Sa teed seeni ja vaatad maha, lähed ligimale kaema, jääd vaatama ja avastad ennast vaatleja rollist. Samas puudub Sinus küsimus “Miks järsku samblast sai Shambala?”.
Vaatlejal ei ole küsimusi, ta ei toimi lihtsurelike maailmas, vaatleja reaalsuses on kõik ainult vastused ja ta teab juba miks iga asi võib olla muutuses.
Lihtsurelik küsiks seepeale küsimuse (taaskord*), et “Mis põhjusel vaatleja vahib kõike seda kui ta juba kõike teab?”, ja vaatlejal pole endal vastust anda, sest ta ei viibi lihtsureliku diskussioonis ja sellest teevad teised ennatlikult järeldused.
Küll aga mina kehastuva inimesena saan küll vastata – Sest nad vaatlevad. Miks nad ikkagi vaatlevad kui vastused olemas? Sest muutuses olevat loodut on ainult korra ja seda on lihtsalt nii kaunis jälgida. Iga moment on eriline. See on universaalne, mitte miski pole oluline sellel hetkel. Edasi seda ei aruta, sest kõik on teada.
Kui mõistad öeldu saladusi ja hingad samas tempos looduga, siis on Sul kogu maailma silmad ja suu vaikib kus tema koht kui on kõik teada mis vaja teada on. Kas Sa üldse enam hingad või viibid sa hinglevas reaalsuses kus mitte midagi ei ole enam vaja, sest See ongi see tunne, et kõik on juba olemas.
Kui Sulle öeldakse, et ole lihtsalt kes Sa päriselt oled, siis eks te isegi teate, et kardate ilmaasju iseennast, sest me oleme no ikka sellised olevused, et hoia ja keela. Ära pelga ennast ja ära umbusalda iseend. Sa oled kes Sa oled ja see on hea tunne, mina päriselt olen Sinu üle rõõmustamas, Sa näotu ja raamideta olend.
Meistrite kanaldus, edasijõudnutele. Sõnumi edastas (tulevikus As-htar:) Alan ja soovitab salvestada see kuhugile ja kasvõi iga aasta lugeda, sest kui ei tule teadmine, ei tähenda, et seda ei oleks üldse.
Siin peitub kaunis retsept füüsilise ja sellest sulgkergema mateeria maailmate vahel. Seda silda saab luua paremini praegu, sest teadvus on kõrgemal ja reaalsus on painutatav kergemini. Sõnad on sekundaarsed, aga ma olen sekundaarne mees ka veel. ❤️