Tegin uue konto, tahtsin tulla ja väljendada. Vabakõne. Avaldasin arvamuse ja inimesed hakkasid jagama, tunni pärast juba olin facebookist eemaldatud. Ma polnud alustanudki.
Loomulikult ei olnud nõus ja vaidlustasin selle otsuse, aga tean, et päeva pärast see otsus minu kasuks ei tule ja ma ei öelnud midagi valesti. Kes see näpuga järge nüüd käib ja otsustab neid asju?
Ilmselt saab öelda, et Sinu päris nimi peab olema selgesti näha, et avaldada arvamust, aga sellisel juhul pole raske teha algusest peale nii, et sisse peab logima ID kaardi alusel ja kinnitama oma isiku, aga sellist käsku pole. Ma olen aastakümneid võinud aliase alt kirjutada, aga nüüd tunniga kui avaldan arvamust on blokk.
Minu avaldus:
Ma olin sunnitud tulema ja teavitama, et ma ei luba sündida 15-minutilistel linnadel meie väikeses Eestis mitte kunagi. Kõik see toimub inimeste selja taga ja mitte kellegagi ei räägita sellest ega küsita arvamust ega nõusolekut.
Eesti on väike koht. Eestlane teab Eestlast.
Eesti on habras ainult numbritelt, aga kokkuhoidev vaimselt. Eestlane on söönud ennenägematult palju E-aineid ja kuristanud oma kurku ekstreemse keemiaga, aga Eesti hinge ei anna alla suruda millegagi. Elame ka selle üle.
Meil on nii väike koht elamiseks, et külaeide käest saaks nõgest ja külataadi käest saaks kartult (kuulsite õigesti). Me peame taastama iseseisvuse läbi iseseisva elustiili. Me saame hakkama, ja kuidas veel saame hakkama.
Paremini kui eales varem oma eludes.
Me hakkame õpetame lastele ellujäämist, meeldival noodil, seemned mulda ja päikest näole. Ole tark ja kogu sõpru, selliseid, kes toetavad jätkusuutlikust.
Õige Eestlane vihastub liiga hilja. On aeg märgata enda ümber toimuvat. Sinu elu ja tervis pole teiste mängida.
Selle jaoks olengi siin, et ennetamine ja kohanemine leiaks aset. Meil ei ole vihakõne, meil on Armastus. Armastus vabaduse osas.
Vabadus on reaalne, aga võimutsevad liidrid peavad ennast jumalaks ja proovivad vabadust inimestelt võtta.
Maskeraad tuleb lõpetada. Teod tulevad välja. Võim tuleb korrastada. Rahvas peab võidutsema. Naeratus peab püsima. Rõõm peab säilima. Õnn tuleb kevadel kui kägu kukub ja raha taskus.
Valitsuse plaanid 5G mastitamise osas on faktikontrollijate poolt tehtud must töö ja ei tea ühtki lolli kes jäänuks uskuma, et kõik see tiirleb kiirema interneti üle. Tooge kaabel tagasi ja see sobis, võtke need mastid maha ja andke tervis rahvale tagasi.
Inimene koosneb veest. Kõik on mentaalne. Sagedused on olemas, sealt ka trooja hobune 5G osas. Teadus on kõigest peegeldus ühest vaatenurgast, seletus kõigele ja kui selle läbi ainuüksi vaadata kõike, see muutub tõeks, aga mitte vähem kui mõni muu tõde, teine vaatenurk asjale, sest tõde pole absoluutne.
Tulgem mõistusele. Hakkame sauna tegema. Huumor aitab meil ellu jääda. Aga asi on naljast kaugele läinud.
Nad ütlevad ühtepidist, aga teod näitavad vastupidist. Nägudest on peegeldumas ainult üks ja see on äriline huvi, rahaline võit, võimutsev ports.
Eesti olgu Eeskujuks. Meil nii see olema ei hakka. Ei iial.
Eksperimendi tulemus:
Nii vähese eest saab piitsa kui sõnad on tugevad ja ma polnud alustanudki. Mu sõnad ei sobi facebooki või siis vajutasin õigele nupule. Tean, et viimane.
Kodulehekülg on tänaseni üleval viimase võimalusena, aga statistika mul ikka jupsib. Elame ka selle üle.
Olen mustas nimekirjas, ja olen uhke selle üle. Enam valedes elada ei jaksa, kes jõuaks… Kinnitan, et ma pole suitsiidne, liiga palju ilusat on ees. Elan esimesel korrusel, siit on madal lend aknast.
Uuendatud:
Tegin uue konto, et teada anda mis juhtus. No pool tundi vist sai seegi elus hoitud.
Ultimaatum:
Facebook ei armasta mind. Tsensuur on reaalne. Loodan, et leian oma hääle ja saan rääkida mida tunnen. Senikaua, ma jätkan siin. Ja poolteist tundi hiljem ma näen, et kodulehele sissetulevate külastuste arv hüppab rõõmsalt. Ma pean oma hääle välja saama.
Twitter on vabakõne arvelt parem lahendus, soovitan end sinna.
