Hakkab see tamburaitamine hommikul vara pihta, naaber kopsib üleval vanni maast lahti ja teine kõrvalt praeb kala. Ei tegelt nii veel ei ole, aga ma tean, et sellised asjad on statistiliselt kerge juhtuma.
Tavalisest nisujahust tehtud makaronid koos ketsupiga. Ah kuramus, ei ole ka. Täistera tervislikumad penne makaronid. Õnneks, mõnusate judinatega juustu külge praetud ja ketsupi festival peal.
Maailm on täis lilli ja loomet….
Nii, kas raputasin Härra Smithid maha… Kes nii kaugele suutis lugeda… see lihtsalt peab olema minusugune, teistsugune.
Maailm on läinud käest ära ja kõik mu spekulatsioonid edasise osas on pelgalt seda mida ma just ütlesin*: kõigest spekulatsioonid.
Inimesed kes elavad sotsiaalses süsteemis rutiinset argipäeva, nad ei satu teadmiste otsa mis aitaks neil leida olulisemat tõde kui pakub satanistide poolt loodud “tõe” pähe määritud poliitiline ja rahaline süsteem, mis paraku ei ole tõeline. See on kokkulepe, ja me ei mõista miks me seda järgimine nende valitsejate kasuks.
Inimese silmad asenduvad deemoni omadega. Vaatlusest saavad sündima pahed ja süütutest pilkudest tekivad ihad. Rahal on kohutav komme inimest ära rikkuda, sedamoodi teeb ka võim ning selle alla jääb ka inimene kui toode.
See ei puutu meisse. Sellest ei ole midagi. Meil on keskendumine loomulikult vastandikule, ilma igasuguse vaidluseta. Me ei pea ennast ei tooteks ega kellegi omandiks. Meil on surmani eluvaim. Ja kui me uuesti sünnime, oleme täpselt samasugused, ainult et kavalamad; aga seda ainult heas valguses.
Sellepärast, et “tõeotsimine” ei ole olnud kellegi suhtes aggressiivne. Pigem on valedes elamine asjakoht mõtisklemiseks miks inimesed vihastuvad. Suhtumine on pool võitu; vahel piisab ka rahust.
Palju raamatuid enne mudalaviini aegu on lisatud arhiividesse uhkete mõisahärrade poolt meile lugemiseks. Otsige sealt.
Kes suudab tõeliselt jääda pühenduvaks tõele, see leiab seda iga päev aina rohkem ja avardab oma arusaamasid maailmast. Mida rohkem silm avardub, seda vähem tunned kella ja aega.
Ma ei tea kustkohast see julgus mõelda tõeliselt tuleneb, aga ma olen tänulik, et ma olen teadlik ainuüksi sellest, et ma ei maga 100% ulatuses, vaid vähemalt kasvõi see protsent protesteerib vastu.
On olemas inimesi kelle närv ei pea vastu ja lähevadki peast lolliks, aga on ka neid kes suudavad hoida selgust ja kainet mõistust isegi suurima meelepette sees, milleks siis ongi pahatihti vilunud segastel see ükssama suurim meelepete, et maailm ja selle reaalsus pole päris see mis meile on öeldud, õpetatud ja kästud mõelda ning hoida.
Mõelge igaüks enesest; mida te tunneksite kui teile kulmineerub kuldsel teemantkandikul terve tõde sellest, et kõik teie elu on olnud ehitatud valedes. Kas sa võtad sealt kandikult selle tuhksuhkrusse peidetud junni, pistad suhu, teed naeratuse näole ja suudad aitäh ka öelda veel tagatipuks? No see on paraku esialgne nõme komme, mida me peame olema valmis suutma.
Süsteemisiseselt ei jaksa enam. Ma saan aru, et kuniks kollektiivne mõistus ei suuda teadvusel olla, ei hakka individuaalne majakas ühtki signaali tagasi saatma loojale.
“Looja. Kui sa näed lugeda, või tunda minu väikest signaali, siis tea, et vajame taaskord sinu sekkumist, helget. Säästa kõik kurnatud, luba neil jääda, kuniks lõpuni, kuid armastuses ja ilma vihata. Kõik kurjus saagu momentaarselt lahkuma korraga. Jäägu alles nii andestus, kui loomise etapp.”
Aga see tagasiside on loojale kenasti vajalik, et ta võimalikult hästi selle olukorra ära saaks lahendada. On ju kirjutatud, et me pole muud kui rohutirtsikad siin kuplikese all; meie looja näeb ja vajab meie väikese tsivilisatsiooni kokkuhoitud kõvemat väljundit.
Looja tunneb meid. Ta teab igatüht, piisab ainult selle ühe peale oma keskendumine kinkida ning kõik on rohkem selgem kui sel ühel endal. Sealt ka looja tähelepanu on kingitus, suurimatest.
Me elame looja templi alluvuses. Nii all on vesi; kui ka sedamoodi meie üleval, on veed. Kõik on eeter, kihid ja vesi ning hertzid, sümboolika ja sagedused. Maakeeli, jah, piiblis on kirjas, et me elame kupli all, nagu akvaariumis.
See on selline nähtamatu barjäär, tihendkiht ja ega palju teada rohkem ei olegi, kui et see, et ühe võimaluse kohaselt olla see läbipaistev alumiinium; aga ei tea… ei tea kas ehitas selle keegi Marduk või keegi teine, aga kiht too on, välja ei saa.
Nagu ma pakkusin juba, täiesti huupi, siis SpeissX ja E üritavad lõhkuda sinna kihti auku sisse. Neid katsetusi on olnud mitmeid ja võib ette kujutada, et tehnoloogia on needus looja loome vastu.
Ainuke viis selleks, et siit välja saada, pidavat olema niiöelda läbi Jeesus Kristuse, et tema õngitsevat meid hingede näol siit enda juurde elama täies armastuses ja hoituses.
Ma mäletan päevi, ka õhtuid neid; mäletan tõuse ja loojumist end, pikalt mõtlesin, et millal satub kätte see päev, kus ma taipan oma hullumeelsuse plusse.
See päev pole veel käes; aga ma tunnen, et hommik on.
Kaasake iga päev oma tugev mentaalne vaimuvägi oma soovidesse ja meeltesse; jätke pahelised eesmärgid, teenige häid kavatsusi ja kogu maailm läheb jälle paremaks. Jeesuse valge loor, või see mantelkittel, kujutage seda ette langemas maale.
Andku see lahke visuaal teile motivatsiooni ja inspiratsiooni teha valik omal soovil, ja me teenime loojat.
Ilma hüvitisteta. Nii lihtne see ongi.
Kordan selgelt, me ei saa selle eest ühtki kopikat. Miks me seda siis teeme? Sest nii on hea. Kui see pole piisav põhjus, siis hea pole sinu jaoks ja raske on teekond ees; omal valikul see.
Tingimusteta lahkust, seda saab anda ainult välja. Ja kui maailm koosneb sissetungivatest deemonlikest jõududest, siis kõige parem on sellest hoiduda eemale. Kogu optimistlik vägi peitub rahus.