda isiklikud kogemused. Paranormaalne jackpot!