Rubriik: Kohvilogi

Olen mõistnud, et ohvrirollist räägivad ohvrid ise. Miskipärast on alati neil kes ütlevad midagi teistele halvasti ja kui inimene endast välja ei lähe, siis muudkui teritavad oma küüsi kuniks mingid kriimud on tehtud isegi tugevale nahale. Seejärel kui öelda, et aitab küll, siis öeldakse, et ohvriroll. Nii need asjad päris ei käi enam.

Kui neil kõik hästi oleks, siis nad ei tuleks täpselt samamoodi kaagutama kui valesti kõik on ja need kes vähemalt hoiavad positiivset mentaliteeti siis jah tõepoolest kaoses kui soovite nii mõelda. Siis miks kui ise ei ole parasjagu tegelemas millegi kasulikuga, tuleb see aeg ja tahtmine materdada maha keegi kes seda teeb. Sest ilmselgelt nendele endile käib “nii närvidele” kellegi teise olemus. See on juba vaba olemuse kinnistamine.

Mistõttu peab järgima nende ütlemist ja mistõttu üldse peab midagi järgima? Kui inimene seda just ise ei taha teha, aga meil nimetatakse seda toetuseks. Kuidas keegi vastavalt oma rikutusele suudab enda jaoks ära sõnastada ja kehtestada.

Meil on jätkuvalt kõik hästi ja ma ei saagi kurjade sõnade tagamaadest täpselt aru, et kui kaua seda tulema jääb, kui kaua läbi selle keegi toituda jõuab.

Kuni vanu mustreid lahti ei lase, ei saagi üldse mitte miski võõras ja uus meeldidagi ja ega seda ei peagi lahti laskma, aga seda ei saa ka peale suruda neile, kes on ise ennast leidnud.

Võibolla tõesti mu sõnavara on võõras. Nagu ma ütlesin, siis ma kasutan sellist sõnavara ja sõnade kujundamist, sest see on minu jaoks isiklik kunst. See on ilus.

Ma leidsin, et vanades mustrites piiratud sõnavara ja nende tähendustega mitte ei oska väljendada ennast. See oleks justkui disainitud piirama inimest.

Ohvrirollid tulevad alati just ründajatelt. Muidu ei tulekski selle peale, aga nad kohe alati rõhutavad seda. Neile nii meeldib see sõna.

Väsinud sõnadest lumehelbeke, kutsikas ja vandenõud, et olen küll robot ja küll hallide tulnukate see või teine. Jaa, kusjuures ma olen näinud oma silmaga halle tulnukaid, aga teistel minu eest küll sõnaõigust peale sellist kogemust olema ei saa, mida mina tunnen või mitte.

Ma tean ise neid asju. Kui ma ei teaks, siis ma ei vääriks elada siin. Keegi teine ei tea neid asju minu eest.

Suured inimesed ise, aga ometi leiavad need igivanad iganenud sõnad ja laused millega hakata kinni pigistama noore inimese lootust ja mõtlemist.

Võimalik, et ma teame nende tõekspidamisi ja väärtusi, aga me oleme teinud teise valiku, sest meid ei ole kõnetanud see. Me oleme liikunud edasi ja meid on üha rohkem, läbi meie kannatuste, ja kõik see on abiks olnud meile.

Me tõeliselt saame abi sellest mõttelaadist, mentaliteedist ja olemisest, aga nemad jäänud kusagile kinni ja peegeldavad seda siis meile, aga mitte kunagi positiivses võtmes.

Saab toetada sarnaselt mõtlevaid ja saab tulla ära sealt kus Sind ei kõneta see. Nii lihtne. Ümbritse ennast sarnaselt mõtlevate inimestega ja jätkuvalt meie suhtluskultuur on meeldiv ja positiivne. Vähemalt meie ümber.

Sest väga raske on meil suhelda nõelajatega, sest suhtluskultuurid on erinevad.

Mitte, et meil paremaks oleks, aga meile sobib nii rohkem.

Ja elusees ei saa positiivne inimene minna sõimlema kaasa kuskile, sest siis see oleks teine kultuur. Mida jällegi, võib teha, aga näed, see on ikkagi kultuurivahetus, valik.

Universum kujundab mulle praegu kindlaid sõnumeid ja situatsioone. Sellest kujundatakse minu ajutine roll.

Aga rollidest rääkides. Ma tahan olla päris mina. Enne seda olen eesotsas enda peale kogu tuld võtmas, lihtsalt selleks, et lõppeks tõesti rollide ja näpuga näitamise ühiskond.

Ma tahan olla, aga selleks ma olen valinud, et ma olengi, aga samas ma olengi see kes tahab muuta midagi, seetõttu vot selline ma siis olengi.

Liigun edasi kiirelt muutuvas maailmas, seega ma ei saa alati olla kinni ühes asjas. Selle järgi ei saa mind defineerida.

Maailm on ikka nagu ta on, lihtsalt kuidas mina seda näen, on minu õigus ja tõde.

Seega mina valin olema mina, see on minu valik.

Tore Sindki kohata. 💚🙋‍♂️

Nüüd on kohe kindel, et mina ei kategoriseeri absoluutselt kuskile selgeltnägijate, tervendajate või šamaanide alla. Või nendesse gruppidesse. See on minu lumehelbekese jaoks nii kergesti solvuv keskkond. 🙋‍♂️Saan aru, neile on see nende töö, aga minule midagi muud.

Ma ei võta Teie tööd eest ära, sest ma ei pea seda tööks, see on mu elu. Kuidagi kurjad tunduvat enamus tervendajaid olevat, aga ilmselt kui üks anne on antud, siis millegi arvelt. Samas olen saanud kogeda haiglateski halba kogemust arstide poolt. See oleks nagu vaimne jõusaal kus treenid ühte osa endast, aga jätad tähelepanuta teise. Ei pea matslikult käituma. Mina ei ole nii tark ja teadja kui oled sina, seega Sina võiksid (eriti kui raha küsid selle eest) mulle serveerida oma teadmisi meeldivalt, mitte selliselt, et ma olen kõige rumalam inimeseloom maailmas, et ma ei ole sinu teadmisi omastanud.

Mina näiteks püüan alati leida ilusamad sõnad ja läbi nende minu kogemuste saatel, ütleksin, et on samuti inimesi aidanud. Aga loomulikult ma saan aru sarkasmist, kriitikast ja konkreetsusest.

Milleks valida rünnak, kui on olemas kingitus. Ma ei räägi trooja hobusest nagu kohe arvatakse. Kuidagi ikka paljud ei oska näha mind kes ma olen. See on paradoks, isegi kui Sa “oled kes Sa oled”, paratamatult nähakse Sind teistmoodi, sest inimene vaatab vahel enda mätta otsast. Seal ei saa mina appi tulla.

Inimene peab tahtma ennast esmalt aidata ja seejärel valige omale meeldivad üleminekukavad kas läbi motivatsiooni, heade sõnade, füüsilise ravi (massaaz,trenn,liigutamine) või ükstapuha mis kõnetab Teid. Aga ärge iialgi minge ja süüdistage teisi enda vihas rohkem kui sekund, sest siis peale teist sekundit jääte sellest sõltuvusse. Selliselt inimene kibestub ja temast saab energiavampiir, parasiit kes toitub kui saab nõelata. Kui temal ei ole, siis loob keskkonna, et ka teistel ei oleks, aga õige oleks ikkagi teha kõik selleks, et seal kus tühjus, seda täita millegi ilusaga. Koristada oma toad enda tagant ära.

Õnneks ma suutsin Tänu Teile luua oma maailmapildi ära, seega mul on alati kodukoht olemas. Alati aja enda rida, ära ründa teisi. Kõik käib läbi andmise, mitte läbi võtmise. Mina olen Alan. 🙏 See on minu maailm 😍 igaühel on oma, aga kaege vahel kui äge minu maailmas on. Lihtsalt koputage kolm korda, et ma tean, et see olete Teie. 🙏

Miks paljud asjad meid õnnelikuks enam ei tee nii nagu vanasti? sest me ei pane energiat enam asjadesse mida teeme sisse. Meie toit tuleb peamiselt kas selverilettidelt massitoodangust või siis kui töölt koju tulema ja väsinu-pahura ja kiiruga midagi kokku keerame endale. Nendes toitudes ei ole seda õiget energiat, seega see ei toida enam meie emotsioone.

Me oleme kaotanud suuremas osas emotsioonid just seetõttu, et oleme lõpetanud pingutamise. Lihtsad asjad tegid vanasti rohkem rõõmu, sest need lihtsad asjad olid küllastatud ja täidetud meie endi energiate ja panusega.

Iga varasemalt öeldud sõna võid tunduda kuld ja pakkus imestust ja sära. Tänapäeval väga ei saa öelda seda ega, sest inimesed salvavad ja ei leia üheski asjas enam maagiat.

Meie viis meelt hakkavad evolutsiooni tõttu hääbuma. Meile pole enam vaja maitseid, lõhnu, tundeid. Kõik on tehislik.

Minu nägemus on sellest visuaalses pildis nagu agulis ringi märatsevad rotid kes järavad kõike mis nende ees ja endast taga jäetakse vedelema praht ja sitt mis siis jääb teisele koristada kes püüavad hoida oma kodukoha puhtana.

Kindlasti on erandeid, ja ma ei räägi Sinust individuaalselt, aga ma pealiskaudselt püüan seletada kuidas mulle tundub, et ühiskonnas käitumine peegeldab ennast. Me ei tegele selle koha pealt muutustega, sest meil tuleb kohe midagi vahele mis segab selle mõtte ära. Selline signaal mis sogastaks selle küsimuse ära ja siis taaskord avastan ennast ütlemas, et “ah tegelt ei olegi nii hull”, ja seejärel ikkagi nädala pärast ma olen õnnetu.

Jõuan alati samasse punkti tagasi, aga iga kord unustan ära ka sellesamuse tähtsa küsimuse, et miks inimesed lõpetasid enda tagant koristamise, läksid hooletusse ja paanilisse psühhoosi kaasa, kus puudub austus teiste suhtes ja loeb “Mina-Olen-Parem” staatus.

Sellega seoses paljud teisedki mängivad kaasa, et püüda ühiskonda sobituda, sest ometi tunnevad kõik kollektiivselt, et siin varitseb ja valitseb selline süsteem.

Seega on paljud maskid ees ühiskonnas ja mängivad kaasa, aga koju tulles saavad nad mitte maski alati eemaldada, vaid panna teise maski peale. – Kui väsitav see tundub, miks see nii olema peab, et me ei ava täielikult enda päris olemust?

Ja siis mul hittis tuluke, et ma võin samuti olla ühiskonnas liige kes mängib kaasa ja vahepeal hädaldab ka, et kõik on nii perses, aga siis vähemalt selle eest ütleb lahenduse ka.

Lahendus hetkestele süsteemis elavatele inimestele, kuhu kuulun ka mina, et mistõttu me seda ümbritsevat muutma ei ole väga võimelised kollektiivselt, siis paratamatult PEAME aktsepteerima, et me kuulume teiste reeglite mängumaale.

Seega seda kui me ei muuda, siis polegi väga raske öelda mida saaksime muuta iseendas, et väljuda sellest kõigest süsteemisiseselt. (Päris lähedale õnnetundele)

Vastus on väga lihtne.

Pane asjadesse energiat.

Vanasti oli ju need värsked kodumullast võetud kartulid elava tule pliidil, paksule malmpannile pannes kuidagi palju parema maitsega? Jutt käib kartulitest, aga ometi kui ma seda meenutan, siis selles oli elamus mis mulle just meeldis.

Maailmas on nii palju filme tänapäeval, aga ometi tunduvad mõned kindlad vanad filmid alati need ühed parimad olevat.

Parfüüme on kalleid ja luksuslikke, aga ometi meenutame alati hea lemmik tundmust just vanaema köögist või sirelitest mille ema tuppa vaasi tõi.

Hakkame energiat asjadesse paneme, kõik mida teeme, mõtleme sellest hästi ja kasutame loomisenergiat.

Tee käsitööd. Tee süüa armastusega. Kui kokkad, kasuta maitseaineid. Armasta iseennast. Jaga isenda armastust kellelegi teisele, kes oskab armastada samuti isennast. Alati anna, mitte ära võta, tee kingitusi ja üllatusi, märka head, ütle head, kui kallistad kedagi, siis tundega, kui surud kellegi kätt, siis vaata silma ja mõtle hästi, kui naerad, siis naera nii et kõht läheb krampi.. oeh mul tuleb nutt peale kui ma pean kõike seda meelde tuletama…

Emotsioonid ühesõnaga 🙂 Pange emotsioone ja tundmusi iga oma sõna ja teo taha, ka asjadesse. Kõik on elav ja energeetiliselt ühendatud.

Hakkame võitlema enda maitse, lõhna ja kõikide teiste tajude ja tunnete eest. Me väärime neid. Muidu näete ise kuidas vaikselt tasa ja õige kavalat targu kõik tunded meist ära võetakse ja me veel ennast kloonima ka hakkame.

Võitleme. Paneme head mõtted igasse teosse ja sõnasse.

Siis tunnedki jälle kuidas kõik teeb rõõmu. Muidu kõik on nii pealiskaudne, pakendikilene ja sünteetiline, et mida siit ikka otsida. Keegi ei taha panustada ja anda, kõik tahavad võtta ja kasutada. Aga hakkame energiat asjadesse paneme, alustame kodus, puhastage asjad tolmust ja vaadake mida reaalselt kasutate, kõik muu kogub lihtsalt tolmu ja energia on läinud. Jätke ainult need esemed mida kasutate nädalas kasvõi ühe korra või mida jaksate puhastada tolmust nädalas 1-2 korda. Kõike võib, kui tegelete.

Iga ese võiks olla ikkagi seotud mingi hea mõtte või mälestusega, emotsiooni hoidmise ja tundmusega. Ärge siis väsige ega harjuge selle tundega, muidu lähete tolmu.

Ja tuulutage ennast ka, te väärite seda.

Mõned inimesed näevad tulevikku kohvipaksu pealt, mõni näeb lihtsalt sünkroonseid numbreid igal pool. Skeptikud räägivad selle peale, et nad näevad seda, sest nad mõtlevad selle peale pidevalt, nn keskenduvad.

Nii et oleks aeg kõikidel skeptikutel (meil endal) hakata keskenduma headele asjadele.

Täiustage kuidas energiat anda? Kirjutage kommentaariumi neid häid tegusid mida teha saab või olla saab.

Alan Durier

Ma räägin Teile enda kogemustest lähtudes kuidas kiiremas korras ennast aidata saab kui enesetunne on lihtsalt nii kehva, et tahaks ära surra. See mis ma nüüd jagan võib tunduda totter, aga ennast peab ju tahtma aidata, teisiti ei saagi midagi paluda või kedagi süüdistada. Lisaks see ei maksa midagi, sest see lihtne tõde mis mind aitab, see on Sulle tasuta.

Tee need sammud läbi ja ma luban, et Sul hakkab parem. Veelkord, et Sul parem hakkaks, pead Sa tahtma ennast ise aidata.

Ma loodan, et see kirjutis avab Su silmad. Juhul kui Sa neid kinni hoiad. Ilmselt oled juba noorena mõistnud või haiget saanud, seega läheme vägagi teadlikult kaitsereziimile ja kuna meil on rutiin, siis me unustamegi ennast sinna.

Enam me ei tahagi või leiagi aega vaadata kõike kõrvalt, nii nagu on. Vähemalt kuidas mina näen, et on, seegi ei ole ainus tõde. Ma lihtsalt annan ühe vaatenurga kuidas see krempel välja võib näha, sest siis vähemalt selliselt on mul mõned vastused asjale anda.

Kui ma ütleksin Sulle, et terve maailm on täis valesid ja meie mõistmine ning usaldus on nii konfliktis sellest tänu sellele kuritarvitamisele mida inimesed teevad aga ei tunnista. Kas Sa usuksid seda või äkki meie alateadlik programm hoopis käsib meil umbusaldada seda? Suurem osa inimesi manipuleerib teisi kui neile ei miski ei meeldi või nad tahavad asju enda moodi ajada, kui meeldib, et nad endaarust oskavad armastada samuti, küll aga läbi kontrollimise ja ikka nii, et teised armastatud neile eluks ajaks tänulikud olema peavad. Selle asja nimi oli vanasti võimutsemine, ma ei tea kuidas seda tänapäeval nimetatakse. See selleks, aga… nii raske on väljendada sõna ausus. See läheb nii konflikti alati kõigega, selline tunne, et peab täitsa reeglitest ja maatriksist välja minema, et jalgratast leiutama, sest mine Sa tea, äkki tulevad uued infod meieni mis aitavad vastuseid teisest vaatenurgast lähtudes leida.

Võibolla nii nagu halva kuulmise ja nohu korral inimene on rohkem ärritunud olekus, sest tal on ebamugav – kehtib sama ka eneseväljenduse kohta. Kui sõnad ja energiad selle taga toimuvad nagu energeetilised trooja hobused, siis me ise ärritume juba vaikselt samuti, sest me ei leia õiget keelt et asju lahti seletada. Äkki on üldse kõik sõnad ja nende energiad omakorda segamini aetud rõhuasetuse, väljendusoskuse, silmakila ja hääletämbri järgi? Mängu tuleb ka välimus? Kurat seda teab, aga midagi on siin mäda ja ei ole päris nii nagu meile ette on õpetatud või serveeritud.

Inimesed ajavad segamini ausust ja valetamist. See kui Sa valid mida sa välja ütled, siis see ei ole valetamine, püha perse tule appi. Inimesed võivad aususe kaela veeratada rämeda kriitikalaine. Empaatia tundub tihti ikka täiesti puuduvat mõnel olevat, aga ei “nad tahtsid ju head”, nii et ära solvu lumehelbeke. Ära võta hinge.

“Hei Sina! Mine persse.”, aga ära võta hinge. Selge…. saan aru, päris lahe mäng, “Aga mine Sina ka persse siis!”, ja siis on “Ära haugu kutsikas!”.

Selge. Või siis tuleb meelde see esimene sõna, lumehelbeke või see teinegi, lillelaps eks. Hea küll, võtan korra siis teise oleku ja hoia oma sahtel kaugel härra kõiketeadja. Mulle ei meeldi mida Sa minu kohta ütled ja ma käin oma kaardid.

“Ära ülbitse”, “Mida Sa endast arvad?”… järgneb. Ega ma täpselt aru ei saagi, et kus meie kahekõne ühise keele siis leidma peaks? Mina tulen vastu, aga mulle ei tulda.

Noh ja kas tuleb tuttav muster ette? Vot nüüd ongi aeg võtta koeral sabast kinni niiöelda ja raputada seda. Sest palun väga, vastus on imelihtne. Sina oled nõrgem pool ja Sind süüakse, realisatsioon milline eks.

Sa tegelikult oled tugevam, sest sa suudad lubada endale olla nõrk. Kohe kui ütled teravad sõnad vastu ründajale, siis tema ei ole nii tugev, et seda vastu võtta. Vaimult…. füüsiliselt on tal muidugi kohe kange tahtmine asju kätega õpetama tulla. See ongi ühiskonnas suur viga praegu. Sellised hüsteeritsevad ja ründavad isiksused peaksid koju minema ja võtma vaba päeva, jooma puljongit ja magama pikalt välja ennast.

Miks inimesed nii kurjad oma loomult on? Sõnasabast kinni mitte võtta, jaa Sina ei ole, Sina oled kõige parem ja Sinu see tead küll mis ei haise ka.

Teise kohta teame ju alati rohkem öelda. Ise ei tee, aga saame alati valetada. Teistele saame öelda kergekäeliselt, et ole aus. Terve maailm teab öelda kes Sa oled – kellegi isa, kellegi poeg, Ants või Toomas jne. Sellega kaasnevad alati ka eeldused ja ootused Sinu osas.

Kui Sa oled Sina ise, siis tea, et Sa oled muutuv olend ja see on normaalne, maailm ja kõik muutub. Kui käid ajaga kaasas, kogemustest õpid, siis muutud. Ometi tuleb keegi ja ütleb Sulle, et ära käitu nii, see pole sina.

Ja mida mina ka tean, ma olen kõige isekam inimene üldse tegelikult ja sellest võetakse ka sõnasabast ilmselt kinni, küll aga see kõik on minu vaatenurk, vähemalt minu jaoks aus ja valitud tõega.

Ma ei hakka kirjutama, et ma ausalt vihkan kärbseid. Siis ma peaks lugema ette veel mitu asja mida ma vihkan… mustad augud, sääsed… siis tuleb pikk loeng mulle kuidas ma ei tohi midagi vihata, kuigi ega ma nüüd nii väga ka ei arvanud sellest sõnast midagi.

Minu jaoks oli see lahja sõna, võibolla mõne jaoks nii kange, et niitis jalust. Nii on iga asjaga. Mõni joob kohe ennast laua alla siidrist ja me ei hakka teda torkima. See kes läheb on kiusakas lihtsalt. 🤷‍♂️

Aga ma võin jagada, et ma armastan mesilasi. Oi kuidas veel.

Kui ausad te olla tahate? Olge täiesti ausad. Nüüd teine temaatika on see mida te valite suust välja pasandama. Ma meelega kasutan sellist sõnavara, jah. Kepp on ka käes, aabitsaga annan pikki näppe ka eksole. 😂🥳

Viisakas elementaarne empaatilise käitumise ABC… kui õpetajal on vistrik nina peal mis Sind häirib, siis jäta see ausus enda teada ja ütle, et Sulle meeldivad ta sukad mida ta kannab. Lihtsalt siis ära imesta, et oled direktori juurde vanematega kutsutud. (hea, et minu õpetajad omal ajal kitse ei pannud, armastan.)

Ma alati pigem jagan meeldivat ausust mida märkan kellegi puhul ja minu töö ongi märgata head teises. Ilmselt isekana ootan vastu samasugust lahendust teistelt, aga tarbetult.

Muidugi ärge öelge otse kellelegi ausalt välja, et “Hei, Sul on ilus tagument!”… jällegi, pole hea valik vahel. Uskuge, tean omast käest.

Rääkides maskidest ja aususest.

Kui me neid kanname, siis nende ära võtmine võib tähendada, et me hüsteeritseme, ründame teisi nende käitumise, sõnavara või emotsiooni pärast. Sooviks öelda, et see on järjekordne mask – viha, aga ma ei saa, sest seda õigustatakse sellega, et ollakse oma tunnetes aus. Kui see on tõde, siis on ausus ju väga pahatahtlik loomult. Sellisel juhul ütlen, et kandke edasi maske, sest kõikide inimeste tõde on segadusse ajav nende endi õigustuste tõttu.

Kui aga öeldakse, et need tunded on ausad ja soovitakse JAGADA ausust, siis sellisel juhul tahaksin öelda, et ausus on ka see, kui märgatakse midagi head kellegi puhul. Nüüd oleme jõudnud sellesse tähtsasse punkti kus inimene saab valida oma tõde mida ta teistele jagab. Lõpuks sain kirja pandud selle mida olen kaua mõelnud ja konflikti astunud, sest ei tea enam mida uskuda.

Nii on vist kõigil, et ütled midagi ägedat ja plaksti saad kriitikat nautida. Tuju läheb ära ja tahaks kohe välja saada selle paha tunde enda seest ja võibolla lähme nakatame selle edasi mõne armsa inimese peal kes ei oska seda oodata? Mm… selline see ühiskond hetkel on, see on selle kriitika tulemus, kuramuse SUURELT JAOLT noh, et jälle sõnasabast kinni ei võetaks….

ZumZumZum, ma lähen jooksen peaga vastu seina. Hops… jälle millestki kinni haaratud. Palun armas nõelaja, see on kingitus Sinule kes Sa ennast ära tundsid. Kuri mesimumm.

Ära võta maski palun eest ära kui sealt tuleb hoopis välja õelus ja rünnak kellegi vastu esimesena. Sa arvad, et see oli reaktsioon millegile, aga tegelikult järjekord algas ikkagi Sinust kes Sa tegid sellise valiku. Samamoodi saad alustada millegi ilusa ütlemisega, loomisega ja elamisega. Vali tõde mis motiveerib ja rõõmustab inimest. Õitsemine on loomult ilusam kui närbumine. Õitsemist põhjustab päike filosoofiliselt öeldud kurat võtaks, ära hakka jälle. Aga närbumist soodustab kui Sa ei kasta taime ja oled negatiivne. Taimed on tundlikud energiate suhtes, samamoodi inimesed.

Enamus inimesi manipuleerivad üksteisega ja kõige õigem tegelikult on õppida iseendaga läbi saama ja kindlasti mitte valida seda ausust jagama mis tundub kõigile kollektiivselt ründav ja halvustav.

Kõigil on oma tõde. Ka valikud. Empaatia on neil kes valivad märgata oma tões ilusat, seda tunnustada ja läheneda läbi motivatsiooni. Kiitused on teema, kriitika ajab ausalt keema.

Arvamused teistest tulevad meist endist ja kui see meid häirib ja see on ausus, siis tegelikult see on päris kole ausus, sest kuidas saab loomult olla hingeolemus nii halvustav. Kui on valida tõde, siis valiksin lahenduste-motivatsiooni-toetava tõe, sest seda poolt peab ju ka igal inimeseolendil olema. Märgata mis on hea ja seda vahelduseks välja teistele öelda ja hoopis vastupidi jätta ütlemata see aus endast tulenev vihkamise tõde teiste suunas. Kas mõistate mida üritan öelda?

Sitt tuju, ole aus, aga ära palun ütle välja seda. Teised parameetrid rakenduvad. Sa ei valeta kui sa neid asju välja ei ütle. Tunded on ausad ju Sinu sees. Kui välja ütled, siis parameetrid muutuvad. Jutt ei käi enam aususest vaid läheb konflikti kui nii ütled.

Inimene loomult märkab juba igasugust sitta ja paska ning ka kõike seda head mida luuakse. Küll aga oldakse kitsid kiitustega, aga jube maiad kriitikaga. Siis valetatakse, et soovitakse aidata, aga samas aitaks veel tõhusamalt kiitus. Kes sellest aru ei saa, siis tahan tõsta käe ja tunnistada, et ma olen vapsee teises maailmas enda arusaamadega ja ma ei tülita teid, sest minule ausalt ei meeldi teie maailmas eksisteeriv kriitika. See on olemas, ma aktsepteerin seda, aga käsi südamel, mulle ei meeldi see, ütlen välja, mind see ei aita. Küll aga kiitused motiveerivad veel ägedam olla. 🙆‍♂️

Märka head, mitte halba, see ei ole valetamine kui sa jätad ütlemata, et sa ausalt kellegi vastu midagi halba tunned. Suur vahe on siin sees aususel ja valetamisel.

Keegi ei taha Sinu ausat sitta märkamist. Sina tahad? Tore kui vastad endale valega, et jaa… Sina tahad. Ei taha, on minu arvamus, vähemalt enda pealt. Kui Sa ütled, et Sind aga ei huvita see, siis ära ärritu ka kui Sulle “ausalt” öeldakse.

Kui tunned, et su olemus on pahatahtlik, siis parem jäta mask ette, sest sellisel juhul oled loonud maski mis vähemalt loob Sinu eest headust. Lihtsalt meie ego ajab selle maski kanda.

Sest tegelikult ka, kõikidel valgusekandjatel ja õpetajatelgi on sitad päevad, nad lihtsalt ei hakka seda kohe kuulutama kõigile, sellega võibki tekkida teistel vale ettekujutlus või ootus teatud inimese üle. Ärge laske eksitada ennast, meie oleme ka inimesed, me lihtsalt valime mida me soovime jagada endast.

Mina küll tahan ja ütlen välja kui mulle miski kellegi puhul meeldib. Ülejäänud aeg olen lihtsalt vait. No praegu on erand. Valin kirjutama selliselt sellest, sest see kõik on oluline.

Tõesti vahel tahaks mitte teada ausat kriitikat, et olen ennast jälle paiste söönud. Ma tean ise ka seda. Aga kui märkad, et olen mehisem ja pigem just ilusam nii, siis jumala eest ära jäta ütlemata. Nii lihtne. See ei ole hala, see on õpetus.

Kriitika asemel kiitused. Kas Sul on raske lihtsalt märgata midagi head selles kõiges ja seejärel seda välja öelda? Samas ei saa äge ka öelda eks, sest kohe teised kadedusest kallal või ma eksin? Teeme hoopis nii, et minu arvamus, et kõik soovivad tähelepanu, tunnustust ja kiitusi on tõsi mingiks perioodiks kasvõi valetame… ja igaüks võib ennast ise selle artikli all kiita ala “Olen tubli 💚” või kuidas iganes soovib ja mina panen kõigile südame selle peale kinnitamaks oma vaatenurka. Vabatahtlik kohustus.

Kui märkad kellegis viga, siis ole vähemalt ise parem ja tee paremini. 💚 Näita eeskuju, ole teejuht. 🙋‍♂️

Mis signaalid ja õpetused me edasi endast anname järgmistele põlvkondadele? Praegusel perioodil tundub, et nad elavad juba täiesti omaette elu millest me ei teagi midagi.

Mida teavad nemad mida meie ei tea? Olles ise täiskasvanud tuletan meelde enda noorust ja taotlen muudatust rohkem huvi ülesse näidata noorte vastu ja mida mõned andekamad paremini oskavad kui meie. Anname neile võimaluse. Hindame neid ja nende avatust, sest me ise oleme suuremas osas juba vaikselt ära närbunud ja kibestunud, vähemalt mitte sina, aga mõned on. Muudame seda. Ananassikompvekid.

Austa teiste hingede õppetunde mida nad individuaalsel tasandil läbi teevad. Ära šokeeri halvaga nende õppimist ja kogemuste hankimist selles kolmedimensioonilises maailmas kus kohtuvad veel teisedki, ah fakk ma ei tea nendest asjadest ausalt midagi, aga lihtsalt… palun…

Tõde vähemalt nii nagu mina seda näen, ei olegi sugugi nii ilus kui ma seda lootsin. Ainus mida teha saan on mitte alustada ja öelda kellelegi halvasti. Kui seda minule tehakse, siis ma lihtsalt eemaldun. Nips. Head aega.

Kaitse ennast eemaldumisega, hoia kaitset sellega, et ümbritse ennast heatahtlike inimestega. Usalda ainult iseennast sellega, et õpi hindama üksildust, sest me kõik oleme tegelikult üksi, me lihtsalt kasvatame selle peale illusiooni. Kui õpime armastama ennast ja oleme tugevad tegelema üksindusega, siis suudame tegelikut väga lähedale saada tõelisele armastusele, usaldusele ja valgusele.

Aitab halvutsemisest ja märgake üksteises ainult head, see on hinge ülesanne. Kui Sellest ka aru ei saada, siis polegi enam midagi aru saada, ilusat kulmineerumist sellel teekonnal.

Info on tasuta. Võib jagada, minu artiklid on vabavara. Minu maailmapilt on selline nagu ta on ja zumzumzum.

Näe siin on Sulle üks süda. 💚🙋‍♂️ Ära unusta sinist pilli võtta.

Alan.