Ma ei köhinud juba noorena, see oli lihtsalt rõve kui keegi hakkas bussis või rahva seas köhima. Nagu see teema mul piimaga, et ma ei saa puhtalt juua seda, ajab oksele. Kui keegi köhib nii et käib see tiibetis, siis läänemaade rahvas seda kurgulaulu teha ei oska veel ja see ajab ka oksele. Tunned ise seda klompi oma kurgus. Aga õnneks läbi selle väljamõeldud skeemi peidus ei julge enam inimesed üldse köhida. Mu masterplaan on toiminud.
Ja tööle ka vist keegi ei pea minema, saavad magada jälle nii kaua kui tahavad. Võibolla lähmegi maale ära elama ja kõik peabki kokku kukkuma, et uus saaks alguse. Vahel on parim lahti lasta – Lased Sina lahti, laseb keegi teine lahti, näevad teised, julgevad ka nemad lahti lasta, sest kõik on usalduses, et kõik saab olema Okei. On okei kui on depressioon, sest siis see läheb üle. On okei kui Sul pole okei, sest siis on Okei. See on okei kui pangad ei anna laenu, nad on isegi võlgades. On okei ja saab olema veel okeim.
Nonii kõik eestimaakubermangu kodutud ja kaunid, kuidas jõuame lähemale selleni, et kohtuda juba hipide kommuun linnas. Me saame faking hästi hakkama ma ütlen ette ära. Seniks aga kannatage ära see linnas elamise “privileeg”, ma pole kunagi sellest aru saanud. Täitsa tühja lasen siin, varsti kolin maale kuskile ära jälle tagasi.
Kuppel maja ümber või kliimamuutus ära oodata ja vaarikad, viinamarjad, basiilikud ja nõiaravimid ba-bahh.
Sellepärast ongi huvitav lugeda minu mõtteid, et need muutuvad koguaeg ja see on ka okei, sest ma ei viibi inimese elus, ma ei tee neid asju, seega ma saan lubada muutusi ja voolu, aga kohvi jahtub kohe ära, rüüpan seda oma vaalamuusika saatel ja soovin ilusat tööpäeva algust. Varsti saab läbi see. Vabatahtlikult ilma rahata saab alati tööd teha kellele meeldib tööd teha.
Porru, sibul ja till kah.
/ Allu.