Kolbaliste tundetud tundlad, nägematud pilgud ja kohmetuvad põsed, kõik ühtib inimesel ja rohkemgi veel, kui ta end eksitanud kord on teelt. Korvatates tühja korvi, häbiga kartes naasta, et hõimkond korilasi pettuks lihasööja ees. Isekus seegi, et nägematus teadlikkus, kaduma kippumas enese eest.
Ei tähti oska, rittagi enam seada nii, et väljendada annaks end praegugi naa. Olin kord ma julgem neid ritta seadma. Kelle eest pageb inimene kui hirmu küüsist armistunud on meel? Sinna kus turvatunne ütleb, et siin on kodune. Hubane.
Mesimagus moos on huulte peal. Enese teadmata einestan ma kooki moosiga, enda peas. Õhukesed, suured viiulid palun seda jahuplänni. Ja nüüd hulganisti moosi, enne kui kaotan täiesti oma aru ära.
Milletõttu kõik see, et kord oli reaalsus parem, kordub miski tugevamalt tuntav ja kurjem on too. See reaalsus, meie reaalsus, vaatenurga vaatleja kohtumispaik on see. Kus ühtib kollektiivne mõte, kus loob ta selleks oma ümarlaua.
Vaatleja hinnanguil, üheskoo mõjul, armastame hoida elus midagi mis enesele hea, ka teisele. Sest selline oli maitse minu suus, kui kooki sain moosiga. See oli turvatunne, see tundus kui kodu.
Miski mis lubab inimestel säilitada oma tunde ka siis kui tumedam hall on katnud meie tundlad ja antennid. Kui ühendus on kadunud kõigega mis päris, siis lepituseks aktsepteerime tühjust.
Kas on veel meeles see tugev kokkuhoid, et inimene on loodud orjana, aga vaba on selle olendi loomus, vaba sellega on ka hing.
Mida veel tahta tahab üks, kui et vaba oleks mõtlemine ja vaba oleks tint. Ma tahan öelda vaid seda, et kunst on parim maailma-ilma peal. Kunstiks loen ma ka seda, et inimene laulab oma sõnu läbi hinge.
Süda puperdab, et ütleb või üles, aga sõnum on sama. Tuksub see veel, tugevalt mu sees, tugevamini kui eales. Lihtsalt, et tean, kui uuesti tärkab mu meel, siis tahet jätkata, jätkata on veel.
Soojustage oma südamed, suur külm on tulekul.