Rubriik: Kohvilogi

Lugu algab nii, et mees ärkab ülesse ja ei tea kus ta on ja mis ta nimi on. Mees ei tea midagi mitte millestki, aga saab sõnadest aru.

Nagu väike laps, läheb mehhike essa võõra jutule küsimaks, et kes ta on ja kus ta on. Egas võõras mehe nime ei tea öelda.

Küll aga räägib loo kus ta on – täitsa algusest peale ja ilma filtriteta. Ja aega võetakse selleks terve igaviku, ilma kiirustamata.

Siin on kahekõne. Nimetu mehe ja võõra vahel. Ja see on kõigest kohvijutt konjaki kõrvale. See ei tähenda midagi. Lihtsalt lugemiseks.

Nimetu mees: Kes Ma olen?

Võõras mees: Ma ei tea. Kes Sa olla tahad?

Nimetu mees: Mitte keegi. Lihtsalt tahaksin teada kus ma olen.

Võõras mees: Sa oled eemal.

Nimetu mees: Eemal millest või kellest?

Võõras mees: Jumalast.

Nimetu mees: Räägi veel täpsemalt. Kus ma olen?

Võõras mees: Peidus.

Nimetu mees: Peidus kelle eest?

Võõras mees: Iseenda eest.

Nimetu mees: Miks ma end varjan?

Võõras mees: Sest sa ei soovi tunnistada suuremat tõde.

Nimetu mees: Ja see suurem tõde on mis?

Võõras mees: Sina kannad jumala hinge iseendas. See on valgus mis pudenenud kõikjale mis eksisteerib. Sina oled jumal. Sa peidad ennast pimeduses, valguse eest, sest ainuüksi valguses me pimedusest õppida ei saa. Me peame käima pimeda raja, et kogeda raskust, et seda mõista ehk näha paremini.

Nimetu mees: Kas ma olen Jumal?

Võõras mees: Sa oled fragment ühest suuremast singulaarsusest ja Sa tulid eraldatuna sellest, et täita eksperiment kogemustega, viia need tagasi kõrgematele analüüsimiseks ja selleks on vaja läbida takistused mis aitavad luua tasakaaluks takistajad.

Nimetu mees: Kuidas ma saan takistajatest lahti?

Võõras mees: Sul on võimalik saada ühendust allikaga. Sina oled lahendus, aga hetkel takistajad on saanud Sinu mälestused ja tunded enda kontrolli haardesse. Kui Sa lased lahti enda nimest, vanusenumbrist ja lõikad lahti end teiste inimeste võrgustikust (pere, sõbrad, naabrid jne) ja lood null-kättesaadavuse meeleolu häirimiseni, siis on võimalus saada lahti takistajatest ja mõista suuremat pilti ka maises elus.

Nimetu mees: Tead… Mulle meenus kes ma olen. Miskipärast see pole enam oluline. Suutsid mulle paari lausega muutuse tuua, kohe pärast seda kui mu mälestused tagasi tulid just praegu. Mulle meenus just kõik mis mulle on räägitud kes ma olen ja kust ma tulen. Kummaline uni. Ma olin suures unes.

Võõras mees: Sa oled ärkvel. Nüüd saad küsida õigeid küsimusi.

Nimetu mees: Miskipärast ma ei suuda enam uskuda elu mida ma kord teadsin. Räägi mulle lühidalt mida Sa praeguseks tead maisest elust? Kust me tuleme Sinu arvates ja mis siin toimub.

Võõras mees: Lähme istume kohvi ja konjakitega kamina ette.

Pikem Kaminasaali jutt

Istusime võõra mehega kaminasaali, elavat tuld ja kohviaroome koos konjakiga nautima. Võõras mees on nagu oma inimene ja ma olen nõus kuulama läbi igasuguse filtrita tema versiooni elust ja kõigest mida me ei tea, ega suuda tõestada, vaid ainuüksi tunde järgi uskuda.

Võõras mees: Kord oli Eedeni aed ja see oli disainitud jumala poolt, seal lõvi tallekest ei söönud ja esialgu elas ainult mees.

Jumal märkas, et mehel on vaja seltsiks kaaslast, et väljendada armastust ka oma ligimese vastu. Jumal lõi kaaslaseks Eeva.

Eeva, kergemeelne naiseliku sümboolika esindaja, loodud Aadama intellektuaalsest ribikondist, signeeritud jumala poolt kui “Jumal Sinus”, teadis, et keelatud õuna näksida ei tohi. Sümboolika mida meile räägitakse, aga mida tõlgendatakse erinevate teooriate kohaselt, aga kuna meid seal ei olnud, siis teab ainult Eeva ise millega ta hakkama on saanud.

Ühe versiooni kohaselt läks Eeva ahvatluste meelevalda mida hüpnotiseeris talle reptiilne olend keda Piiblis kirjeldatakse Maona. See madu sisendas Eevale mõtteid mida Eeva poleks pidanud üldse mõtlemagi hakkama, sest mõtlemine oli Aadama ülesanne.

Noh ja kuidagi see Eeva siis sinna ahvatluste sisse ära eksis ja kuna Aadam oli harjunud algusest peale üksinda eksisteerima, siis ta lasi ja usaldas pimesi Eeval ise otsuseid vastu võtta.

Küll aga see reptiil keelitas Eeva nii magusasti ära, et Eeva hakkas küsitlema ja kahtlema enda võimaluste osas veelgi rohkem. Eeva lihtsalt soovis veel rohkem ja enamatki. Ja polnud kedagi teist peale reptiili kes lubamaks Eeval olla täpselt see ja enamatki veel. Seega reptiil võitis Eeva südame oma meeletu vabadusetunnetusega, aga samas ka pahanduste ligitirimisega, keelatud asjadega.

Ja selle versiooni kohaselt siis Eeva tegi mitmeid pahasid tegusid mida piiblisse kirja otseselt pole pandud suurest hirmust ja kohkumisest arvamuste ees, aga loo järgi Eeva pettis Aadamat, sõi liha ja sünnitas humanoid-reptoidi, ehk sigitas hübriidi.

Aadam ei jäänud ka süütuks tänu Eevale, kes Aadamat meelitas ka keelatud asju tegema, antud hetkel nimetame seda siis keelatud õuna söömiseks.

Uuring näitab, et 100% mehi sööks mis tahes puuvilju, mille neile alasti naine annab ja söövad iga puuvilja, mille on neile ulatanud alasti naine. Isegi juhtudel, kui see ei olnud vili või isegi söödav, võtsid kõik isased tänulikult vastu iga pakutud eseme ja sõid seda tumma näoilmega.

Me ei tea mis täpselt ikkagi juhtus, aga Aadam ja Eeva löödi välja.

Siinkohal on jällegi mitu erinevat versiooni. Ühe versiooni kohaselt Jumal vihastas niivõrd palju, et pagendas paradiisireaalsusest Aadama Ja Eeva mõlemad, teise versiooni järgi Jumal lahkus siit ise.

Öeldakse veel ka, et jumal on selles universumis surnud. Öeldakse veel ka, et must universum on valge universumi varjupool.

Seega ma ei tea öelda veel kas Paradiisiaed oli loodud maa peale või oli see taevareaalsustest. See võis olla mõlemat, sest me ei tea hetkel ajajoone kulgu, seega me ei tea kas me oleme isegi sündinud originaal maapealse reaalsuse kihti või on see maaplatvorm mis on kloonitud teiste kõrgemate tsivilisatsioonide poolt eksperimendi puhuks. Me näeme iidseid ehitisi maa, vee ja liiva alt välja tulemas, aga me ei tea ikkagi kindlalt kuidas see jupike maad siia pimedasse jumala varju sai tekkida. Me eksisteerime juttude järgi kusagil üüratus kosmoses kus nad ütlevad, et elu ei ole. Selle puhuks võiks võtta ühe lonksu konjakit ja öelda, et kõik on võimalik.

Mõned räägivad, et jumal lõikas Eedeni aia jagu oma loometööst niiöelda kõrgemalt lõuendilt välja ja jättis meid ripakile ilma tema sekkumiseta ise otsustama üüratus vaakumis. Ja inimkonna eliit seda pahatihti ka ära on kasutamas, luues endast suured jumalikud valitsejad ja läbi hirmu kontrollida masse kes kõik tegelikult kannavad endas energiat ja jumala signatuuri. See eksperiment on nii lapsekingades, et loomulikult kõige selle trauma keskel inimkond ei ole võimeline arenema, vaid liigub enese hävitamise suunas.

Mis siin ikka öelda… kõik on selge niigi millist elu me ilma jumala sekkumiseta (otsese) elama peame, või oleme suutelised kogu selle süsteemi alluvuses.

Ja muidugi jumal kui ta on elus, kasvõi teiselpool valges universumis, hoiab ülevaadet meie tegemistest läbi hingekogemuste kroonikate mille me viime teispoolsuse vahendusel taevaparadiisi raamatukokku. Jumal kogeb kõike läbi meie, me tuleme lugude ja kogemustega õppima oma vigadest ja oleme paremad.

Ja ma pole isegi jõudmas rääkimaks mis huvitavat madalamates kihtides toimub, sest jutt on ääretult lai ja pikk, venitada saab seda lõpmatusteni. Rääkida alustuseks võib asjadest mida saab iga inimene aru…. õpi koolis, leia töö ja loo pere… tööta hästi suure hoolega, et saada raha… arveid on vaja ära maksta. Mitte, et raha on energia ja seda oleks vaja enamgi veel, sest süsteem on rikutud.

Meil on tegemist füüsiliste objektidega, materiaalsete nõudmistega ja raskete tunnetega. Selle kõrvalt me peame leidma energiat, et sisendada iseendale ja lastele rõõmu ja lootust, usku ja õnne, rikkust ja meelerahu, aga me ei suuda seda teistmoodi teha kui rabeleda ennast kiiremas korras surnuks, et siis ise sündida kusagile kus sellist pingutamist nagu Sina endast andsid, kohata ei leidu.

Ühtepidi ongi siis nii, et head elu saavad elama valitsejaskonnad ja nende sugulased, koorekiht ja need kes edukalt suutnud süsteemist välja põgeneda ja mängida suuremaid mänge. See võrgustik on kõikjal ja keegi pole kaitstud, lihtsalt need kes virelevad, neist pole kasu, et neid kinni maksta ja hoida üleval. Suured massid haigestuvad, neid on lihtsam kontrollida ja hävitada, meelelahutuseks rikastele, et neil oleks tasakaaluks oma rikkustele seda ülekaalukalt vaestele eksponeerida ja vahel mängida kedagi head, tehes justkui suure annetuse mida ikkagi Sina ja mina ei tunne, et see meieni jõuaks, aga katsu sa üks halb sõna öelda ja perses.

Vaesed inimesed ise teevad seda endale. Nad ütlevad, et “Ah mis seal ikka, sitta kah” ja nii see jätkub generatsioonide kaupa. Parim investeering on praegu investeerida järgmisesse ellu, see tähendab, et kõigi meie kohustus on läbi saada ja luua parem maailm globaalselt kõigi, absoluutselt iga individuaali heaks, aga praegu on see vastupidine. Ja kui me sünnime järgmine kord just sinna kehastusse mida me jätsime eelmine kehastus tähelepanuta, siis see on meile kannatus.

See on parasiitlik ahnitsev käitumine mis viib meid hukule, lihtsam ja kergem, ning enesestmõistetavalt isekam on teha kõigile head, sest nii saame luua parema maailma ja me suudame endale igaühele garanteerida parema spoti järgmiseks eluks. See ongi see õppetund mida jumal ütles, et meie teha ei saa, ainult tema on nii puhas ja mõistev, et seda teha… inimene tahtis rohkemat, nüüd sai vähem ja saab iga kord järjest vähem.

Kirikutes käiakse halamas. Suured petturid istuvad vatikanis ja teevad kohutavaid tegusid, lihtsalt, et nautida jumalikku võimutsemist mis tegelikult on täiesti vastupidine jumale endale.

Sellest lähtudes võib öelda, et inimeste hinge on võimalik plekitada nii sügavalt mustaks, et selle tühimiku sisse võib sündida deemon kes lihtsalt võtab omale täiskasvanu keha ja hakkab seda kohe rakendama, et ellu viia suuri hävinguid ja nautida seda protsessi.

Need on deemonid teistest sagedustest. Punt deemoneid sünnitab juurde rohkem deemoneid. Neil on selleks ritutaalid.

Erinevad vaimud, tulnukad, deemonid ja kõiksugused mütoloogilised valgusinglid mida inimesed on näinud, nad on kõik interdimensionaalsed olendid.

Nii nagu praegu me ei kuule maailma kõiki raadiokanaleid, sest need on eri sagedustele määratud ja inimene ei ole võimeline neid lihtsalt korraga kuulma. Kui me võtame raadio, siis see instrument suudab keskenduda kindlale sagedusele ja hakkame kuulma informatsiooni mida meile edastatakse sellelt kindlalt sageduselt. Sellisena töötab ka meie dimensioonide väljad ja vahel me lülitume ise teistele sagedustele läbi oma käbinäärme või välise tehnoloogilise mõjutuse tõttu ja me suudame neid olendeid näha ka ilmsi. Muidugi need kes ei ole seda iialgi oma elus kogenud, need ei peagi seda uskuma.

Iidsed tsivilisatsioonid olid tulnud kõrgematelt sagedustelt, kaevandasid maavarasid ja ehitasid imelisi süsteeme. Nad olid otseses ühenduses kõrgema teadvusega ja kandsid jumala kõrgemat energiat kõikjale mida nad lõid maa peal.

Lõpuks suudeti kõige selle erinevate rasside sekkumistega isegi luua mingit laadi õitseng… ega täpselt ei tea keegi öelda et kas meid anti lapsehoidmiseks juba tolleaegsetele maapealsetele inglitele või mitte, sest ma ütlen, tulnukad mässavad valeajalooga ja segustavad kõike. Meil lihtsalt pole ülevaadet mis millal juhtus ja mida uskuda… kõik võib olla simulatsioon, me ei tea kas me oleme originaalis või vufflis… me peame seda veel selgeks saama…

Igatahes siiski… Jah, aarialased või tartalased või kuidas keegi nimetab neid, hiiglased igatahes…. nad lõid imelisi loometöid arhitektuuri, kunsti ja inseneeria osas. Da Vinci on üks vähestest meile teadaolevatest sellistest imeinimestest eks.

Mingi aeg see toimis… saadi hakkama, alguses oli jah karistus eriti õudne, vaikselt hakkasid tekkima pahaendelised ilmingud… mingi aeg saadi segadus kontrolli alla, aga jumal või oli see keegi teine…. juttude järgi jumal… uputas kogu selle õuduse vee alla…

Enne suurt uputust oli kõik suurem areng loodud ja nüüd tuli suurem resettimine. Neid resettimisi on olnud mitmeid. Viimane pidavat olema suurem mudalaviin ja hiiglaste ning mütoloogiliste olendite kõrvaldamine, ajaloo kirjutamine suurte vigadega, tõe peitmine ja kokkumätsimised, poliitika ja segadused….

No ja lühidalt… oli kaos…. hakati sööma liha, tapma, paanitsema, hirmud… lühike eluiga… legendide järgi puhas põrgu…

Ma ei tea ajajoont öelda et mispidi see oli, kui hiiglased aitasid ehitada ülesse jumala auks erinevaid templeid ja lõid imelisi lahendusi maapealse paradiisi taastamiseks… aga hetkel on lugu nii, et midagi juhtus taaskord ja saboteeriti ära see mõnus olemine.

Jumal olla tulnud Jeesuse avatarina maa peale ise kaema mis siin loodud on, aga ilmselgelt taunis ta raha ja ebavõrdsust ning võimutsemist ja löödi robustselt risti peale pikka piinamist. Milline agoonia, aga läbi selle glitchis Jeesus ära. Ma ei usu, et ta tuleb tagasi, keegi ei taha siia enam tulla pärast sellist kogemust.

Nüüd on meil vereimejad, sääsed ja purejad ning igasugused mutukad ja satikad, katsu Sa vaid ellu jääda… ainult valed ja paranoia hoiavad enamvähem elus, poliitika. Kuidas nii saab…

Nimetu mees: Võtame selle peale lonks konjakit.

Võõras mees: Proosit. Rüüpa seda head kohvi ka kõrvale.

Nimetu mees: Okei väga huvitav. Nii palju oleks küsida, aga ei oskagi kohe…. räägime järgmine kord täpsemalt ja üleüldse… iga kord detailsemalt ja rohkem…. jätame midagi järgmisteks juttudeks?

Võõras mees: Minugipoolest. Järgmise korrani.

 

Ja mis see tähendab, võiks üks justkui küsida ja vastus, tiksub nagu seier muudkui edasi ja seisma ei jää. Voolav teadmine järgmisest, kaugele ette, nii palju käike, et teistmoodi ei saanud.

Milline on seekordne teekond ja kas jätkub veel maine rada. Õpitud on palju ja praktikasse ei ole saanud viia, aga seda mida olen teinud, sellest olen saanud ka õppida. Ja teha veelkord, üks tass seda kangemat kohvi tavalise suhkruga ja veidikene rahupiipu.

Mekki sellist head ei tule, sest sitamaik on suus, mu enda süül, ma karastan enda meeli selle nõtreva kurbusega, milles keegi teine pole leidnud süüd. Ja neid sõnu on veel rohkem, aga lausuda ei saa.

Ja ei tahagi enam, sest polekski kuhu. Ja armastus on tuul, mis tuleb ja läheb. Kuid usaldus on võitmatu, nii heas kui halvas. Kui ühest saab kaks, siis arvamused lähevad lahku. Kui kahest saab üks, siis arvamused kattuvad. Kui arvamused kinnised, siis palju ei näe. Kui arvamused laiali, siis korjatakse kõigest üles.

Kui kadalipp on kerge, siis rohkemat ei taha, sest hirm on suurem, et millal saabub rohkem. Tulemata see ei jää, aga valik on meie – kas tuleb see hea, või saabub kole.

Kui armastus on pime, siis vahet ei ole. Kui armastus on nägijale, siis tuleb leida mida vaadata. Kui kuulata, siis head. Kui puudutada, siis õrnalt ja kui kakelda, siis kirglikult.

Ma tahan öelda veel, aga sõnu ei ole valida. Kitsendatud on mu meel, kui väljendus on piiratud, minu enese poolt. Soovin anda endast rohkem, aga takistab miski mu sees, mu enese ankur, see lootusetus mu sees. Lasen lahti. Vabastan.

Kui kerge on mu meel, kui kerge on see tee. Kui kerguses saab nüüd veel paremaks olla võimeline? Ma lausa laulan neid ridu. Ma tahan üht purki mett, saia ja hapupiima ka. Ma olen maakas.

Ma olen siin, ma olen seal, ma olen iga nurga peal. Ma ei kannata end välja, ma elan selle välja. Ma olen õnneks bipolaarne ja armastan end kõikse rohkem, ka karikakraid ja usaldavat sõpra.

See sõber on vesi, kui olen vars. See sõber on plank, kui olen uppumas. See sõber on kompvek, kui veresuhkur madal. See sõber on tark, kui ise olen loll.

Ma tahan enim öelda, et kõige parem on olla teadlik oma vabadusest iseendaga – võtke sellest parimat. Armastage rohkem iseennast.

Ma olen väga tänulik, et sain sellise tobelaheda väljenduse osaliseks ja andke andeks kui pidite selles pettuma, aga ma lasin oma hinge just ribadeks nende sõnade leidmisel. Sanctus para-tama-tus.

Aamen. 

Tundub, et 2012 maailm sai otsa ja me elame alternatiivses reaalsuses, kusagil sellises kus me tunneme, et muutuseid on liiga palju ja ent siiski, peame nüüd kohanema.

See ongi see sünteetiline 5G reaalsus mida me kõik nüüd tunneme, ja las nad naeravad, ma ise enam naerda väga ei jõua, aga tore kui need kes pimesi kõike usuvad ja kellele iial halba ei tehtaks, hoiavad moraali üleval oma irvitamisega ja kooliharidusega.

Kõik mida inimesed praegu läbi kogevad, tulevad otseselt sellest elektroinfragriid süsteemist mida pole olemas.

Annan oma sõna, et kui need mastid kõik maha võetakse ametlikult, siis me oleme kõige tervemaid rahvaid globaalselt, sest me astusime sellelt Huawei rongilt maha. Kaup tuli Hiinast. Kas me saame usaldada neid seadeldisi oma riigis? Keegi miskipärast üldse ei kahtle selles. See mind muretsema paneb.

See on sulaselgelt Trooja – miks me nii pimedusega löödud oleme? Ei tasu usaldada kõike. On midagi enamat, mida me ei tea. Ja see tõde võib veel välja tulla eliidi enda kingitusena. Me veel kuuleme mida seal oli mida meile ei räägitud. Mina olen sagestamise vastu – Sünteetiline ajastu loob tehisintellektuaalseid ohte ja kui me ehitame võrgustikutrellid endale ümber, siis tagajärg saab olema pöördumatu.

Tehniliselt on see jälgimissüsteem ja võimalik kiirgusrelv – Ja ma pole Star Warsi fänn isegi mitte. Üleüldse tahaks teada, et kes hakkab seda informatsiooni haldama ja mida sellise infoga teha saaks… ma ei tee nalja, praegugi toimub see “platseebo” kus ma tunnen et mul ei lasta sellest rohkem rääkida.

Vaadakem kuidas valitsejad räägivad, kõnnivad ja lubavad. Aitab. Pole millestki rääkida enam. Need teod mida nad suudaksid teha, kui neid lihtsalt tegema hakata, siis need ei võta aastaid aega, see kukeleenu on läbi — muutused saaksid kajastuma päevadega.

Ma ei tea midagi, ja sellest alustame. Ma valan oma hinge siia, suure ämbritäie vinguvat kraaksumist läratab kohe põrandale ja ma loodan, et sa suudad sellegi üle elada.

Kas inimene jaksab uskuda enam üldse midagi väljaspool iseenda, kui et kümblemine käib sulaselgelt valedes ja ma olen väsinud maskides elamast, arvamaks inimest selle taga.

Loe rahulikult, mõttega ja ära püüa millestki aru saada, las saadakse aru Sinust. Aja jooksul küpseb iga sõna selgeks. Praegu peab veel vaimuhaige rollis istuma ja kassima.

Hetkel on kõik veel raske kombata ja sõnad ei tule küpselt välja. Ma siiski püüan väljendada ennast ausalt ja seetõttu ma ei saa roppust endast välja jätta. Ma olen harjunud nii, ma küll mõneti proovin paremini, aga ma hakkan vihkama end lihtsalt..

Selle auks tuleb soetada maskid Itaaliast, Veneetsiast, tuletamaks meelde, et elu on maskeraad, ja meil on rahad otsas. Asi on naljast kaugel, ja me enamus ei vinni enam kõhuvaluga head nägu teha.

Ma loodan, et need kes on virelenud, saavad kiige üle võlli ja eliit kakleb oma kaklused ära, aga võitjaks osutub rahvas ja mitte keegi ei vinni enam vireleda, seega viimane võimalus kõgil oma küüned, hoolitsetud või mitte, lüüa kuskile õigesse kohta vihaga sisse.

Loodan, et võtab muigama see mõte, see on ainuke mida ma oskasin välja mõelda… ma pole suurem asi mõtleja, pigem tunnetaja.

Näiteks mis oleks kui me kõik otsustaksime, et nüüd on aeg lõpetada virelemine ja tahaks maad ka. Riik kas Sa mõistad asja tõsidust ja suudad naeratusi inimestele kinkida? Rahvale, kes on ülemvõim, kui et mitte lihtsalt suurem kollektiivsem osapool pintslitega ja lõuend peab kuuluma rahvale, olenemata millise plätserdusega me hakkama saame, on aeg see plärtserdus maalida.

Maailm on suurem kui meile öeldakse. Maailm on laiem kui meile kitsendatakse. Pikem kui meile lühendatakse ja lühem kui meid viiakse kaugemale.

Ainuke mida pead praegu teadma on see, et midagi juhtus enne meid ja teatud aeg tagasi me ei tea keegi kust me tuleme ja meil on DNAs kirjas “Jumal meis”, see on jumala poolt signeeritud.

Ära muretse, Sa ei ole see keha ega avatar, Sa oled ajutiliselt see karakter, aga sedagi ei lase ühiskond olla ega?

Seega, lihtsalt kuula, ma ütlen seda ise, see on see mida me päriselt soovime kuulda, see tundub tõde, aga kui see seda pole, siis see tundus tõde, aga see tundub tõde siia maani, tänase päevani ja tõde on see, et me tahame teada tõde nii kaugele kui see ulatub ja Vatikan peab selle avalikuks tegema olenemata tagajärgedest. Kaua võib?

Eeterenergiad, tehnoloogiad, kristallvõrk…. ajajoon… neid ei tasu üldse uskuda, mitte veel… hoia oma kahtlusi, alati.

Kui jumal laskus maale, Jeesuse näol, siis ma ütlen, et Piibli järgi me tapsime jumala ja see on üks põhjuseid miks me ulakile jäime. Nüüd on nii, et inimene kui karjaloom kuulab neid kes kasutavad meid ära.

Enne olime jumala orjad, teenisime jumalat, siis tuldi ja lõigati jumalast meid ära ja siis olime lihtsalt orjad kes teenisid oma ülemaid ja nüüd oleme lihtsalt orjad kes ei teeni midagi, aga orjavad.

Me tahame kodus rahus leiba küpsetada, ise vilja kasvatada ja meil pole vaja näost sisse tablette süüa, vaid saunas käia ja küünlavalgel raamatuid lugeda. Vahel tahaks kuskile kus kiiritust ei ulatu.

Maale on hea minna, aga kui seda pole, siis mida Sa lähed. Mul avanes endal võimalus mõned maatükid soetada, aga raha nende edasiarenduseks ei olnud, seega tõmbasin oma imestust tagasi.

Asjad on eriti kallid. Roppus. Või no mitte, et kallid, aga raha et pole lihtsalt kasutada. Kõik intressid pidid muutuma euriborideks ja lihtrahvas kaasati tüügastunud bürokraatiasse sisse. Enne seda ei pidanud me teadmagi eurobori olemasolust, vana hea liigintress sobis niigi. Nüüd on peldiku ehitamine päris kulukas.

Üks päev ma aga saan enda ehitatud peldikust viljapõllule vaadata.

Hullust jutust on saanud midagi igapäevast. Enamusel ei ole pabereid, aga diagnoos oleks kerge tulema, see mis meie ümber toimub on väheke hullumeelne. See mida meedia räägib ja see mida meedia ei räägi….

Orjamise asemel tuleb hoida surmani kindlat uskumust, et kui ülemkohtu Sind hukka hakkab mõistma, siis ütle selgelt häälel “Ei tunnista süüdi” ja kaeba, kisenda veidike ja ütle, et meil on maale vaja rohkem teejuhte. Selliseid kes ei pea virelema ega ülbeks minema liigses rikkuses. Kui raha on energia, siis kõigile rohkem energiat. Kui saab ilma rahata, siis kaotagem raha üldse sootuks.

Süsteemid ja reguleerimine võiks mõne aastaga teha kuldse ajastu võrdne ja minupärast alustage kohe täna. Kuld tagasi püramiidide peale, kristallvõrgustiku alternatiiv luua ja inimestele on vaja stabiilsemat elukohta, seega ära põletage metsi ja võtke neid maha, maa kopsud on nõrgad ja seetõttu ka meie rindkere valutab.

Kohelge kõike nagu enda loomet, sest pole vale öelda, et meie oleme kõik praeguse loonud. Kuidas saada vastutuse hoida oma kosmosekarpi paremini? Kuidas me saame Jumala õed-vennad meid aitama, isegi kui et me tapsime selles universumis Jumala enda.

Kõik see vaakum, must kosmos ja teadmatus, karmaatilise karistuse üks peegeldusi, aitab. Nüüd tahaks, et iga kisa saaks naeruks ja iga rahakott täidetud küllusega, et keegi ei oleks parem ega halvem, vaid ühtne ja abivalmis. Kuidas me jõuame selleni?

Kuidagi jõuame. Mis veel….

Maa on üüratu lai ja ilmakaare all on palju mida meile ei räägita.

Kohti kuhu me minna ei tohi on palju, aga mine enda sisse.

Nii et haara pintsel ja visualiseeri. Kujutle ette, et Sa oled bioloogilises kehas, aga see on Sinu ajutine avatar ja aega on vähe, nüüd on aeg keskenduda sellele mis saab tulevikus mida juhivad kollektiivselt nii tulnukad kui inimesed, ühinetud hübriid-serveris.

Tulnukad on mentaalselt paremad, aga meid on jällegi rohkem ja mida tulnukatel ei ole, on vaimuhaige hübriid keda nad ette ei suuda arvutada, sest see hull ei tea ennastki ette. Ja meid on palju.

Ma teen ühe kange kohvi, see on täna kuues ja ma tahtsin öelda, et ma küll ei tea midagi, aga ma tean üht, seda mida tunnen ja ma tunnen, et mul on siin maailmas koht ja ma ei tarvitsegi seda kaugemale edasi mõelda. Eksklusiivne koht kuhu teinekord oma tee leiavad inimesed kes on väljaspoole maatriksi läinud rändama.

Sõnad, väljendus ja hapupiim. See 5G teema on kahtlane ja justnimelt see osa mida me ei tea, et eksisteerib. Ja nüüd nad tahavad jälle oma uue kampaaniaga hakata pihta leidmaks põhjuseid, et meid käsitleda nagu tooteid, inimesed, eestlased, meie mitte, eks?!

Ela ja sure vabana, et saaksid taas sündida vabana. Investeeri oma vabadusse, ütle EI ja tea mis on õige nii Sinule kui Sinu lähedastele.

Maailm peab puhastuma, saama terveks, et inimesed kes siia elama valivad tulema, oleksid samuti terved ja õnnelikud. Praegu see nii ei ole, aga see peab selleks saama. Võrdsus, aga tasakaaluks las ebavõrdsus leiab oma tee sinna kus seda kõige rohkem on loodud, rikaste taskusse.

Kes virelenud, nautigu uut ajastut kus soov muutusteks on ainuke edasiminek. Muutused tulgu ja andku meile elutahet, vahelduseks kõigele hirmutamisele ja õudustele. Jumal, ärka, sünni uuesti ja näita teed neile kes kontrollivad pimesi inimesi kes pimesi järgivad.

Ma vahel ikka soovin, et universum valgustuks ja kosmos muutuks heledaks. Sinu maausku, sulaselge teener,

Alan.

Kolbaliste tundetud tundlad, nägematud pilgud ja kohmetuvad põsed, kõik ühtib inimesel ja rohkemgi veel, kui ta end eksitanud kord on teelt. Korvatates tühja korvi, häbiga kartes naasta, et hõimkond korilasi pettuks lihasööja ees. Isekus seegi, et nägematus teadlikkus, kaduma kippumas enese eest.

Ei tähti oska, rittagi enam seada nii, et väljendada annaks end praegugi naa. Olin kord ma julgem neid ritta seadma. Kelle eest pageb inimene kui hirmu küüsist armistunud on meel? Sinna kus turvatunne ütleb, et siin on kodune. Hubane.

Mesimagus moos on huulte peal. Enese teadmata einestan ma kooki moosiga, enda peas. Õhukesed, suured viiulid palun seda jahuplänni. Ja nüüd hulganisti moosi, enne kui kaotan täiesti oma aru ära.

Milletõttu kõik see, et kord oli reaalsus parem, kordub miski tugevamalt tuntav ja kurjem on too. See reaalsus, meie reaalsus, vaatenurga vaatleja kohtumispaik on see. Kus ühtib kollektiivne mõte, kus loob ta selleks oma ümarlaua.

Vaatleja hinnanguil, üheskoo mõjul, armastame hoida elus midagi mis enesele hea, ka teisele. Sest selline oli maitse minu suus, kui kooki sain moosiga. See oli turvatunne, see tundus kui kodu.

Miski mis lubab inimestel säilitada oma tunde ka siis kui tumedam hall on katnud meie tundlad ja antennid. Kui ühendus on kadunud kõigega mis päris, siis lepituseks aktsepteerime tühjust.

Kas on veel meeles see tugev kokkuhoid, et inimene on loodud orjana, aga vaba on selle olendi loomus, vaba sellega on ka hing.

Mida veel tahta tahab üks, kui et vaba oleks mõtlemine ja vaba oleks tint. Ma tahan öelda vaid seda, et kunst on parim maailma-ilma peal. Kunstiks loen ma ka seda, et inimene laulab oma sõnu läbi hinge.

Süda puperdab, et ütleb või üles, aga sõnum on sama. Tuksub see veel, tugevalt mu sees, tugevamini kui eales. Lihtsalt, et tean, kui uuesti tärkab mu meel, siis tahet jätkata, jätkata on veel.

Soojustage oma südamed, suur külm on tulekul.