Lootus on alati see mis jääb viimasena. See on tagasitulek hindamatu väärtustega arusaamani mis toob Sind hetkesse ja nõuab Sinult selle eest pühendumist. Lootus püsib täpselt senikaua kuni oled Sina elavate kirjas.
Looja laegas on süda, meil igaühel on üks omapäraselt mõtlev süda mis aitab meie meeltel puhata mõtlemisest. Ainult kurjus on see mis soovib seda välja meist rebida. Ohverdada. Järada.
Nad proovivad seda lõpetada, sest see ei meeldi neile. Lootus võib olla tõepoolest nakkav ja vahel rasketel aegadel edasiviiv. Seda ei saa niisama naljalt hävitada, sellepärast ka see jõhkrus selle suunal. Nii on ka kirjas, et lootus sureb viimasena.
See oled Sina, sina oled universumi unelm, nii palju kui vähe seda meis üldse enam järel on, ei ole see kadunud. Hakkame lootma, aga suure pühendumisega vastu võtma seda mida meile eluteele saadetakse, kergusega. Oleme lihtsalt meeldiva kõla tänutundes kõige selle vähese ja ilmselt ka kõige selle palju eest.
Seda mida on liialt palju, tulgu sellele meeldiv tasakaal käsikäes vastupidiselt mida liiga vähe, et natu rohkem. Näiteks nagu võimalusi inimestele elada täisväärtuslikult külluses. Leidke omale võimalused rajada ülesse omale maakodu, perekond ja perekonna vapp. Ehitage see ülesse mitte iseendale, vaid tulevastele tähelastele. Küllust lootes igaühele, kõiges selles vales mida me teame olevat, midagi õiget meie eludesse tulevat.
Nagu näiteks meeldiv teadmine ja rahulolu, et kõik mis keerleb ülesse, tuleb sealt ka alla ning toimub selginemine. Käib see kiik üle võlli ja hoog raugeb, tuleb rahu. Ehitage omale südametemplid rindkere piirkonda ja las igavene leek põleb seal uhke leegiga. Julgus ärgata. Julgus näidata.