Meie aja mõtlemine ei peaks olema lineaarne, vaid paralleelne, et kogeda annaks samal ajal kõike seda, mis siin ei ole ja asub mujal.
Ma ridade vahel, pean oma enda sõda, siin võitlevad mu süda, mu mõistus ja mu igavene sõna. Ainult aeg teab, mis saab olema mu sõnade kõla. Ent peidus on enamat ja kinnitust annab siin see.
Et enamat on maailmas juures, kui kerge mekk seda kooliharidust, miskit maitsekat ja värviküllast, midagi lubamatult head. Podiseb aeglasel kuumusel, keeb üle äärte, see leem, mis tahab välja.
Strateegiline avanemine vaenlase ees, toitmaks õiglust andestuse teel. Taktikaline lähenemine, et lubada lähemale, võimaluste eel.
Positsiooniline arenemine, vastavalt käikudele, manööverdades ennast läbi erinevate takistuste. Lusikad püsti ja ripatsid ripuvad, laual tühjaks on õgitud nõud, nüüd ootab ees suurem põud, aga sees on hetkel veel kindel, et pikemaks rasvaks on kogunenud jõud.
Loitsud ja vastuloitsud, ühte ja teistpidi, sõltuvalt sellest mispidi on õigetpidi ja kui rünnak saab muundatud kaitseks, siis vasturünnak.
Kui tuldi varjudest, siis pime oli näha, et mäng käib ümber valguse, ja muud ei olnud teha, kui hoida oma ärkvel und, ka hetkel kui kõlas see viimne tund.
See kõige viimne lähtestus, mis jättis ilma kehata nii paljud hinged koduta, siis süümekate puuduses, nad lõid meid kõiki väiksemaks, mõistus kinni pandud teadmatuses ja kõik see oli selleks, et inimest va kontrollimaks.
On kõik need sõjad, selleks, et hävitada, mis enne seda, see kus koht sai võetud neilt, kes kord siin samme suuri, endaviisi astusid. Nüüd ainult mälestus see rakus meil, aga enamat ei öelda paljugi.
Väiksed sammud järel aind, nüüd tühjad hooned saadaval, kes siis ennast ehitab, kes maha müünud end. Mis nüüd saab kui saladus ilmsiks tulnud, et koht see võõras meil, on kodu olnud neil.
Koht mis oli enne meid, kus energia oli tasuta ja loometöö sai hiilata, kus vaimne motivatsioon sai tänutunde inspireerides teisi kes sarnaselt suudaks mõelda veel.
Astraalseaduste õiguslik rakendamine, tunnetades kõige paremaid kanaleid, et karma komistaks kannataja otsa, sest nii on tema soov.
Tartaaria on võti, mis peidetud maapealse sees, kus magavad titaanid ja aeglane hingamine ka selle lõppemine, mis on andnud meile õhku, peaks üks hetk leidma oma lõpu, kuid uus hingamine, see alles ees.
Psüühiline sõjapidamine algusest lõpuni tehtud puhta südame väes, andmaks eelise lõpetada vaenlasel vägikaigas enda peas.
Tervendamine sisendava energia abil, lubamaks kõigil terveneda kes võitlusest loobunud ja valinud armastuse mis ravib kõiki neid kõige meeldivamal moel.
Kui kuld saab tagasi sinna, kus on selle kulla koht, siis maailm saab särada täies jõus, et valgus oleks veelgi tugevam. Nii on kogu maa armastusega kaetud ja pole kedagi kellestki halvem ega parem.
Kas see on see koht kus kord olime, enne kui parasiit leidis oma tee ja võttis maailma enda küünte taha… kas peale kõiki valesid, on veel kedagi, kes mäletaks seda mis võetud on neilt.
Siis lõppeks see sõda, mu sõnade vahel, et armastust leiaks iga teinegi vaenlane. Et iga piisk vihma, kastaks õide selle mis tõime, et elu oleks elav, meie hing siin kehas, enamat ei tahaks.
Tänatud olgu meie erinevad väljavaated elus eneses, selle sees ja väljaspool meie teadvust. Oli meeldiv kõiki kohata, enne lõpliku uut peatust, kõiges selles tundmatus.
Kui ka ise kord lahkume, näeme elu vaatenurkadest, näeme, et kui kena on variee neid erinevaid kangelasi olnud meie eluteel.
Ja siis veelkord täname, enne kui me vabaks laseme, ja end jumala enda kätte usaldame, tehes suure laia viimse naeratuse, ja päikese poole olemegi teel. Soe ja valgus suur see ootab ja embad kõiki meid.