Rubriigid
Kohvilogi

Kriitika asemel kiitused

Jaga esimestena seas oma seinale:

Ma loodan, et see kirjutis avab Su silmad. Juhul kui Sa neid kinni hoiad. Ilmselt oled juba noorena mõistnud või haiget saanud, seega läheme vägagi teadlikult kaitsereziimile ja kuna meil on rutiin, siis me unustamegi ennast sinna.

Enam me ei tahagi või leiagi aega vaadata kõike kõrvalt, nii nagu on. Vähemalt kuidas mina näen, et on, seegi ei ole ainus tõde. Ma lihtsalt annan ühe vaatenurga kuidas see krempel välja võib näha, sest siis vähemalt selliselt on mul mõned vastused asjale anda.

Kui ma ütleksin Sulle, et terve maailm on täis valesid ja meie mõistmine ning usaldus on nii konfliktis sellest tänu sellele kuritarvitamisele mida inimesed teevad aga ei tunnista. Kas Sa usuksid seda või äkki meie alateadlik programm hoopis käsib meil umbusaldada seda? Suurem osa inimesi manipuleerib teisi kui neile ei miski ei meeldi või nad tahavad asju enda moodi ajada, kui meeldib, et nad endaarust oskavad armastada samuti, küll aga läbi kontrollimise ja ikka nii, et teised armastatud neile eluks ajaks tänulikud olema peavad. Selle asja nimi oli vanasti võimutsemine, ma ei tea kuidas seda tänapäeval nimetatakse. See selleks, aga… nii raske on väljendada sõna ausus. See läheb nii konflikti alati kõigega, selline tunne, et peab täitsa reeglitest ja maatriksist välja minema, et jalgratast leiutama, sest mine Sa tea, äkki tulevad uued infod meieni mis aitavad vastuseid teisest vaatenurgast lähtudes leida.

Võibolla nii nagu halva kuulmise ja nohu korral inimene on rohkem ärritunud olekus, sest tal on ebamugav – kehtib sama ka eneseväljenduse kohta. Kui sõnad ja energiad selle taga toimuvad nagu energeetilised trooja hobused, siis me ise ärritume juba vaikselt samuti, sest me ei leia õiget keelt et asju lahti seletada. Äkki on üldse kõik sõnad ja nende energiad omakorda segamini aetud rõhuasetuse, väljendusoskuse, silmakila ja hääletämbri järgi? Mängu tuleb ka välimus? Kurat seda teab, aga midagi on siin mäda ja ei ole päris nii nagu meile ette on õpetatud või serveeritud.

Inimesed ajavad segamini ausust ja valetamist. See kui Sa valid mida sa välja ütled, siis see ei ole valetamine, püha perse tule appi. Inimesed võivad aususe kaela veeratada rämeda kriitikalaine. Empaatia tundub tihti ikka täiesti puuduvat mõnel olevat, aga ei “nad tahtsid ju head”, nii et ära solvu lumehelbeke. Ära võta hinge.

“Hei Sina! Mine persse.”, aga ära võta hinge. Selge…. saan aru, päris lahe mäng, “Aga mine Sina ka persse siis!”, ja siis on “Ära haugu kutsikas!”.

Selge. Või siis tuleb meelde see esimene sõna, lumehelbeke või see teinegi, lillelaps eks. Hea küll, võtan korra siis teise oleku ja hoia oma sahtel kaugel härra kõiketeadja. Mulle ei meeldi mida Sa minu kohta ütled ja ma käin oma kaardid.

“Ära ülbitse”, “Mida Sa endast arvad?”… järgneb. Ega ma täpselt aru ei saagi, et kus meie kahekõne ühise keele siis leidma peaks? Mina tulen vastu, aga mulle ei tulda.

Noh ja kas tuleb tuttav muster ette? Vot nüüd ongi aeg võtta koeral sabast kinni niiöelda ja raputada seda. Sest palun väga, vastus on imelihtne. Sina oled nõrgem pool ja Sind süüakse, realisatsioon milline eks.

Sa tegelikult oled tugevam, sest sa suudad lubada endale olla nõrk. Kohe kui ütled teravad sõnad vastu ründajale, siis tema ei ole nii tugev, et seda vastu võtta. Vaimult…. füüsiliselt on tal muidugi kohe kange tahtmine asju kätega õpetama tulla. See ongi ühiskonnas suur viga praegu. Sellised hüsteeritsevad ja ründavad isiksused peaksid koju minema ja võtma vaba päeva, jooma puljongit ja magama pikalt välja ennast.

Miks inimesed nii kurjad oma loomult on? Sõnasabast kinni mitte võtta, jaa Sina ei ole, Sina oled kõige parem ja Sinu see tead küll mis ei haise ka.

Teise kohta teame ju alati rohkem öelda. Ise ei tee, aga saame alati valetada. Teistele saame öelda kergekäeliselt, et ole aus. Terve maailm teab öelda kes Sa oled – kellegi isa, kellegi poeg, Ants või Toomas jne. Sellega kaasnevad alati ka eeldused ja ootused Sinu osas.

Kui Sa oled Sina ise, siis tea, et Sa oled muutuv olend ja see on normaalne, maailm ja kõik muutub. Kui käid ajaga kaasas, kogemustest õpid, siis muutud. Ometi tuleb keegi ja ütleb Sulle, et ära käitu nii, see pole sina.

Ja mida mina ka tean, ma olen kõige isekam inimene üldse tegelikult ja sellest võetakse ka sõnasabast ilmselt kinni, küll aga see kõik on minu vaatenurk, vähemalt minu jaoks aus ja valitud tõega.

Ma ei hakka kirjutama, et ma ausalt vihkan kärbseid. Siis ma peaks lugema ette veel mitu asja mida ma vihkan… mustad augud, sääsed… siis tuleb pikk loeng mulle kuidas ma ei tohi midagi vihata, kuigi ega ma nüüd nii väga ka ei arvanud sellest sõnast midagi.

Minu jaoks oli see lahja sõna, võibolla mõne jaoks nii kange, et niitis jalust. Nii on iga asjaga. Mõni joob kohe ennast laua alla siidrist ja me ei hakka teda torkima. See kes läheb on kiusakas lihtsalt. 🤷‍♂️

Aga ma võin jagada, et ma armastan mesilasi. Oi kuidas veel.

Kui ausad te olla tahate? Olge täiesti ausad. Nüüd teine temaatika on see mida te valite suust välja pasandama. Ma meelega kasutan sellist sõnavara, jah. Kepp on ka käes, aabitsaga annan pikki näppe ka eksole. 😂🥳

Viisakas elementaarne empaatilise käitumise ABC… kui õpetajal on vistrik nina peal mis Sind häirib, siis jäta see ausus enda teada ja ütle, et Sulle meeldivad ta sukad mida ta kannab. Lihtsalt siis ära imesta, et oled direktori juurde vanematega kutsutud. (hea, et minu õpetajad omal ajal kitse ei pannud, armastan.)

Ma alati pigem jagan meeldivat ausust mida märkan kellegi puhul ja minu töö ongi märgata head teises. Ilmselt isekana ootan vastu samasugust lahendust teistelt, aga tarbetult.

Muidugi ärge öelge otse kellelegi ausalt välja, et “Hei, Sul on ilus tagument!”… jällegi, pole hea valik vahel. Uskuge, tean omast käest.

Rääkides maskidest ja aususest.

Kui me neid kanname, siis nende ära võtmine võib tähendada, et me hüsteeritseme, ründame teisi nende käitumise, sõnavara või emotsiooni pärast. Sooviks öelda, et see on järjekordne mask – viha, aga ma ei saa, sest seda õigustatakse sellega, et ollakse oma tunnetes aus. Kui see on tõde, siis on ausus ju väga pahatahtlik loomult. Sellisel juhul ütlen, et kandke edasi maske, sest kõikide inimeste tõde on segadusse ajav nende endi õigustuste tõttu.

Kui aga öeldakse, et need tunded on ausad ja soovitakse JAGADA ausust, siis sellisel juhul tahaksin öelda, et ausus on ka see, kui märgatakse midagi head kellegi puhul. Nüüd oleme jõudnud sellesse tähtsasse punkti kus inimene saab valida oma tõde mida ta teistele jagab. Lõpuks sain kirja pandud selle mida olen kaua mõelnud ja konflikti astunud, sest ei tea enam mida uskuda.

Nii on vist kõigil, et ütled midagi ägedat ja plaksti saad kriitikat nautida. Tuju läheb ära ja tahaks kohe välja saada selle paha tunde enda seest ja võibolla lähme nakatame selle edasi mõne armsa inimese peal kes ei oska seda oodata? Mm… selline see ühiskond hetkel on, see on selle kriitika tulemus, kuramuse SUURELT JAOLT noh, et jälle sõnasabast kinni ei võetaks….

ZumZumZum, ma lähen jooksen peaga vastu seina. Hops… jälle millestki kinni haaratud. Palun armas nõelaja, see on kingitus Sinule kes Sa ennast ära tundsid. Kuri mesimumm.

Ära võta maski palun eest ära kui sealt tuleb hoopis välja õelus ja rünnak kellegi vastu esimesena. Sa arvad, et see oli reaktsioon millegile, aga tegelikult järjekord algas ikkagi Sinust kes Sa tegid sellise valiku. Samamoodi saad alustada millegi ilusa ütlemisega, loomisega ja elamisega. Vali tõde mis motiveerib ja rõõmustab inimest. Õitsemine on loomult ilusam kui närbumine. Õitsemist põhjustab päike filosoofiliselt öeldud kurat võtaks, ära hakka jälle. Aga närbumist soodustab kui Sa ei kasta taime ja oled negatiivne. Taimed on tundlikud energiate suhtes, samamoodi inimesed.

Enamus inimesi manipuleerivad üksteisega ja kõige õigem tegelikult on õppida iseendaga läbi saama ja kindlasti mitte valida seda ausust jagama mis tundub kõigile kollektiivselt ründav ja halvustav.

Kõigil on oma tõde. Ka valikud. Empaatia on neil kes valivad märgata oma tões ilusat, seda tunnustada ja läheneda läbi motivatsiooni. Kiitused on teema, kriitika ajab ausalt keema.

Arvamused teistest tulevad meist endist ja kui see meid häirib ja see on ausus, siis tegelikult see on päris kole ausus, sest kuidas saab loomult olla hingeolemus nii halvustav. Kui on valida tõde, siis valiksin lahenduste-motivatsiooni-toetava tõe, sest seda poolt peab ju ka igal inimeseolendil olema. Märgata mis on hea ja seda vahelduseks välja teistele öelda ja hoopis vastupidi jätta ütlemata see aus endast tulenev vihkamise tõde teiste suunas. Kas mõistate mida üritan öelda?

Sitt tuju, ole aus, aga ära palun ütle välja seda. Teised parameetrid rakenduvad. Sa ei valeta kui sa neid asju välja ei ütle. Tunded on ausad ju Sinu sees. Kui välja ütled, siis parameetrid muutuvad. Jutt ei käi enam aususest vaid läheb konflikti kui nii ütled.

Inimene loomult märkab juba igasugust sitta ja paska ning ka kõike seda head mida luuakse. Küll aga oldakse kitsid kiitustega, aga jube maiad kriitikaga. Siis valetatakse, et soovitakse aidata, aga samas aitaks veel tõhusamalt kiitus. Kes sellest aru ei saa, siis tahan tõsta käe ja tunnistada, et ma olen vapsee teises maailmas enda arusaamadega ja ma ei tülita teid, sest minule ausalt ei meeldi teie maailmas eksisteeriv kriitika. See on olemas, ma aktsepteerin seda, aga käsi südamel, mulle ei meeldi see, ütlen välja, mind see ei aita. Küll aga kiitused motiveerivad veel ägedam olla. 🙆‍♂️

Märka head, mitte halba, see ei ole valetamine kui sa jätad ütlemata, et sa ausalt kellegi vastu midagi halba tunned. Suur vahe on siin sees aususel ja valetamisel.

Keegi ei taha Sinu ausat sitta märkamist. Sina tahad? Tore kui vastad endale valega, et jaa… Sina tahad. Ei taha, on minu arvamus, vähemalt enda pealt. Kui Sa ütled, et Sind aga ei huvita see, siis ära ärritu ka kui Sulle “ausalt” öeldakse.

Kui tunned, et su olemus on pahatahtlik, siis parem jäta mask ette, sest sellisel juhul oled loonud maski mis vähemalt loob Sinu eest headust. Lihtsalt meie ego ajab selle maski kanda.

Sest tegelikult ka, kõikidel valgusekandjatel ja õpetajatelgi on sitad päevad, nad lihtsalt ei hakka seda kohe kuulutama kõigile, sellega võibki tekkida teistel vale ettekujutlus või ootus teatud inimese üle. Ärge laske eksitada ennast, meie oleme ka inimesed, me lihtsalt valime mida me soovime jagada endast.

Mina küll tahan ja ütlen välja kui mulle miski kellegi puhul meeldib. Ülejäänud aeg olen lihtsalt vait. No praegu on erand. Valin kirjutama selliselt sellest, sest see kõik on oluline.

Tõesti vahel tahaks mitte teada ausat kriitikat, et olen ennast jälle paiste söönud. Ma tean ise ka seda. Aga kui märkad, et olen mehisem ja pigem just ilusam nii, siis jumala eest ära jäta ütlemata. Nii lihtne. See ei ole hala, see on õpetus.

Kriitika asemel kiitused. Kas Sul on raske lihtsalt märgata midagi head selles kõiges ja seejärel seda välja öelda? Samas ei saa äge ka öelda eks, sest kohe teised kadedusest kallal või ma eksin? Teeme hoopis nii, et minu arvamus, et kõik soovivad tähelepanu, tunnustust ja kiitusi on tõsi mingiks perioodiks kasvõi valetame… ja igaüks võib ennast ise selle artikli all kiita ala “Olen tubli 💚” või kuidas iganes soovib ja mina panen kõigile südame selle peale kinnitamaks oma vaatenurka. Vabatahtlik kohustus.

Kui märkad kellegis viga, siis ole vähemalt ise parem ja tee paremini. 💚 Näita eeskuju, ole teejuht. 🙋‍♂️

Mis signaalid ja õpetused me edasi endast anname järgmistele põlvkondadele? Praegusel perioodil tundub, et nad elavad juba täiesti omaette elu millest me ei teagi midagi.

Mida teavad nemad mida meie ei tea? Olles ise täiskasvanud tuletan meelde enda noorust ja taotlen muudatust rohkem huvi ülesse näidata noorte vastu ja mida mõned andekamad paremini oskavad kui meie. Anname neile võimaluse. Hindame neid ja nende avatust, sest me ise oleme suuremas osas juba vaikselt ära närbunud ja kibestunud, vähemalt mitte sina, aga mõned on. Muudame seda. Ananassikompvekid.

Austa teiste hingede õppetunde mida nad individuaalsel tasandil läbi teevad. Ära šokeeri halvaga nende õppimist ja kogemuste hankimist selles kolmedimensioonilises maailmas kus kohtuvad veel teisedki, ah fakk ma ei tea nendest asjadest ausalt midagi, aga lihtsalt… palun…

Tõde vähemalt nii nagu mina seda näen, ei olegi sugugi nii ilus kui ma seda lootsin. Ainus mida teha saan on mitte alustada ja öelda kellelegi halvasti. Kui seda minule tehakse, siis ma lihtsalt eemaldun. Nips. Head aega.

Kaitse ennast eemaldumisega, hoia kaitset sellega, et ümbritse ennast heatahtlike inimestega. Usalda ainult iseennast sellega, et õpi hindama üksildust, sest me kõik oleme tegelikult üksi, me lihtsalt kasvatame selle peale illusiooni. Kui õpime armastama ennast ja oleme tugevad tegelema üksindusega, siis suudame tegelikut väga lähedale saada tõelisele armastusele, usaldusele ja valgusele.

Aitab halvutsemisest ja märgake üksteises ainult head, see on hinge ülesanne. Kui Sellest ka aru ei saada, siis polegi enam midagi aru saada, ilusat kulmineerumist sellel teekonnal.

Info on tasuta. Võib jagada, minu artiklid on vabavara. Minu maailmapilt on selline nagu ta on ja zumzumzum.

Näe siin on Sulle üks süda. 💚🙋‍♂️ Ära unusta sinist pilli võtta.

Alan.

Jaga esimestena seas oma seinale: