Ja mis see tähendab, võiks üks justkui küsida ja vastus, tiksub nagu seier muudkui edasi ja seisma ei jää. Voolav teadmine järgmisest, kaugele ette, nii palju käike, et teistmoodi ei saanud.
Milline on seekordne teekond ja kas jätkub veel maine rada. Õpitud on palju ja praktikasse ei ole saanud viia, aga seda mida olen teinud, sellest olen saanud ka õppida. Ja teha veelkord, üks tass seda kangemat kohvi tavalise suhkruga ja veidikene rahupiipu.
Mekki sellist head ei tule, sest sitamaik on suus, mu enda süül, ma karastan enda meeli selle nõtreva kurbusega, milles keegi teine pole leidnud süüd. Ja neid sõnu on veel rohkem, aga lausuda ei saa.
Ja ei tahagi enam, sest polekski kuhu. Ja armastus on tuul, mis tuleb ja läheb. Kuid usaldus on võitmatu, nii heas kui halvas. Kui ühest saab kaks, siis arvamused lähevad lahku. Kui kahest saab üks, siis arvamused kattuvad. Kui arvamused kinnised, siis palju ei näe. Kui arvamused laiali, siis korjatakse kõigest üles.
Kui kadalipp on kerge, siis rohkemat ei taha, sest hirm on suurem, et millal saabub rohkem. Tulemata see ei jää, aga valik on meie – kas tuleb see hea, või saabub kole.
Kui armastus on pime, siis vahet ei ole. Kui armastus on nägijale, siis tuleb leida mida vaadata. Kui kuulata, siis head. Kui puudutada, siis õrnalt ja kui kakelda, siis kirglikult.
Ma tahan öelda veel, aga sõnu ei ole valida. Kitsendatud on mu meel, kui väljendus on piiratud, minu enese poolt. Soovin anda endast rohkem, aga takistab miski mu sees, mu enese ankur, see lootusetus mu sees. Lasen lahti. Vabastan.
Kui kerge on mu meel, kui kerge on see tee. Kui kerguses saab nüüd veel paremaks olla võimeline? Ma lausa laulan neid ridu. Ma tahan üht purki mett, saia ja hapupiima ka. Ma olen maakas.
Ma olen siin, ma olen seal, ma olen iga nurga peal. Ma ei kannata end välja, ma elan selle välja. Ma olen õnneks bipolaarne ja armastan end kõikse rohkem, ka karikakraid ja usaldavat sõpra.
See sõber on vesi, kui olen vars. See sõber on plank, kui olen uppumas. See sõber on kompvek, kui veresuhkur madal. See sõber on tark, kui ise olen loll.
Ma tahan enim öelda, et kõige parem on olla teadlik oma vabadusest iseendaga – võtke sellest parimat. Armastage rohkem iseennast.
Ma olen väga tänulik, et sain sellise tobelaheda väljenduse osaliseks ja andke andeks kui pidite selles pettuma, aga ma lasin oma hinge just ribadeks nende sõnade leidmisel. Sanctus para-tama-tus.
Aamen.