Rubriigid
Kohvilogi

Kohvijutud: Kui kõik mida reptiilid teha tahtsid, enam teha ei saa.

Jaga esimestena seas oma seinale:

Mida nemad teavad paremini. Ega teagi, lihtsalt võim on nende kätes. Nemad on Sinust paremad, sest neil on hõimkond võimu.

Inimene, milleks talle kinkida tõtt, kui tõde on see mis silmad lööb veel rohkem kinni ja annab obaduse mõistusele? Inimene ei vääri tõde teada, kui ta hirmust vastu võitleb võimalustele.

Loetleme, et jutu allikas vastab tõele, et siis on põhjust mõelda kaugemale, paremini ja selgemini.

Seda tõde jagatakse rohkem endast väljapoole, et endal kergem hakkaks, isegi, et teadmata, et keegi seda iial loeks, ka mõttega.

Kui reptiilsed jõud on suutnud pundi kokku ajada, distsiplineerides oma võimu ja strateegiaid inimese vastu kasutama, aga inimene ei suuda ennast ülesse raputada ja aru saada mis hetkest ennetamine kaob ja sündmus on aset leidnud, seega hilja midagi ette võtta.

Las siis jääda maha see püüdlus, et oli neid kes ennetasid mõeldes, aga tegusid teha põhjust ei leidnud. Nii see konna keetmine käib.

Siiski, et inimene läheks vihaseks, tuleb suur pauk esmalt ära teha ja ei suuda ka nemad nii peenelt nii kaua varjata oma plaane, et inimene laseb muudkui enda peal talluda. Käib see pauk ja inimene teab kohe kes on sõber, kes vaenlane, kes aitab, kes elu kalle kipub.

Ei räägi sulle keegi seda ei koolis, ega tööl ega kodus ega mujalgi, aga kui see vaatenurk kord juba kinnitub mõttesse ja see mõte leiab oma eesmärgi suurema, siis inimene lakkab mõtlemast ainuüksi enda perse heaolu eest ja muutub instrumendiks, olla portaal kõigi heaks.

See portaal võib kujuneda läbi sõnumite või tegude, aga ega selle miski eest ei tänu ega aitäh oska keegi öelda. Seda teab Nikola Tesla öelda kes vaesusesse suri ja kelle elutöö kõik varastatud sai. Trumpi käes on kõik tema sugulase elutöö.

Ja kui ma lõppu ütleksin, et kõik need tegelased teise maailmasõja malelaual on tänapäeva nupukesed ka kolmandal laual. See pole sootuks läbi, see siiski jätkub veel. Kord saame teada tõe, aga kas suremus meie hinges sellest parem saab olema.

Võta vastu tõde ja sure selle eest, või sure mugavalt teadmatuses, pimedas teadmatuses, meie sees. Ma eelistan, et hirmus tõde vabastab meid, rohkem veel kui arvata oskame, sest ainult tõe ja põhjuste teadmine toob hingele rahu, et miks peab see olema nii.

Mida ma siin kirja ei pannud on see, et kes on need olendid meie ümber valitsemas kes teevad seda ja toda õudust. Nimetada neid tegusid sõnadega ei soovigi. Kohutav, lihtsalt külmavereliselt vastik.

Aga saagu neetud need olendid, saagu valgus tulema taas, ärgaku need kes oskavad ja paremini valgust laiali jaotavad. Saagu olema uus aeg selline, et üks aitab teist ja vastupidigi abi ei jää tulemata.

Võrdselt üheskoos, käsikätt me künname teekonda uut, et anda hingele rahu selle õuduste eest mis aega raisanud meil kõigil varem siin maailmaruumi sees. Kosmost ei ole, on vesi.

 

Jaga esimestena seas oma seinale: