Käisin täna meistrite korrusel, kõrgeimal oli kohutavaim, sest see siiski madalaim. Tõmmata sain vist tillist. Neid korruseid on mitmeid. Varem vaatlesin neid kaugemalt. Täna läksin siiski lifti ja see viis mind kõige kõrgemale.

Katuseks klaase nad kasutasid, et näha oleks pimedust väljas. Seeski polnud sugugi parem. Küll avar ent tühi. Pidavat olema koht kõigile, siiski polnud seal kedagi ega polnud ka seltsi minul. Mantlis ma seda mantlit ka lohistasin, olgugi, et purpursafraanist roheline, satiinist oli põrand, tundsin, et kulutan väge läbi selle mantli lohistamise valedele keskendumistele. Teekond on mulle, aga jagada tahaks kõigiga.

Olin küll kõrgemail, viimasel mis sai, kõrgust ma ei kartnud, aga korrus alla poole nüüd ihkasin. Kui korrusel kus olin polnud suurt midagi, siis korrus allpool polnud sedagi. Astusin oma sammud läbi vahekorruse trepiastmete tagasi ülesse ja läksin uuesti proovima kas üldse keegi kuuleb mind.

Nüüd siluettides olid kaetud lauad inimestega, aga mind sinna ei oodatud, olin võõras. Ma astusin tagasi lifti ja sõitsin tagasi kohta mis oli kodune, kõige alumistele korrustele kus rahvast oli palju aga ega sõpru seal ei leidnud, aga olin lihtsalt nendega harjunud. Mu deemonid.

Läksin ka sealt, et leppida igavese päikeseloojanguga, igavese tühja shampanjapudeliga… igavese janu ja üksildustundega, leppides, et see uni mille tunnid ei allunud tahekele reaalsusele. Nii see lihtsalt minu jaoks on… kõige kodusem. Pikaks venisid need hetked. Ülesse ja alla, solgutati mind valedes.

Õppida sellest oli lihtne koos kõige suurema raskustunde koorma all. Kõik on siiski hästi, täna saan ma veel helistada lähedastele ja öelda, et olen olemas.

Üksi, aga mitte üksinda.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar