Sõnumikunstnik: Alan Durier
Jagamine lubatud ja sõnad vabavara.
Kaanepilt: Maali autor on Leonid Afremov
… et, väärid kahtlemata paremat ja näeksid, et oled rohkem väärt… See mida Sul eluks vaja on kõik… juba sinus endas… olemas. Siiski, valisid Sa mind, et täiustada nägemust sellest elust.
Et näidata mulle täituvust, et kohta Sinu südames otsisin ja Sa näitasid lubamisega, et leidsin selle mida olen otsinud. Kõik need sõnad minu hinges mida näitama peaksin, aga kuidasvõrd saaksingi.
Ma tulin, et öelda, et ma näen Sinus Sind, et ärgitada meelde milleks oled Sa võimeline. Sinusse Julgust süstima, Usaldama. Puudutama Sind iga oma sõrmeotsaga, andes impulsse ja tuues tärkamist, et mina pole see keda Sa vajad, et olla õnnelik. Sa pead mõistma, et alati saab paremini, Sa kõigest ei tea seda, see on püüdluste universum. Sinu täielik potensiaal on veel avamas ennast ja läbi raskuste mõistad Sa tõeliselt, selle kergust nendes.
Aitäh, et Sa talud mu mõõnasid oma tõusudega. Rahuseisundis balansseerime oma suhtlust ja hoiakut igas olukorras.
Suhtelised ja hingelised, kui teadmised on sõlme keeratud vindiga veel üks sõlm peale teha, siis see… siis see tõesti hakkab pigistama.
Lämmatame üksteist teadmistega, et kogeda mis päris, et ka lämbumine on kõigest valik ja hingamine saab aset leidma tõeliselt uuesti alles siis kui julgus positsioneerib oma aupaklikule kohale, sinna kuhu teda oodatud.
Tal on koht hinges, südamest paremal, usalduseringis, täielikus kaitses ja halos.
Aitäh, et Sa kohvi voodisse tood kui ma ei jõua voodist tõusta. Pole seda palunud, ometi teed Sa seda enese soovil heast tahtest. Armas.
Saame üksteisele närvidele käia, et saaks kustuma leek mille süütasime tüliga.
Meil on aega üksteise aega raisata, et igast põletatud sekundist jääks rohkem väärtust allesjäänud ajale.
Seda rohkem me väärtustame illussiooni, üheskoos, kui meil on unustus, teadmatus ja usaldus elu osas, et elupäevade lõpuni on jäänud alles veel üks algus.
Aitäh, et Sa hoolitsesid mu eest kui ma Sind ise tähelepanuta jätsin. Märkan, hoolin nüüd.
Oled Sina see kes annab mulle mõtte. Mõtted tulevad ka teised, aga ka lähevad, see mõte on leidnud omale kodu südames ja välja ta enam toast minna ei soovi.
Kui see on kestev õppetöö terve minu edasise elu jaoks, ei soovigi ma kohe targaks valida, et naiivselt mõista, et kõige lihtsamad asjad ongi kerged. Meie kehad hoiavad maadligi, üksteise ligi ka kõik see raskus tirib tihti suunurgad mossitavalt alla, kuid Sinu suunurgad on alati üleval.
Aitäh, et Sa naerad mu naljade üle ja häälestad mind eneseusule. Sa sisendad minusse inspiratsiooni ja rõõmu, avastan enda andekust läbi komplimentide ja häälestun.
Sinu naeratus, see on elamistväärt ja, et ma ei tea mis armastus tähendab, aga nüüd ma tunnen, et Sa lihtsalt näitad mulle.
Aitäh, et Sa võtad mind nii nagu ma olen, isegi kui ma ise ennast aktsepteerida ei suuda. Sa võiksid joostes lahkuda, aga ometi näitad meile mõlemale teed kus käia.
Sõnadest ainuüksi jääb väheseks.
Päevad mis kandsid õhtusse ja ööd mis turvaliselt hoidsid mind hommikuni, Sinu sooja keha vasta, parem kui rüübata hommikukohvi, kui just mitte samahea võrdsed.
Olen tänulik, et suhtes ülesse leidsime sõpruse, sest ilma selleta ei tööta üksi tõeline suhe. Sõpradele haiget ei tehta, nende eest seistakse.
Sinu väärtus on hindamatu, Sinu kohalolu on suursugune. Sinu süda on mitu untsi kulda rohkem minust. Sa väärid paremat.
Kirglikult otse algallika referaadi pealkirjast. Suure algustähega lugu loomas. Kohas kus varitseb rahu.
Purskkaevude vuliseva mänguhoo, haldjaliku ühenduse vetevoo, Eedeni aia murukattel, kohas kuskil kus linnud helitsevad naerda rõõmust kaasa meie poole, päikesevalguse toonides siristamas tõendustväärt tõde, et hetk kus naudingud puutuvad kokku tõelise sõpruse ja usaldusega.
Sisimas ma tulin vaid, et öelda, aga enam lahkuda ei soovi. Kas on armastust mida väljendada läbi tundmuse mis tõesti tulema sai kirjapilti, tuntamaks ka teistele kes tundnud on halastust varjudemaalt.
Kingituseks on toodud valguskiirte serveeringul, otse kaunil kuldkandikul hommikusülle, kenal päikeselisel hingamist täis päeval. Jah, ma võtan selle endasse, suurimas tänus.