Mida Alan taaskord kirjutaks mis oleks võimalikult aus ja vahetu. Mis oleks praeguses ajaruumis ilmselt kohatu ja egoistlik kirja panna, kuid mida krutskeid täis noormees tunneb, et tegelikult võib kaasa aidata paljudele.

Nimelt see on ülestunnistus oma tunnetest mis lihtsalt hääbuvad ja minust on jäänud järele kui hernehirmutis oma kompleksidega millega ma ei suuda enam lihtsalt elada. Ma ei plaani ennast ära tappa, aga ma kardan käia garderoobis ja vannitoas, sest vahel ma tunnen, et keegi võtab lihtsalt emotsionaalsel tasandil nii üle minu kehastuse, et nendel hetkedel kui ma nutma ei suuda hakata, siis teen endale midagi ootamatut.

See on lihtsalt selline eneseanalüüs. See on haletsusväärne lugu ja see ei tohiks nii olla. Öeldakse, et otsi abi, aga inimene ei otsi seda, sest ta ei usu enam sellesse. Iga sõna mida keegi välja ütleb, inimene lihtsalt laseb selle mööda ebausus, et mitte kedagi tegelikult ei huvita kellegi teise tundmused.

Kuidas nii paljud oskavad naeratuse taha varjuda? Võibolla nad ei varjugi ja nad tõesti on õnnelikud? Miks mina ei ole võimeline leidma endas seda rahu, rõõmu ja armastust.

Ja seetõttu ma tahangi öelda, et miks mina siin ikka ja jälle kirjutan ja püüan väga kaasa mõelda ja muretseda kõikidele nendele kirjadele mis mulle postkasti ikka saabuvad.

Miks? Sest aidates või vähemalt püüdes abiks olla, öelda teile mida soovite kuulda ja mis tegelikult ka on hea vaatenurk kõigele, siis ma ise tahan ka väga näha kõike selles vaatenurgas.

Kui ma taas kedagi aidanud olen ja mulle märku antakse, et olen kellegi elu muutnud paremaks, siis ma tegelikult väga isekalt tunnen kuidas ma olen olemas, elan, eksisteerin ja et ma olen keegi, et ma suudan aidata. See on üsna isekas ilmselgelt. Ma olen väga isekas.

Ma ei oska vastu võtta abi, sest ma umbusaldan ennast. Ma tunnen, et ma ei vääri mitte midagi head, sest ma ei ole selleks midagi teinud. Ma ei armasta ennast.

Ma ei suuda, ega osa, sest paraku olen mingis eluetapis nii kuramuse hinge võtnud teatud lauseid inimeste poolt ja see lõhestas mind ära.

Ma tunnen, et kui terve maailm on nii tark ja tugev, siis mina olen nii loll ja nõrk. Kas tõesti kõigil on vastused olemas?

Iga pisar mis mul kinni jääb… muudab mind kiviks. Tühjaks robotiks. See ei ole tugevus. Ma ei usu sellesse.

Ma olen väga üksi. Ma tunnen ennast niiiii kuramuse üksildasena. Hingest, sügavalt. Ma ei oska mitte kellegi poole pöörduda selle vaakumiga.

Milline draama eks. Aga vahel on vaja välja öelda. See on aus ja karta pole midagi, see on kõigest kehastus selles elus mida kasutame laenatud ajaks ja õige pea kui minu hing sellest kehast lahkub, siis mul ei ole vaja häbi tunda.

See ei ole halamine, see ei anna mulle midagi. See on kirjutis mis sisaldab päris ausaid tundeid mida ei tohiks peita. Nende tunnete kirjutamine ei ole nõrkus. See ei ole tabu enam. Nagu saunas käik, viskad leili ära, on palav ja siis lähed külma duši alla ja hakkab parem. Aga kui sa juba oled leiliruumis, siis pole mingi häbi esimesena välja minna ruumist ja öelda, et kuradi kuum on raisk.

Selline lõputu ringiratast ujumise tunne on ajatus jões mida tunned, et oled nii tühine, et ütlema, et enam ei taha. Aga sitta kah, lootus, et kusagil on kallas kus puhata, aitab.

Kõik mis maa peal toimub ajab vahel südame pahaks, aga ega igal pool ei jõua olla. See vähene mida teha saan, pakkuda saan, see võikski olla see, et ma jagan mida tunnen, kui üks impuls siin maatriksis teisele.

Pigem inspireerin läbi enda ausate kogemuste teisi, et need tunded on päris ja kindlasti ma ei ole ainuke. Lihtsalt ma väheseid kes julgeb sellest ausalt rääkida. Varem oli (ilmselt siiani) muster, et nii ei tohi vinguda ja hädaldada, aga ma ei nimeta seda selleks.

Ma nimetan seda julguseks (elementaarne) rääkida tunnetest mida mulle pakutakse selles reaalsuses ja mida ei tohiks kinni suruda ega varjata. Lisaks tean, et kõigele on lahendus.

Paljud tuttavad ja head sõbrad on endalt elu võtnud. Viimane suurem hing kes võttis endalt elu, küsis veel enne seda minult viimasel kohtumisel, et kas minul on kõik hästi. Ma ei oleks oodanudki, et hoopis tema on see, kes plaanis tähtede juurde koju minna.

Mul on praegu imelikult suured muutused käsil endaga, kui välja tulen sellest, siis peaks kõik algama hästi, kui välja ei tule, siis lõppeb nii nagu iga varasem kehastus. On väga raske kuu tulemas, teate isegi millest jutt käib. Lubage ma räägin teile ühe enda võtmelause mida rakendan, et üle elada see kuu.

Nimelt kui te endalt elu võtate, siis te sünnite kohe uuesti ja kõik algab taas. Te ei leia sellest rahu. Rahu tuleb ainult siis kui praegu seda teadvustada ja seejärel teha täiega tööd mis ei olegi kerge, aga ta ei peagi olema. Raskem töö endaga annab parema tulemuse hiljem mida oskame hinnata. Leidke see hingetõmme endale, et mõelda mis on see ruum mis teid toidab, hoiab ja kaitseb. Leidke see palun. Läbi muusika, trenni, mõtte, hobi… kellegi inimese, suhte… mis iganes see on. Lähedus on see mida me vajame ja paljutihti ei saa kätte, see on nagu õhk mis on olemas, aga me ei tunne seda oma kopsudes.

Ma tean oma kogemustest, mul ei ole selleks vaja arste, et mõista, et depressioon on igavene. Sellega peab pidevalt tegelema, see ei kao lihtsalt niisama ära. Sellel on peiteperiood, aga siis see lööb plaksti jälle tagasi, niidab Sind maha. Aga iga kord tuleb meeles hoida, et naerdes püsti jälle hüpata, tehke kukerpalle ja käteplaksu, mida iganes. ZumZumZumZum… siin ei olegi kainet mõistust vaja… see ainult süvendab seda. Teatud inimesetüübid ei suudagi normaalsed olla, see ajab neid veel rohkem hulluks.

Kuhu põgeneda selle eest kui alkohol ja narkootikumid ei kõlba? Kus on see hea bliss / ekstaaš mida tunda?

Kui lihtsalt ei suuda leida endale hoitust ja lähedust, ja tunnete et juuksed kukuvad peast, väsimus, silmad ei sära, hing ei õitse ja kõik on nii kuramuse persses, et tahaks ära tappa ennast, siis tuletage meelde, et ihihihi see on normaalne, ma tunnen sama, aga et siis me peame õppima iseendaga ikkagi läbi saama, sest me ei suuda võtta mitte kellegi teise armastust vastu, me ei saa seda kätte, sest meil on mingi klaas ees, oleme kuplis ja röögime. See kuppel ongi just see mis tekkis, sest meil varem ei lubatud välja öelda neid tundeid ja me lõime selle, et proovida olla tugevad, aga selle kupli sees me lämbume.

Aga kui vaja õpime hingama vee all, kasvatades omale lõpused. Kui vaja saavad meist Spinoloricused kes saavad ilma hapnikutagi hakkama.

Nii et minagi teen ettepaneku ennetuskuuks rääkida julgelt mida tunnete, sest pärast seda hakkab palju kergem. Ja kõik kes sellest aru ei saa ja maha teevad, siis neil on ka lihtsalt raske ja see on üks parasiitlik vorm lihtsalt maha teha, et hakkaks endal kergem ja saada sellest jõudu, aga teatke, et need kellel päriselt on kõik korras ja on tugevad, need teisi maha ei tee vaid julgustavad ja aitavad. Inimene ei saa olla parasiitlik organism kui ta soovib õitseda. Seega anname endast, mitte ärme võta teistelt. 💚

Öeldakse, et kui juured on all tugevad, siis ei murra ükski tuul meid maha. Juurte kasvatamine võtab aega.

Proovige rääkida ausalt tunnetest mis on selles reaalsuses sama päris kui teised tundmused, sest muidu meist saavad robotid kui surume teatud tundeid alla. Ei saa olla ühte ilma teiseta. Kõik on korras. Kõik on hästi. Ära tapa ennast ära. Ela kauem, et leida rahu, sest nii või teisiti sünnime uuesti ja siis algab lihtsalt taaskord kõik see krempel.

Kool, haridus, töö, naabrid, võrdlemine, poliitika, uudised… oh god damn ehee. No ei huvita.

Me ei ole esimene ega viimane tsivilatsioon siin maa peal. Nii palju kordi kui oleme end hävitanud erinevates kehastustes. Nii palju asju millest võiks rääkida ja mis kõik on vähemuse poolt ära peidetud. Need tundmused, tühjus ja ebamugav positsioon kus ma ei saa kaasa aidata väga.

Aga siia punkti ma olen jõudnud ja nüüd elu peab jätkuma.

Kuu veel ka mõjutab ja võimendab praegu. Kui ma paralleelselt ise võitlen enda emotsioonidega, siis püüan Teilegi toeks olla. Ärme hoia enda sisse neid tundeid, need ei ole mõeldud selleks.

Teadvusta, proovi lasta endale see sõnum sisse ja seejärel tööta see enda seest välja nii, et sul hakkaks kergem ja see panustaks teistele ka inspiratsiooniallikana.

Head olemist kõigile kellel on raske. Ma mõistan teid, sest tean mida tunnete. 🙏

PS! Ära palun pane seda “nutvat emotsiooni” siia, sest see ei vääri nutmist, vaid aidake südamega. See teeb olemise palju paremaks. 💚🙏 Jagage edasi kui tunnete, et see võib olla oluline info. Paljud ei julge niimoodi kirjutada sellest, sest kohe lennatakse peale. Oeh kui palju lahedaid tugevaid inimesi meil ikka ühiskonnas on… ja siin ma olen, arvates, et tegelikult on suuremas osas kõik katki ja me võiksime üksteisele toeks olla.

Pean leidma endas tasakaalu. Seda sama oskangi soovitada kõigile teistele katkistele hingedele. Liim on meie tahtejõud.

Aitäh heade sõnade eest. Sitad sõnad olemist paremaks ei tee. Kõige parem tundmus mida tunnen on aga siis, kui kuulen, et kedagi olen saanud taaskord aidata enda eksistentsi ja olemisega. Hea tunne on aidata.

Kui oled nõrk, anna endast märku. Kui oled tugev, pane käsi õlale. Ja vastupidi kui tunneme, aitame vastu.

Aitäh kõigile meistritele ja olenditele kes meile rasketel aegadel oma valgust jagavad.

“Please dear God, to live inside the divine
Not like I want to die
Teach me to forgive myself
Outlive this hell
Is it really faith if I’m weak?
Can you tell the truth when you live lies?
I’m just looking for the signs
Hold my hand, please sympathize”

– Madonna

Küll me hakkama saame. Küll me saame. Ja juba ongi väheke parem, sest ei pea salamisi välja higistama seda. Loodan, et oli arendav lugemine Sinu enda heaks.

Jääb küsimus õhku seisatama. Kes MA olen?

Alan. 🧙‍♂️

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar