Author: Alan Durier

Categories
Kohvijutlus Kohvilogi

Kohvijutlus: Kristuse õli ja väiksed kohvid ning 5G tuleb maha võtta!

Väike teavitus: 3 veebruar, 2023 , USA kohal, hetkel Montanas on lendamas midagi huvitavat. Kas see on ikka õhupall nagu nad ütlevad? Aga vast samas on ka. Trooja hobune ja Roswelli UFO ajaloo kordamised ütlevad ainult seda, et ka seekord vast läheb läbi.

Sotsiaalmeedias ma ei viibi juba aastaid, reklaami ei ole teinud ja kõik minu väljendus on alati olnud tasuta. Vähesed inimesed kes külastavad ja kohvi kõrvale minu loometööd loevad, siis ka selle piisava vähemusega kipun jälle kahtlustama, et olen mustas nimekirjas oma lehega, vaatamiste statistika on kahenenud üle öö.

See pole mu esimene rodeo. Hingemaailm oli täpselt samamoodi, enne alkeemiat üleval, aga kenasti pärast nende tulekut blacklisti all, et linke ei saanud ka jagada. Sellist võimu minul ei ole.

Sellest pole midagi, sest ma olen kõik väljenduse turvaliselt alla laadinud ja see on trükivalmis. Ma ei taha sellest raha luua, seega kui üks aeg mind enam ei ole, siis saab keegi teine selle peale mõelda, sest ma laen selle ülesse selleks puhuks kõigile lugemiseks.

Hea on väljendada ennast juba pikki aastaid järjepidevalt, õppides koguaeg midagi uut juurde ja proovides leida hetke kõik kokku omavahel siduda, sest siis on kõik selge. Selge kus me oleme ja kes me oleme ja mida me peame kiiremas korras tegema.

Ma pean hoidma kõike meeles ja kui uuesti peaksin sündima, soovin, et kõik mida olen teksti pannud, on nähtav lugemiseks. Ma pean leidma võimaluse ilma igasuguse vägivallata lõpetada see inimeste massiline kontrollimine ja hullutamine. Kõik need snaipripostid mis nad ülesse installeerisid, kas nad on raha nimel valmis ka oma enda perekond hukule määrama? Võtke kohe maha.

Kes Sa oled, kustkohast sa tuled ja mis kõik on võimalik mida me ei tea? Jumalikule teadvusele lülitumine käib jagades armastust ja valgust. Kõik kuidas sa seda väljendad on Sinu loometöö üks osa.

Kõrgel vibratsioonil sagestatud meeleseisund omab sellist mõnusat meeldivat meelekõditundmust. Karma on tõeline. Tee head.

Kui me laseme dikteerida teistel enda eest, siis me muutume deemonlikuks. Deemonid ei jookse meie ümber ringi ega käse midagi teha, vaid see on meie enda valik. Me oleme valikud enne meie tegusid. Kõik kes veel elavate kirjas, neile laskub kohustus tunda kergust, aga see on kõige keerulisem ülesanne meile kõigile.

Me oleme kahtlemata tulnukad. Me oleme kohas kus elasid teised. Simuleeritakse ja eksperimenteeritakse, venitatakse ja salgutatakse. Me peame võitma nad ja olema sellest kõigest paremad, olema üle.

Kuidas jõuda suure rahu küllusesse? Inimene alustab õppetööd kõike kogedes, aga meile on antud ka meeled mida saab manipuleerida ja kõik siia maa peale sündinud inimesed on tulnud siia õppimaks vaatame valedest välja, tõele otsa.

Mis või kes… Me ei ole see kes peeglist vastu vaatab. Me oleme see mis vaatleb. Me oleme need kes vaatavad sellele peegeldusele ise esimesena otsa ja see peegeldub meile tagasi. Me oleme need olendid kes kasutavad seda keha ajutiliselt.

Surm on avanemine algusele. Teekond eetrisse. Kui me arvame, et sureme, siis see on hirm mis on meie enda valik kuhu laskuda. Kui me otsustame igat hetke nautida, siis me elame. Kui me sureme, siis arvame, nii nagu ka sõnastus seda serveerib, et meie oleme see mis sureb, aga mitte meie ei sure, vaid maine lihakeha on see, mille jätame.

Me ei saa karta, sest pole mida kartma peaks, meie ei sure, meie jaoks jätkub elu edasi. Teised on need kes jäid maha ja ootavad oma õiget aega selleks võimaluseks.

Eetermaailm on täis armastust ja kõrgeid noote mis võtavad hinge laulma jumalikus ülemkooris täis valgust ja harmooniat. Tule puhka teadmiste lõkke ääres ja lase igal praksuval helil seletada sulle kõigest sellest mida oled kuulda soovinud.

Ei ole seal janu ega tühjust, ega millegi järele puudust tunda. Kõike on seal alati külluses, selliselt, et jätkub kõigile piisavalt. Ahnuse asemel leidub seal õpetlasti kes annavad alati rohkem kui küsida oskaks, aga mida nad annavad on tänu üheskätt tähelepanuga mida neile kingid selle eest, et nemad saaksid Sinule jagada oma õpitut ja väljendada selle õpitu parimaid külgesid erinevateks otstarveteks. Nad on taevalikud meistrid, loometöö väljendamine on nende igapäevane tegevus piiramatus eetermaailmas, oma templites.

Me oleme lihakeha kui ka eeterkeha mõlemat. Füüsiline kehastus on nähtav ja on ajutiseks õppetööks mõeldud väljendusavatar. Spirituaalne vaim aga on nähtamatu ja igavene.

Jumal, või kõige arhitekt, allikas või algus, see on meister kõiges mida teeb. Kõik selle singulaarsuse fragmendid täidavad ülesannet kollektiivselt ühenduda ja luua võimalikult hea külluslik olemine kõigile võrdselt, aga hirmude, kahtluste, paranoia ja muude pahede meelevalda sattunud inimesed on andnud ennast deemonite meelevalda. Me oleme hing, mitte lihakeha. Keha on meile antud, hing oleme meie. Hinge allutamine on kõige alus.

Kui me soovime avarduda oma hingelt täielikult valguse rüppe, siis me peame siiralt enda sisse vaatama ja mõtlema sama siiralt väljapoole, tehkem häält, kasvõi noot, sest iga signaal ja impulss, ka pooleldi magavalt inimeselt on võti valimaks hea poole. Kirikute eesmärk oli lasta saalitäis õigeid helisid kumama läbi geomeetria mis igal kirikul oli rätsepatööna. Need tervendustemplid ravisid ja lubasid tõusta inimestel kõrgematele jumalikele teadvustele.

Teeme head neile kelle heaks midagi teha saame. Teeme head neile kelle eesmärgid on üllad. Teeme head iseendale ja oleme ühtselt hoitud kurja eest mis hiilib seljatagant.

Ehitame ja loome, väljendame ja armastame loodusreaalsust, selliselt ei ole me üksinda mitte üheski situatsioonis. Meie hoiame iseennast, valgus ringleb ja trallitab südames.

Teenige nii palju häid punkte kui te suudate. Hoidke enda teadvust kõrgel ja armastuse meelevallas, selliselt, et te ei sõltu teistest, vaid toodate valgust enda südamest.

Maa peal olevad iidsed ehitised ei ole inimeste ehitatud. See on kõik valetatud. See vedeles juba kaua aega tagasi, aga mitte siiski nii väga kaua aega tagasi ja vabamüürlased olid tavalised ehitajad kes said kõik omale tasuta, lihtsalt hakkasid lugu välja mõtlema ja väitsid, et nemad ehitasid midagi. Kaarikud ja hobuserattad, vagunitäiejagu lapsi nikli eest töösturite koju, süsteemi lahti lastuna ja populatsiooni programmeerima enda propaganda poolt.

Kõik mida näeme maal, seda näeme eetermaailmas. Kuidas me oma missiooni maal täidame, sõltub meie valikutest mis igaüks annab meile kas lootust või võtab seda. Meie raskused on mõeldud lahti laskmiseks, aga esmalt lahendamiseks, ka õppimiseks ja ega mitte keegi teine ei saa teiste eest selle koha pealt kaasa rääkida, sest õppetükid on väga individuaalsed.

Paradiisikihid on meie enese teadvuse taga kinni. Maa peal on kõigil probleemid, raskused ja saladused mida peetakse nõrkusteks ning proovitakse ära kasutada absoluutselt iga inimese peal kasvõi korra elus, aga selle ületamine on kerguses elamine, teadlikult jumala enese rüppe laskudes, teades mida keegi on teinud ja andestada, ka valed mida paljud võinuks uskuma jääda, ka need tuleb andestada. Ära hoia kinni mitte millestki, aga anna tänutunde taktis tagasi kõigile valgust, soojust ja armastust leida enda parimad osad mis viivad meid edasi jumala kuningriiki.

Surmahetkel otsustab ikkagi emotsioon ja tundmus, meie meeleseisund, et kas me oleme oma õppetükid maal teinud ja suudame lahti kõigest lasta, see tähendab jätta selle maise keha tänutundega ja naeratusega. Pääsedes koheselt kõige kõrgemate sageduste nooti kus meid juba ootavad külluses kaetud laud ja tuttavad näod.

Kui me hoiame asjadest kinni, siis see häirimine hakkab töötama madalates sagedustes ja me võitleme oma meeleseisundiga kõige hea vastu mida meile pakutakse. See on meie enda valik igas olukorras lahendada võimalikult karmavabalt iga olukord, teadlikult ja rahuseisundis.

Kui me soovime edasi minna järgmisele sagedusele, kõrgemale elule, vabale pääseteele, hubasele uhkusele, siirale tundmusele, siis me peame muutuma harmooniliseks oma olemuselt, alustame algusest, iga hetk loeb, tee head. Andesta ja ütle siiralt häid sõnu.
Kõrgematele vibratsioonidele saame tõusta läbi head tehes. Tee pidevalt head, märka ainult häid külgi ja too neid inimestes esile.

Jäta ütlemata õel märkamine ja proovi anda igale inimesele head tagasisidet, sest see viib edasi. Ole lihtsalt lahke ja lõpeta edukalt oma maapealsed eksamid, tee see ülesanne maal ära ja tõuse kõrvuti meistritega ajatus meelerahus ja armastuses, kohas kus paradiis.

Oskus ja tahtejõud ka julgus võtta vastu lubamine igas olukorras, usaldada ennast kõige hea kätte mis ootab juba Sind, Sinu tõelise teekonna alguses. Nüüd alles elu algab.

Kristuse õli, seljaajukanalid ja väiksed tassid kohvi rüüpamiseks, selliselt lõpetame poeesia sellest mida me veel ei tea.

Categories
Kohvilogi

Kohvijutud: Sikkadi-sakkadi kuplist välja

Sitasitikaid põllult otsides, nende läikivaid kestasid imetledes, leidsin ennast mõtisklemas nende olemuse üle. Küünarvarre närvivalu tabas ootamatult mind, selgusereptorite äratus.

Kas keemiatööstus tõesti andnud putukale räästa peale sellise imelise kemikaalikaare. Kuidagimoodi mullast oled Sa tulnud ja mullaks pead Sa saama, aga sitasitikas vaevalt, et vandenõuga seotud. Ju siis jumal lõi talle sellise korpuse.

Madu on saanud ka oma mürgi mingisugusel põhjusel. Inimene ei ole mürgine, aga kuivõrd salvav oma sõnade ja mõtetega.

Kes küll esimesena mõtles, et kahhelplaatidelt tulenev soojus on inimesele positiivse mõjuga. Ioniseeritud heaolutunne.

Pärmi ei pea siis ülearu lisama kui tead retsepti. Vahel kas laiskusest või uudishimust retsepti ei kasuta ja avastamiseks tekkiv ruum on meeletu ja piirideta. Juuretist hoitakse ka hingehinnaga elus justkui igavest tuld. Mis komponent veel ootab oma avastamist?

See seletamatu uudishimu ja õiglustunne parema elu saavutamiseks on avanud igasugused aknad ja uksed kõigele mis väljaspoolt linnulaulu tuppa siutsub. Igasugune Lemuurialik välgatus ja kullakarva päikesehellitus on tuppa oodatud.

Igasugune lootus on külakost ühelt inimeselt teisele. Andke endast kõik maksimaalne, et avastaksite enda parimad küljed olla kõigile toeks neil rasketel aegadel. Tahtejõud tuleb ennetatult sügavale endasse peita ja varjata kurjade jõudude eest eluhinnaga.

Kõige parem on elada mugavuses, aga meid ühendab seesamune puudus, et ei ole mugav elada teadmiste raskuste all. Selleks puhuks on siis hilja ignorantsuse patjadele unele heita. Tuttavalik turvatunne on asendunud järgmise raskusega mida ületada. Küsimustega mida otse ei süvatse küsida ega kaarega vihjata ka mitte.

Kas tahame teada organiteröövist, kas soovime kuulda surmahirmu täis lugusid sellest mida inimestega teatud kohtades tehakse? Kas soovime jäneseurgu minna avastama teades, et see meid igaveseks halvata võib olla suuteline? Eks see on küsimus ilma vastuseta.

Kõigele halvale on võimalik vastata ka läbi hea, aga need vuntsidega härrasmehed ei tea kellega mida jagada võib. Usaldust on raske saavutada ja kui oleks kusagil kerge viis tarkusteni ilma hinge katki närimata, siis saaks sellest jahust hea pätsi leiba.

Enam ei ole niivõrd turvaline. Heaolu on asendunud kerge paranoiaga, siis ei tule ükski toit hästi välja. Suhkur ei tee kohvi magusaks, ega naeratus tundu õiglane.

Neid hetki tuleb juurde, meil kõigil. Nendel hetkedel oleme kõige tugevamad, sest me oleme jätkuvalt siin ja teadvustame, et igaüks hoiab iseennast ja kaitseb oma kõrvalolijaid.

Hoidke kokku selle nimel, et inimeseks olemine muutuks veel paremaks ja õiglasemaks. Suurim eesmärk on muuta kogu praegune struktuurvõim ja süsteem ümber selliselt, et kõigil oleks kuldse ajastu argipäev oma koduhoovis ja templis.

Ülejäänud adrenaliiniotsijad tuleb saata tõesti kusagile marsile ära. Meie võiksime igaüks nüüd hakkama saada iseseisvalt ja selleks kulub suur hulk pühendumist, vaba aja loomist ja selgust, usku ning tahtejõudu. Kõike seda mida meil ei ole ja põhjusega.

Nüüd on aeg mõista, et mõte peab olema kõigil üks ja kuidagi peame taaselustama oma soovi elada täisväärtuslikku ja kultuurset elu täis teadmisi ja tarkusi, üheskätt loodusega nüüd ja kohe.

Categories
Kohvilogi

Kohvijutud: Interdimensionaane jumalus läbisegi tunnetega

Antikristus külastas meid ja mistõttu ta ei olnud hullem kui kohane reaalsus pragu niigi on, ei pannud keegi külastust tähelegi. Sellele järgnenud hingede ülestõusmine jäi samuti märkamata, sest paradiisi kedagi ei võetud. Me oleme viimased aastad elanud põrgus ja mitte keegi pole veel seda märganud, sest vorsti kilohind on tõusnud.

Meid on asunud valitsema võimukartellid ja meie hääl tegelikult ei ole väärt mitte pennigi. Meie mõtted on kogunenud udupilvedes. Meie süda ei tuksu oma õigel kohal, kompass siin teed ei näita ja see koht siin ei ole kodu.

Sinu maine vara saab kooritud, jaotatud mujale, lammutatud, eemaldatud ja hävitatud koos igasuguse energiaga mida Sa kusagile poetanud oled, heast südamest. Et uus saaks tulla, teeme ruumi, aga valus on lahti lasta hingusest mis andis elule lootust. Tean, et on keeruline aeg, aga et nii pimesi järjekorda peame võtma, see on see mida ma lapsena üleskasvades alati arvasin juhtuvat.

Ma olin kuulnud ajalugu palju, aga kuulanud vähe. Ma ei teadnud suuremalt muud kui et koguaeg keegi sõdis ja ründas kedagi. Nii pidi ma sõda nägin, et alati kuskil keegi ründab. Konfliktide algatajad ja neid kätte raisk ei saa, sest süsteem ei otsi iialgi teadmatusest algpõhjust. Üks lööb teist, teine lööb tagasi ja kui järjekord on käest läinud, siis ei teagi enam kes algatab mida.

Meediast loed kõike seda mida meedia ei kirjuta, niimoodi ridade vahelt ja siis ei hakka kusagil pasundama seda mida sa just mõistsid, et kirjapilti pandud ei ole. Otsid selle asja tuuma ülesse. Usaldad oma vastikut poolt, uurid väheke veel siit ja vähekese sealt, mõtled veidi veel ja… lähed kogu hingega sisse. Siis tunned kohe ära et mis tegelikult toimub kus iganes midagi ei tundu õige.

Mida teha kõige selle vana laskemoonaga? Suured hunnikud laskemoona seisavad lihtsalt eelmisest maailmasõjast alates kusagil laos… Mida Sa teed sellega? Sellest on ju vaja lahti saada?

Ja kui oleks kusagil keegi meistermõtleja suurte munadega strateegiaid mõtisklemas, siis ilmselt ta leiaks vastused kus ja millistel tingimustel kogu see pahaks läinud pask lahti saata.

Ja kus parem oleks lahti saada vanast tehnikast ja laskemoonast kui kasutada seda vanade hoonete lammutamiseks, et saaks uued peale kellegi raha eest ehitada? See siis ei käi praegu? Täpselt selliselt see läheb, võtkem kasvõi ennustust, et kui kusagil nüüd kõik maatasa tehakse, siis ehitab USA kohe Blackrocki abiga kõik uuesti ja kes sellest siis kasu saab?

Ega BlackRock vanadele elanikele uut kodu ei hakka ehitama… see on kõik selleks, et laieneda. Me liigume tarbismisühiskonda vol2 mis on sünteetiline, automaatne ja apaatne.

Ise laseme omale põrgu ukse taha ja siis avame uksed, kutsume sisse ja pakume teed, küpsiseid ja kõike mis meil hingel on. Pank võtab kõik kodud käest ära, sest juriidiliselt on kõik korrektne. Kui tööd enam ei ole, ja inimesi pole tarvis, siis on igatepidi loogiline allesjäänud tühimass eemaldada.

Sellejaoks on ettevalmistused tehtud ja kõik need rõvedad kiiruga installeeritud antennid polnud isesõitvate autode jaoks või kiire neti pakkumiseks.

Kui vähegi momentum on tarvilik, siis läheb mikrolaenahi täissagedustel tööle ja minu lapsena mõtiskletud “Tuleviku küüditamine ja massideviisiline hävitamine VOL2” on leidnud oma troojahobuse läbi nende sitaste antennide. Põrgu!

Maapealne põrgu on nagunii teada neile kes meile sellest ei räägi, sest võim on nende käes kes teavad midagi rohkemat. Küll on lollakas tunne lihtsalt olla nii… mõtlen, et küsida ka ei oskaks.

“A kuule mis selle Eelmise tsivilisatsiooniga juhtus?”, ee kuidas oleks, et .. “aa kuulge, kas jumal on surnud, mis juhtus?” või et “Kas me oleme kusagil sügaval, kupli all koos parasiitidega kes meid tehislikult lõid, et uus populatsioon orjatöölisi laiale nikli eest saata töösturitele ?”…. Ma ei teagi , nii palju küsimusi on tegelikult peas.

Ja iga hetkega inimene nõrgestub ja ei oska midagi kusagilt peale hakata. Keegi ei lähe naljalt suud lahti tegema esimesena, aga mina juba oma kodukohas uurin kes mida paigaldas ja soovitan julgesti kõgil teistel samamoodi uurima hakata. Pinge alla seada… tõde on väge kerge välja tulema, et miks meie rakud stressi all on.

Iga kord kui mingi parasiitlik tehisvõrk ülesse seatakse on keegi jälle haige… aga naerma ja nutma ajab asjaolu, et välistatakse seos sellega ja liigutakse edasi ignorantsusesse, et sellest asi tingitud ei ole.

Aga on küll ja kui kõik need antennid maapeal lahti ühendatud oleksid, siis oleks kõigil hoopealt parem olla ja tervis pakatab tagasi.

Aga me laseme järjest lähemale need kuradima valvesüsteemid ja kui oma riik ei saa ohu potensiaalist aru mida need antennid teha saavad, siis ei saa mitte jätta arvamata, et kelle poolt keegi on.

Rahvas aga on vaene ja tööjõudu pole enam varsti nii suures mahus tarvis, pensioneid välja maksta kõigile haigetele on aga liiga suur koormus… lahendusi?

Pange ennast miski kurjami asemele, vaadake läbi kurjami pilgu milliseid lahendusi reaalselt tarvis kasutama hakata on ja te saate oma ausad vastused.

Ja pole siin midagi niiväga muud öelda, kui et kas kasvõi süütu mõte sellest, et kui netitehnik vanasti 2 nädalat ei suutnud tulla Sind koju aitama, siis nüüd järsku arstid ja poliitikud kõik Sinust nii väga hoolima on hakanud, et Sind vabatahtlikult aitama kukuvad?

Selline keelitamine mis on aastaid kestnud, ikka elame… milleks see jätk kõigele? Kõigil on rahast suu nii mett täis, et kõik see läga on selgelt näha mis järele sellest jääb… aga enam ei varja keegi seda.

Ja niimoodi ma unistangi, et kõik unustus saaks tagasi ja kõik lõhutud, saaks parandatud. Hip-Hip Hurrrraaaaaa!!!

Kui tõesti jumal on interdimensionaalne, siis vaadakem alguses suure lootuse sagedusel enda sisse ja mõelge, kas eestlane on tugev rahvus? Jah on küll! Ära unusta seda!

 

Categories
Kohvilogi

Rahustav vahepala: Minecrafti Stseenide loomise striimid

Veel sellel aastal hakkan jagama oma minecrafti loometööde protsessi. Esimene video on tutvustav video ja rohkem saame näha järgmises videos kus ma näitan enda ehitatud loometempleid ja kuvan stseene nendest. Ma saan väljendada ennast läbi nende striimide rohkem. Iga stseen sünnib nii nagu ta sündima peab. Ka minule vahel üllatuseks mõni mesilane otsustab vihma käest kamina ette sossu minna. Soojendab oma tagumiku ära ja lendab tagasi vihma kätte, milline elamus. Las aga sumisevad.

Enda sisemise rahu leidmiseks mõeldud vast pooletunnised stseenid. Mõeldud neile kes tunnevad, et saavad sellest abi. Ma mängin minecrafti tänase päevani, see pole minu jaoks otseselt mäng, vaid elamus. Minu vanaduspõlv saab olema minecraft.

Kuulame meditatiivseid helisid ja muusikat ning rüüpame kohvi kõrvale. Minecrafti Stseenide loomise striimid on üks minu väljundeid leida sisemist eneserahu. Tehtud tööde valik ilmselt tulevikus aitab ka teistel enda sisse rändama minna. Vaatan milliste nurkade alt tundub mõnus salvestada ja selle pealt saab luua ilusaid stseene taustaks mängima jätta.

Eks ma pean veidikene nuputama kontseptsiooni lahti, aga kolm videot on tulemas lähiajal ja sealt maalt vaatame edasi.

Kuni järgmise korrani. Tegelikult ühe eesmärgi olen võtnud ja see on parem mikrofon. Küll aja jooksul iseenesest selgub millal ma selle saan ja siis saab veel paremaid asju luua.

Categories
Muinasjutud

Kohvijutud: Muinasjutu mõtlemine peablokkide kujul. Ilmselt jääb pooleli.

  • Ma ei viibi Sotsiaalmeedias ja 5G on rakkudele stressi põhjustav uue lähtestamise allikas.

Kenasti aega näinud õuepõld, saamas uue hingamise läbi raske töö ja pühendumise. Meie kauged esivanemad.

Tööstusaeg oli võimalus luua oma suguvõsa rikkus ülemääralisel vajadusel suurest hassardist võtta lollidelt kõik. Willemi poeg sai seda tunda enda nahal, kuidas isa prostituutidele ja kaartidele kõik maha parseldas. “Kellele seda linnaelu tarvis on?” Noorem isehakanud peremees rääkis Lindale poliitika tagamaadest ja laiutas seepeale käsi ja vallikraavi lombitiigist vett võtnud perenaine oma lobjakas kehafiguuris ei saanud essugi aru mida ta seletab. “Ma lasen junnid vette ära, Sa tule ja haara värske vesi tuppa kaasa, et saaksin teed teha! Wana lollpea mida Sina siin targutad asjadest millest sul ilmselgelt junnihaisugi pole. Vaata kus päraperses me elame tänu su isa laaberdamisele. Tuleb ise hakkama saada, nii et ära sa siin seleta rohkem mulle.”

Sugulased sooja kliimavöötme peal lugemas abivajajate nõudmisi teisel pool ookeani.

Willemi poeg oli kirjutanud tädile kirja.  “Oh juudas küll, polnud vaja Willemil seda oma suurt nina nii püsti ajada kui talle selline võimalus sülle tookord kukkus.”, vangutas Greete pead ja ei teadnud mida teha. “Kõik on läinud, viimne kui sent. Kinnisvara mängiti lepingute tagatisel tööstusjuhtide kätte . Kogu vara sealhulgas”, ütles perenaine tütre kuuldel, lugedes postkaardil kirja kuidas vennal Willemil läinud on seal uhkes Ameerikas.

“Kõik mis kergelt tuleb, see kergelt läheb.” tõi Liisa, kinnihoitud kibetsemise näoilmel kuuldavale pähesakutatud tarkusetera. Ka tema oleks tahtnud laevaga uuele maailmale kaasa rännata uuele maale ja saada tiitlid ja varad, et populatsiooni loomisele kaasa aidata. Ta ei läinud, sest ta kartis merd ja ta ei läinud, sest teda ei valitud ega lubatud. Nüüd teab ainult jumal milline kibestumise ja kurjuse loomise allikas kasvab selle neitsiku hingetempli sees. Vana maailm ja uus maailm on loonud portaali ülemaailmseks ebavõrdsuseks läbi narritamise ja segunemise mitme poliitsüsteemse valemi abil.

Üleval korrusel, kohe katuseräästa all, pööningul magas sügavalt lääbakil veiniuimas pereisa Gustaf.

Teadmata, et värskelt vaestunud sugulasi taga noomiti all korrusel, polnud pereisa Gustaf ent tips ka ise mitte niivõrd süütu maapealsetest pattudest mis inimloomusele kombeks oli saamas. Mentaalne patustamine oli leidnud oma teekonna ka rohkem kui viite veinipudelisse. Gustaf oli jälle kihlvedusid käinud tegemas, sellel korral siiski edukalt ja laekatäie hõbemünte suutnud poistega pööningule peitu tuua. Pereisa oma loomult oli heasüdamlik ja kukkunud räästa alla puhketunde võtma öisetest rännakutest allilma. Hassartmängud pakkusid kõneainet kõikjale üle maailma kus inimene viibis. Inimeseks olemise miinus on kerge mõistuse kaotamine pahedele ja loomulikult teadsid koorekihi peal looride taga tegutsevad jõud selle peale kõik see suur plaan ka vastavalt välja mängida. Gustaf oli ennast kaotamas hassartmängude ja kihlvedude tõrvapotti. Pere muretseda veel ei osanud, sest Gustaf oli hariduselt hinnatud füüsik.

Aasta 1818

Gustaf sõidab uuele maale. Kogu rikkus mis hingel kaasa võetud, eesmärgil jääda Ameerikasse elama ja aidata sealsetel sugulastel jalad uuesti alla saada.

Võttes veinivines impulsiivselt ette reisi Ameerikasse, jätab Gustaf oma perekonna ja kogem rohkem kui pool aastat merel erinevaid jumala poolt määratud mentaalseid raskusi, vaimseid kannatusi ja füüsilisi takistusi. Gustaf on tahtnud kordi kaineks saada, aga kõik need juhtumised ainult süvendavad kiiremat pääseteed veinivaatideni. Laeval toimunud kakluste ja tülide käigus vahetus laevavõim ja Gustafist on saanud pelgalt raske alkohoolik. Õnneks praegune vahetusevanem kes võimu haaras, on mõistlik härra ja mõistab, et tiitlite osas jääb tema alla Gustafile, aga kui ta suudab laeval kontrolli võtta ja meeskond uuele maale mandrile kohale viia, saab temast kangelane uues maailmas. Ka tema tahab teatris käia riigipeade seltskonnas. Ka tema soovib proovida kuidas on raadiumi käes oma meeli ja keha soojendada. Ka tema soovib nautida jumalavilja Ameerikas. Kohale ta ka meeskonna viib, aga mitte ilma kaotusteta. Jõudes lähemale Ameerika mandrile toimub üks kõva madistamine sealsete maadeavastajatega. Hilisem arusaamatus kahe leeri vahel saab kiirelt lahenduse kui mõlemad osapooled end tutvustavad ja lahti seletavad asjaolu, et mõlemad on samal poolel, mitte vaenlased. Gustaf kaineneb uue veini järele, aga on jõudnud lõpuks pärale ja proovib ennast kusagile ära sobituda, leides end esimesest ettejuhtuvast Ameerika kõrtsmikust.

Aasta 1825

Willemi poeg Arvet on leidnud endas kutsumuse talu pidada. Ta omastab omale läbi kapsakasvatuse võimaluse lambakari soetada.

“Lambad sõid tänavu kõik kapsad ära”, räägib Willem oma murest vabakasvatuse osas. “Pean nad aedikusse panema, aga praegu saab parema hinnaga traadist piirdeid ehitada. Need  madalalaubalised kes metallifirmades kantpeadena töötavad, need on omajagu metalli pihta pannud ja proovivad kätt ettevõtluses, antud hetkel siis leidub selleks tühi ruum põllumajanduses.”

Kohalik linnaäärne rahvas kes oma vanemate äpardustest sündinud pööblina, on lõkkavalt esoteerilises eneseleidmises läbi raske töö ja enesedistsipliini. Ellujäämine on kõige alus ja seejärel jätkusuutlikus oma tegemistes. “Kõik muu on mullitamine.” teab külarahvas rääkida. Rikaste pealt õpid, aga pättide najal tunned, et ka seal pole niivõrd tore see elu. Ainult valeta ja siis hoia sellest valest kinni ja maga selles. Siis tee naeratus näole ja usu surmani, kes sureb üksi oma vara otsas, see pole rikas, see on kadunud. “Tööd tuleb teha, seda mu naine alati mulle rääkinud on, ja kuramus seda kuulda olen ma ka võtnud, aga vot nüüd enam armu ei anna, ehitan traadist tala lammastele ümber ja kapsapõllule pean leidma tööjõudu juurde.” muheles Arvet.

Aasta 1830

Arveti naine on ahastuses virelemisest ja igapäevasest rassimisest varajasest hommikust hilisõhtuni. Häiritud kukekisast ja Arvetist.

Arveti vanemad Willem ja ema keda ta kunagi ei tundnud on juba elavate kirjast läinud, aga Linda ema elab nende juures. Linda ema Ermiine lohutab tütart sellega, et kusagil on säilinud veel jumala kuningriik ja küll ühel ilusal päeval koputavad inglid ka nende uksele, et viia neid koju täis rahu ja küllust, kohas kus kõik on kerge, tõelises paradiisis.

Linda, kõvasti alla oma keskmise intellektuaali levelil ei saa ema jutust muud aru, kui et too viitab surmale. Linda ema ei rääkinud aga üldse mitte metafooriliselt, vaid kohast mida tema oli omakorda kuulnud juba ühelt eliidi koorekihti kuuluva kuningliku õuekonna liikmelt. Linda ema oli siis veel noor ja kaunis ning tema armukeste hulgas olid ka siniverelised kes teadsid rohkem kui lihtsad inimesed.

Üks selliseid inimesi töötas kuningakodas arhiveerijana kelle töö oli kuninglikke dokumente üle vaadata, kopeerida ja hallata mõistupärasel korrektsel viisil, ülima suure õiglustunnetuse alusel ja printsiibil, et informatsioon on delikaatne ja ei kuulu lihtmasside kõrvadeni. Linda ema aga oli romantiliste lugudena kuulnud arvutult lugusid Iidsest Tartaaria riigist ja kuldsest ajast. Linda ahastus edasi ja ei tundnud kübetki lohutust sellest mida ta kuulis. Elu oli meeletult raske ja depressiivne. Kui üldse midagi riknema kippus minema, siis toit ja kui midagi õitses, siis ainult kannatused.

Aasta 1839

Linda ema Ermiine maeti eelmine aasta ja isa Arvet valmistab oma järgi talu üle andma oma tütremehe kätte. Lambakarjatamine tütre Isabella ja tütretütre Lucilla heaks.

Arvet on oma tervist kaotamas ja mõtleb pärandada oma töö. Ta kavatseb uueks peremeheks määrata õiglaselt oma tütre armastuse Germani kes on ise Gustafi sohilaps. Tütar ei tohi rasket tööd näha ja selleks on mees kes tööle peab hakkama. Linda enam väljas ei käi, sest leinab omal viisil oma ema kes lahkus eelmine aasta.

Linda ei teadnud, et tema ema oli kirjutanud ülesse märkmeid ja illustreerinud visuaale sellest mida kõrvad olid kuulnud. Nüüd meenus häguselt Lindale, et tema ema rääkis koguaeg mingist paradiisist, aga see võib osutuda tõeliseks maapealseks paradiisiks mitte taevaseks kuningriigiks.

Läks aega mööda, Linda hoidis oma ema märkmed alles ja see pärandus edasi Linda lastele kes läksid rännakule otsima jumalikke saladusi mida nende vanaema usaldusväärselt inimeselt kuulnud olla, tegemist oli ikkagi usaldusväärsest positsioonist tulnud infoga. Kuninglikest saladustest.

Aasta 1855

Linda ja Arvet on leidnud oma tee teispoolsusesse ja on tütar elab lambaid karjatava mehega oma lihtsat elu. Willemi tütretütar Lucilla on kasvanud nooreks daamiks.

Suguvõsa on jõudnud järgmise generatsiooni tippu. Willemi poeg Arvet ja tema tütar Isabelle ja tema tütar Lucilla. Ja nüüd on Lucilla kätte sattunud tema vanaema Linda hoitud kirjad ja materjal vanavanaema Ermiine märkmikust.

Lucilla on taastamas oma suguvõsa rikkusi läbi lambakarjatamise millega tema mees tegeleb läbi generatsiooni traditsiooni, aga samamoodi kõrvalt on tegelenud Lucilla tekstiiliäriga. Lucilla on meeletult uudishimulik teadmiste järele ja see materjal mille ta nüüd pööningult leidis pani teda pead kratsima, et jätta kõik maha ja minna otsima kohta millest märkmikus oli selgelt kirjas. Lucilla läheb vallikraavi tiigi äärde mõtisklema ja temaga on generatsioone varasemalt andnud sellele samusele tiigikaldale elu just tema esivanemad kellelt võeti rikkused ja kes tulid siia sopa sisse alustama uut elu.

Lucilla tunnetab ja proovib kõneleda oma esivanemate hingedega kes annavad talle läbi looduse märku, et Lucilla võiks võtta selle imelise rännaku tõepoolest ette.

Aasta 1857

Lucilla on palunud heal tuttaval rahastada oma ettevõtmist, aga sellest ainuüksi jääb väheks. Too tuttav üritavat kaasata teisi ordu liikmeid.

Naisterahvaid sellel ajal kuulda ei võetud ja kui jutuks tulid kuninglikud lekked salajasest kontinendist, ei julgenud ükski inimene sellel teemal kaasa mõelda. Nad kohkunud informatsioonist ja tahtnud pennigi tegemist teha naisega kes rahastust sellise info põhjal selliseks ettevõtmiseks julgeb küsida. Kohtumised ja informatsiooni levitamine oli ülimalt salajane. See ehmatas iga ordumehe ära ja nende suurim hirm oli jääda vahele, et nad sellest kuulnud on.

Mitte keegi ei olnud veendunud, et peale Ameerika kontinendi midagi veel olemas on. Liiga suur amps mida ette võtta iga selgelt mõtleva mehe jaoks. Naised aga olla suured unistajad ja romantikud, täis kirge ja uudishimu uue järele.

Aasta 1860

Rännak teadmatusesse on võetud ette ühe naisterahva Lucilla ja tema Orduliikmest tuttava laevastikuga. Teekond koordinaatidele on kestnud aastaid.

Aastaid merel oldud, kannatusi trotsides, meeleheiteid peites, lootust mitte kaotamas, leiavad end täiesti uuest maailmast. Troopilisest paradiisist. Kohast mida ei teatud olevat tõeline, aga nüüd on jõutud sihtkohta.

Aasta 1861

Aasta on veedetud uuel jumalikul kontinendil, avastatud on uusi territooriume ja mustanahalisi inimesi. Lucilla ja orduliikmete eesmärk on leida maasisemus.

Lucilla embab troopilist kliimat kui oma tõelise olemuse pärandust. Naudib päikese pehmeid puudutusi nahale mida jahutavad omakorda õhust tulenevad niiskusepiisad. “See on tõeline paradiis ja me oleme selle leidnud.”, aga sellest mida nad järgmiseks avastavad, võtab imestuse tuurid sootuks hingama uuel levelil.

Aasta 1862

Järgmisel aastal leiavad Orduliikmed oma teekonnal maasisemusse lõpu. Kõik hukkusid müstilisel kombel haigustesse. Ainult Lucilla pääseb edasi valguse kuningriiki.

Lucilla tunneb, et kogu mõtlemine on avardunud, õlgadelt kadunud igasugunegi mure ja süda lõkkab soojal malbel vibratsioonil täis mastaapset uudishimu ja pulseerivat rahu. “Lootus on tagasi, olen jõudnud kohta.”, kirjutab Lucilla oma reisipäevikusse. “Siin on kõik teistmoodi, sõnu pole vaja, need on üleliigsed neile kes kord näinud kirjeldamatut.”

Aasta 1862

Inglite olemasolu avastamine. Troopilise paradiisi asukad ja siira südame ligipääs saladusteni ülejäänu eest. Siin õitseb puhtus.

Lucilla kirjutab oma päevikusse “Täna nägin ma tiibadega poissi. Väikest inglilast. Punaste põskedega. Hoidis käes kaunist vibu ja niidipeent noolt millega ei saanud olla võimalik kurja teha”. See poiss osutus printsiks kes ei kasva iialgi suureks ja on saavutanud surematuse.

“See ingliolend juhatas mind oma ema, kuninganna juurde. Mind võeti kohe omaks, sest siia kuningriiki ei pääse need kelle süda on must. Ainult kõige siiramad hinged pääsevad siia ja see on ühekordne rännak. Selle tõttu teadis kuninganna mind kohe südamlikult vastu võtta.” Ja sellel samusel põhjusel ei elanud rännakut maa sisemusse orduliikmed üle.

Neil on ema kes on selle koha kuninganna. See on looduse emand. Tema on samuti kauaelav valguskehas toimiv inimesesarnane jumalus. Ta on nii ema, õe kui isa eest. Mehi jumalakojas on vähe, need kes on tulnud väljast ja jäänud, sest tagasi enam kedagi ei lubata.

Aasta 1862

Mulle mängiti harfi. Tutvustati pere. See inglilaps, ta pole ainuke, tal on kaksikvend, noorem temast. Häbelikum ja soovib rohkem ema seltsis viibida mitte ringi nuuskida.

Kui jumal kingib lapse, siis laps sünnib pilvest ja lendab siis oma põue peale, valides endale ise ema. See on imede sündimine ja need on puhtatõulised jumala ilmutused.

Kuningannal tiibasid ei olnud. Tema oli mõeldud ühe koha peale, kiirgamaks juhtivat positsiooni selles maailmas.

Roosidest tehtud pärg juustel. Kandis ta riieteks materjali miskit sinisest õhulisest siidist, tehtud ingliniitidest. Kandes kaelas harmoonia pärleid.

Olles selgelt teadlik jumalikest printsiipidest ja seadustest ning olles oma naiseliku armastava ja siira poolega selle õiglusemõistja enda tunde baasil.

Aasta 1866

Neli aastat olen viitnud oma aega selles imelises reaalsuses, leidnud omale mehe õpetlase näol kes samamoodi on tulnud siia saatuse tahtel ja jäänud.

“Ma tean, et tegemist on hea mehega, sest siirus võidutseb siin”, aga Lucilla päevikust leidis veel ühtteist.

Lucilla oli kirjutanud “Igatsen miskipärast väga kodu, olgugi, et siin on imeline, tunnen millestki puudust veel. See tunne on püsivalt sees ja teeb mind haigeks.”

Õpetlane Lucius, alkeemik ja tõeotsija proovivat Lucillat mõista ja rääkinud talle saatuse kavalast tahtest.

Koos suutsid nad Luciuse õhulaevas millega üheskätt ta selle reaalsuse kallastele üksinda lõpuks välja jõudis, elada aastaid ja panna kirja mida nad siit õppisid. Lucius oli öelnud, et siit on võimalik välja saada küll, aga selleks on vaja ette võtta veel keerulisem teekond kui teekond siia.

Lucilla saabus siia täis elevust ja uudishimu, aga tunded tema sees kasvasid ajaga üha rohkem kinni ja ta oli võtmas loomupärast positsiooni selles uues reaalsuses.

Ta eraldus Luciusest ja soovis jääda siiski siia. Luciusel oli plaan siit reaalsusest kord ka naaseda, et õpetada inimesi ja rääkida imelistest saladustest mida ta siinolles õppis.

Aasta 1887

Aastakümneid möödudes, õpetlasest mees ja Lucilla eraldusid üha enam. 

Lucillast sai daam selles uues reaalsuses, talle ehitati jumalakodu ja koht kus ta valitses külluses ja õnnetundes üksinda, sisse peidetult üksildustundega selles imelises kohas.”, ära soovis siit veel minna ainult Lucius.

Lucilla olenemata oma sisemises igatsuses, valis jääda ja teenida kuningannat ja singulaarsust, luua harmooniat. Aga soov rääkida edasi kõigile mida tema silmad on näinud, säilis jätkuvalt.

Oli ta ju kogunud niipalju teadmisi ja tarkusi, näinud nii palju imelist. Mida teha kõige selle tõega kui kahtluste keskel sündinud idee on vilja kandnud, aga keegi ei tea selle olemasolust mitte midagi. Milleks kõik see rännak? Välja siit rännakut ette võtma ei hakka, isegi kui nüüdseks on selgunud, et see on võimalik, aga tagasi enam ei saaks.

Nüüd ta teab, et maailm oli kakutud jumala kuningriigist välja ja kõik jumalik sellega hävines, need kes elasid selle üle, tapeti maha ja kõik varjati maha. Ja niimoodi vahest ongi parem, arvasid teatud jumalateenrid. 

Lucilla tung tõest teada anda oli niivõrd suur, et ta otsustas välja mõelda plaani anda need teadmised kuidagi edasi.

Aasta 1888

Luciusest on saanud vana ja teadlik, tarkusi täis vanamees. Teadja ja leidja, avastaja ja uurija, aga Lucius on otsustanud jätta kõik.

Võttes ette teekonna siit imelisest kohast välja, ei ütle Lucius kellegile mida ta on näinud ja ei räägi kellegile ühtegi sõna. Saanud heakskiidu kuningannalt ja võtnud teekonna maasisemusest välja, antakse Luciusele kaasa korralikud ürbid ja natukene varandust.

Lucius on meelehärmas ja mõtisklev, andnud enese tõeksotsimistele alluvuse teenida nüüdsest ainult jumalat ilma küsimusteta. Olla lubavuses ja voolavuses kuni oma maise keha surmani.

Mida ta muud teha oskab. Inimkond on võimuahnuses virelev poriplekk ja sealt kohta endale otsima ei tasu minna. Eraklik eluviis on püha missioon täita ja ainult kirik ja isolatsioon on see mis on jäänud Luciusele veel elamiseks vooruslikult.

Aasta 1900

Luciusest saab jumala sulane. Ta on ainuke meister kes on suutnud leida peidetud paradiisi, seal elanud ja sealt tulema saanud.

Ainult jumal üksi teab, et milliseid teadmisi Lucius kaasa oma hauda viib. Lucius ei ütlenud ühtegi sõna kohast kus ta käis, aga tõi kaasa Lucilla märkmikud ja andis lubaduse avaldada need pühakirjana. Need pühakirjad on nüüdseks Vatikani arhiivides peidus ja Luciuse seiklused jäävad varjatuna kogu maailma eest. Kuigi, Lucius oli tark mees ja tegi märkmikest koopia ja jättis selle keldrisse tolmu kätte kuni päevani kus allasurutud rahvas selle enda pärandisse sai ja maha müüs. See märkmik rändas ühest käest teise ja õiges kätes leidis see informatsioon oma kanalduse vähese avalikuse ette.

Mida kõike seal kirjas oli, seda annab lugeda Lucilla märkmikust mida ametlikult paraku olemas ei ole. Meile on jäetud fragmendid ja keerulised viisid rääkimaks lugu mida keelatud rääkida. Ja kogu krempel tiirleb selle info üle. Valitsejad püüavad leida tee oma räpaste südametega paradiisi, lõhkudes jumalaväravaid ja luues kaost. Lucius suri lihtsa inimesena, teadliku ja lubavuses olevana. Kogu oma varanduse annetas ta jumalakodade tarvis, aga Vatikan võttis ka selle.