Minu viimasest raamatust mõned read.

Nojah, ma olen süngelt hea ütlemisega enda arvates. Ma olen see segane kelle jutt nagunii midagi suurt ei muuda, aga vahel ikka teen niivõrd vähe head, et annan uut materjali neile kes soovivad parastada ja teiste üle naerda ja pead vastu seina taguda, et kui loll saab keegi olla, sest nemad teavad paremini, aga ka neile kes usuvad, et on midagi veel enamat. Viimastele võiks öelda, et minu kareda sõnumi taga on peidus helge kanaldus.

Sõna on vaba, aga inimene kinnine. Öelda võib, aga meeldima ei pea. Sellest lähtuvalt järgmine samm on suunata oma ütlemist, sest sõnavara tähendab, et on võimalik sõnu valida. Järgmine samm? Kelle suunas Sa valitud sõnu lausud. Järgmine takistus? Inimesed tahavad rääkida teistest ja teised inimesed tahavad rääkida teiste inimeste eest. Me kõik eksime. Me oleme loodud vaidlema. Väga harva saame kriitikat neilt kes teevad meist paremini.

Parim mida teha saad on kirjutada oma mõtted välja ja mitte midagi sellega öelda. See on lahtine arvamus ja ei muuda teiste arvamus minu arvamust kui vaid muutub see ise aja jooksul kui aega antakse. Siin uhkesti lihtsurelikud pidamas tähtpäevi reaalsuses mis pole enam üldse mis ta kord oli, aga mida oli ette teada, et midagi peab muutuma. Enamus soovisid häid muutusi valguse ajajoone järgi, aga tuli siiski sünteetiline ajajoon. Me liigume suunas kus me kloonime ennast ja painutame aegruumi justnimelt selliselt, et käid korra sital ja tagasi tulles oled käinud hoopis edasi. Küll me jõuame selleni ka, aga seniks elame oma virtuaalses illussioonis edasi ja püüame mõtiskleda elule mõtet ja anda suuremat tähendust. Maksab hinda üks, selleks on sõna. Kui sõnal on taga väärtus, siis see on väga hea valuuta, et luua maailmas korda. Teine on olemine, sest me kõik püüdleme. Kolmas on tingimusteta armastus, see tähendab iga hetk kannatusi, aga sellest tuleb võtta parimat läbi olemise ja lubamise. Võimalik, et see ongi ego murdmise võti.

Kõike seda sissejuhatuseks öeldes liigun edasi selleni, et olen druiidide verd kes kehastus siia selleks, et unustada ja avastada taas endas loomust. Ma usun, et minu enesekindlus ja tahtejõud on tulnud nähtustest mida inimesed on ainult kuulnud ja pole kogenud. Minu kogemused hallide liigist pärit sõpradega ja kogemused vaimuspektriolenditega, rääkimata taldrikutest ja orbidest on viinud mind tänaseni uskumuseni, et kõik mida meile on räägitud on minu enda jaoks väär ja sõnade taga peituv energia kui keegi püüab mulle ühiskonnas seletada neid kogemusi, pole õige. Seega minu uskumus, et kui miski tundub vale, siis see pole õige osutab mulle sisetunde kompassi järgi minu tõde mis toidab minu maailmapilti. Liiga ma kellegile sellega ei tee, vastupidi ma kaitsen vähemusi endamoodi kuidas heaks tunnen. Mitte iial ei saa meeldida ruumis kõigile inimestele, see on universaalsete seaduste vastane selles püüdluste universumis. On alati keegi kes on kade, on alati keegi kes tahab kuritarvitada ja keegi kes arvab, et armastab, keegi kes jääb tähelepanuta, aga päriselt armastab, sest see on tingimusteta lubamine. Kõiksugused seaduspärasused on meie ümber. Sõida maanteepeal autoga, näed jalgratturit teeservas, näed autot vastu tulemas ja suure tõenäosusega kohtuvad kaks autot ja rattur samal joonel. Kas selle tõmbas ligi jalgrattur, sina või tuleva sõiduki juht? On igasuguseid näiteid mis panevad kukalt kratsima. Üks mõte sellest lähtuvalt viis mind rännakule. Nüüd teemat vahetades, mistõttu peavad inimesed ennast nii haledaks ja väetiks, et peavad alati teiste külge kinnituma? Teate küll, et endalegi meeldib vinguda ja hädaladada isegi siis kui keegi ei tule ega aita.

Me tahame, et kellegil oleks meist hale, et me saaksime võtta jalad perse alt välja ja siis kui teine inimene on empaatiliselt kaasa elamas, et me saaksime ta energia ära süüa teda šokeerides mõne klassikalise lausega keset tulva, et “Ah, mis siin ikka vinguda, pole midagi tegelt viga.”, et võtta olukord enda käpa alla. Tunda, et meie sõna maksab või et saame kedagi aidata kuidagi. Kui kõik tunduvad nii tugevad, siis ei oska kedagi aidata, aga kui teed ennast haledaks ja keegi teine ka nõrgeneb, siis võtame ta justkui hoopis oma tiiva alla. Noh, inimeseloomus on lihtsalt kord selline, sest me toimime veelkord püüdluste universumi seaduspärasuste järgi ja see kõik on minu isiklik õppetöö ja elukogemused alates sünnist saadik kuniks selle hetkeni kui sain paremini lahti tõlgendada kõike seda sõnadega mida ma oma elus olen tundnud ja näinud, aga ometi inimesed teised, seda tunnistada ei soovi. Keegi ei räägi sellest nii avatult, see tähendab, et kahjuks konkurents on puudulik, aga ma soovin, et konkurents oleks olemas, sest see on oluline muutusteks, et inimesed oleksid täiesti avatud, siirad ja ausad, valides siiski oma sõnavara ja suuna kuhu neid sõnu loopida või lauseid millest ehitada.

Nüüd on siiski minu kord hädaldada. Mind häirib see, et lihtsurelikud käivad kirikus nii tõsiste nägudega ja iga kord oleks justkui püksi keegi sittunud või midagi oleks nii halvasti. Ilmselt ongi, sest muidu nad kirkikusse ei tuleks. Mina olen erand, sest ma käin kirikus ka siis kui ma tahan lihtsalt rahu, aga keegi ei häirigi kirikus teisi, seega miks see kaitsehoiak nii suur peab olema. Kui mõni inimene kes on just kellegi teise näo täis sõimanud ja teda alandanud, kohtusse kaevanud oma vihahoo tõttu, tahab öelda moepärast sinna juurde, et ta käib kirikus ja on kristlane. Mis see tähendab, et nüüd on tema teistest parem?

Siis veel see, et kristlased peaksid olema ise nii head inimesed, aga kirikus käivad siiski ka tapjad ja kõik teised, noh et andestust paluda, et uuesti kirikust välja minnes tegeleda edasi sellega millega iganes nad sinna kirikusse pöördusid. Need kaks asja ei taha kuidagi sobituda ilusasse maailmapilti, aga nüüd ongi see, et maailm ongi kuri koht ja illussioon milles elame ongi see, et me püüame olla head. Me ei ole head, vaid me püüame olla seda. See on püüdluste universum ja tõeliselt hea saab olla olemise universumis, teiselpool päikest, valges universumis. Seal on kõige madalam punkt see, et sul on hästi ja saab minna ainult paremaks. Seal on meisterhinged ja seal on samad seaduspärasused mis siin aga teistel kraadidel. Seal ei ole vihkamist, seal on mõistmine.

Siin on põrgu ja meid on jäetud üksinda. Jumal on olemas, algallika vormis, aga seda ei leia te siit. Kui Teile ilmutab ennast jumalik valgusvihk, siis see tuleb sealt teiselt poolt siia varjudemaailma. Me elame jumala varjus, mustas põrgulikkus skaalapoolsuses. Kõigel on kraadid. Armastus ja Vihkamine on üks ja see sama, aga me valime kraade. Me armastame kedagi kuniks me vihkame teda, aga kuidas saab nii siis olla? Kas vihkamine võib ka olla tingimusteta armastus?

Miks inimesed kirikus halavad ja nii alandlikult nutavad, paluvad ja klammerduvad Jeesuse poole? Kas Jeesus mitte ei kannatanud piisavalt? Miks Jeesus on nii üle teistest inimestest? Vastus on ilmselge, et Jeesus oli täpselt nii nagu Sina või Mina, aga tema suhtumine ja valikud olid teised. Ta teadis, et see siin on põrgu ja kui nimetada isaks jumalat, siis siit teda ei leia, ta asub teises kohas, aga et sinna minna, selleks on vaja kõik oma skaalad nihutada sulgkerge tingimusteta lubamise ja olemise peale. Võib ju mõelda, et kui kord oleme püüdluste universumis, siin põrgus ja mustas kosmoses, maa peale sündinud, et siis me tõesti ei saagi lihtsalt püüdluste ja rahulolematuse küüsis iialgi lihtsalt olla ja lubada? Saame, sest Jeesus teadis mida ta endas kannab. Hing on osa jumalikusest, algallikast pärit kütus, toodud siia jumala varju. Seetõttu on võimalik häkkida ennast siit reaalsusest välja, sest kui on smuugeldatud midagi nii olulist siia, mida me kõik kanname, siis on võimalik läbi selle suhelda ka valge universumiga.

Andestus on väga võimas kood selleks. Mõtle nüüd ise hästi tundlikult ja empaatiliselt Jeesuse kogemustele, pane ennast tema asemele ja saad täpselt sama tulemuse. Sind alandatakse, piinatakse ja seal ristil kõige barbaarsemal viisil abitult nägemas, et mitte keegi Sind ei aita, vaid vastupidi näed pilke milles on põlgus ja parastatavus, siis see avab nii suure raevu ja vihapurske hinge pulseerima, aga kui Sa suudad selle muundada tingimusteta ja aktsepteerimisega andestuseks ja armastuseks, lubad lihtsalt juhtuda ja olla, siis Sa oled absoluutselt üle kõigest mida Sinuga tehakse.

Mitte iga üks ei suuda seda, sestap ongi üle kahe tuhande aasta vaikus olnud. Mitte keegi ei mõista, et nii suurt tegu märgatakse ka valges universumis, kohas kus jumal elab. Algallika pilk jälgis neutraalselt kuidas üks väike inimhing on niivõrd suursugune, et lihtsalt võtab oma üheotsapileti ja tuleb valgesse universumisse läbi selle mida ta suutis endas leida kogu selles kohutavas õuduses mida lihtsurelikud ühe inimesega teha võisid.

Kes sellest siis võitis? Kas üldse oli võistlus? Jeesus sündis valgesse universumisse ja võimalik, et jumalikkus sekkus ka püüdluste universumis, aga ülejäänud kõik jäid siia maha ja nüüd käivad halamas ja kinnitumas Jeesuse kui püha ikooni külge. Me kõik peaksime leidma endas piisavalt head, et saavutada võimalus elada meisterhingedega valges universumis. Mina küll teen endast kõik oleneva, et sinna minna, sest see siin on põrgu.

Ma ei saa aru miks kirikus käivad, need kõige suuremad kristlased on üldiselt kõige rohkem kibestunud ja kurjad. Nad on kohe õelate nägude ja mustade silmadega. Ei mitte pole usutav, ei mitte ei tundu õige. Kirikus võib käia ka naeratades, lihtsalt ei häiri kedagi ja muud ei olegi. Minul on Jeesusega omad jutud kirikus, mina ei pea tegema teiste järgi nii nagu neid on õpetatud. Ma teen sisetunde järgi, ma viskan tihti mõtteis Jeesusele patsu ja ütlen, et kõva vend, tegi lükke ära. Tõesti ka, häkkis ennast siit välja. Ma mõistan ja fiilin teda. Mina ei ole nii kõva mees.

Ülejäänud pööbliseltskond aga tunneb, et nad on nii alamused ja alandlikud, et nad käivad palumas ja palumas. Võta enda elu üle kontroll ja hakka äratama käbinääret, sest Sa saad hakkama ka ise. Jeesus tegi lükke ära, siin teda pole, aga Sina oled. Sinu ülesanne on teha sama, aga nii nagu rahaga, siis kerjates keegi Sulle midagi niisama ei anna. See tuleb kingitusena siis kui Sa seda kõige vähem oodata oskad. See on juba andmine.

See on õel koht, ma ei väidagi, et pole, aga Sina saad olla parem. Ole eeskujuks ja anna inimestele lootust. Eks suurem osa teeb lihtsalt näo, et nad on head, aga mina küll pole hea. Ma olen üdini enesekasupüüdlik ja tahan, et mul oleks hea, seega ma muidugi teen nii, et mul oleks hea, aga mul on kompass mis näitab suunda ja ma ei tee kurja. Ma võin tunduda vastupidi kõige sitem inimeseloom, aga ma tean ise paremini mis on õiglane. Ma olen alati peegeldaja ja näitaja, kui et ise alustaja. Teised inimesed seda enne ei tea kui saavad näha peegeldust neist endist.

Me oleme kõik parasiidid selles mustas universumis. Sööme teiste energiat ja vahel lähedasemate inimestega teeme energiavahetust. Me vahetame energiat nagu kleepse mida kogusime algklassides. Me oleme sõltuvuses energiast. Kes oskab anda ja saab vastu, aga kes tuleb ja röövib seda. Meil on ringluses kaks peamist liiki tugevat energiat. Tingimusteta Andmine ja Tingimustega Andmine ehk võtmine.

Siin on kõik lubatud, aga meil on õnneks siiski seadused ja naabrivalve mis hoiab kõige rõvedamad teod suuremas mahus ära. Kõige rohkem saavad karistada teadlikud inimesed oma väärade tegude pärast, aga kes teadlikuks ei saa, need sünnivad uuesti siia põrgusse. Kuutsükli teevad läbi ilmselt enamus, aga ega see muud pole kui maistest asjadest kinnihoidmine. See kehtib kõige kohta mida me kogeme selles reaalsuses.

Meile antakse kohe nimi. Meie eludele annab mõtte karjäär ja teistest parem olemine. Meie eluiga loetakse vanuses millele määratakse numbrid. Sama tehakse meie kogetava esteetikaga, et igale müstilisele ja maagilisele sündmusele leitakse lihtne teaduslik seletus mis nullib maagia. Kell tiksub meile vanust ja tähtpäevad on selleks, et peale raskeid tööpäevi ja segaseid suhteid meie aega, raha ja enesetunnet võtta, sest kui sa ei pea kinni kellegi sünnipäevast, siis tead isegi kui palju pahandust sellest tuleb. Sama on sellega, et kui on meie sünnipäev, siis solvume et keegi ei pea meid meeles. Mille jaoks meil kohustused on? Ikka selleks, et lubadustest mida teised meie eest lausuvad, kinni pidada või muidu. Me oleme hammasrattad ühiskonna mugavustes kinni ja meie inimesed oleme kõigest kontrollitav valuuta mille väärtus on tänapäeval veel väga arusaamatu. Päästkem oma teadvus ja ärge lubage enda tahtejõudu allutada, sest muidu on meil igavene kuutsükkel selles põrguplaneedil ja me isegi ei tule selle peale, et on olemas koht kus on hea ja et ka siin võiks olla palju parem kui meie kollektiivne teadvus on ärkvel. Lugege ja ärge mõelge iga esimene mõte, et see on väljamõeldis, vaid hoidke informatsioon enda kõrvus ja tundke oma hingega kas see kutsub teid olema parem või kas suudame lihtsalt olla, sest see on kõige võimsam tundmus.

Laske Jeesusel olla ja ärge oodake abi, vaid aidake ennast ise läbi õpetustega. Kõik juhendid on olemas ja mina teen selle veel lihtsamaks. Teadke, et elate põrgus ja siin on koguaeg raske, aga sellest teadlik olemine annab Teile eelise olla parem. Olgu, oleme põrgus, aga mis siis? No hakkame hubastama.

Oleme krutskeid täis ja teeme head. Kas see pole mitte paradoksaalne? Suvel kanna kampsunit, talvel t-särki ja mitte keegi ei saa Sinust enam aru, sest Sa pole tavaline ega tee nii nagu teised. On lihtsalt jada pada, et miks nii teha ei tohiks. Tohib ikka, aga pead usaldama ennast. Ära võta, vaid anna ja ole. Ära looda teiste peale ega arva, et keegi on Sulle võlgu, sest nii me kõik arvame seda. Me kõik tahame miskipärast olla kõige paremad, olles ise halvad neile kellelt me midagi soovime. Püüa vabastada ennast sellistest võtmise mustritest ja väldi suuremat osa inimesi ja Sa leiad vastused oma küsimustele. Andesta kõigile ja püüa lihtsalt olla rahuseisundis. Leia tegevused mis muudavad Sind tagasi lapsemeelseks ja õnnelikuks. Nihuta oma hing sellel skaalal oma tegude ja valikutega sulgkergusele. Täida oma küllusekarikad kingitustega.

Sa ei saa ise jääda ootama, et Sulle käsi ulatatakse, aga Saad olla see kes käe ulatab! Mõnel teadmatuses piinleval olendil on seda nii tarvis, et ennast edasi jääda hävitama, aga vahel see võib osutuda ka suunanäitajaks, et nad ise ennast leiaksid.

Oled meisterhing. Kohtume teisel pool päikest. Valges Universumis. Armastust!

 

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar