“Kahtlemasti” on sõna mida ei olnud olemas. Googeldasid? Noh, kui mitte automaatset tõlget sisse arvestada. Siis ma peaksin suht essa olema. Ma ei tee seda meelega. Huumor omaette. Miks on vaja puterdada neil kes midagi justkui teaksid seda mida teised ei räägi. Peidus on need sõnumid inimkonnale, kord käes on aeg mis kätte jõudmas. Sellepärast need muutused ja uuendused toimuvadki, meiesuguste tõttu. Kindlasti on aga veel selliseid voolavate mõtetega olendeid kes nõustuksid, et vahel tuleb ilmale tuua uuendavaid elemente. Maagia omaette, seetõttu ka sõnadel on vägev jõud taga, aga meid on õpetatud seda rääkida ainult ühtepidi, kultuurimõttes ma nõustun ja kõike, aga see väljendustunne on nii kuramuse tungivalt tugev, et võidab selle. Mis üks saab siis teha, kui selline hoog kord ka peale satub? Teha omale alias ja pasandada end täiesti tühjaks nagu minu maakaveri minus kõneleks või proovida vähegi säilitada viisakust ja kombeid? Ma just sain mõlemat teha ja nüüd rahuseisundis võibki loo sissejuhatusest alustada. Minu tänane mõtetelogi pidi tegema sissekande paaril huvitaval tundmusel. See tunne kandus edasi küsimuseks, et kuhu on kadunud elust see mekk? Kas te saate aru mida ma silman? Maitselagedus on keelel ja meelel, süda on väsinud tõmblemisest ja tahab rahu. Ära ei tahaks otseselt surra veel, sest hakka või nautima neid teadmisi mida viimasel ajal juurde olen omastanud, siiski siiani ei tea mitte midagi mitte millestki. Arvamused on tekkinud, aga kinni ka neist ei taha hoida, kipuvad muutuma pidevalt. Universum on bipolaarne ja mina täpselt selle peegel. Täiskuu on siiani sõber ja pole mind unustanud, kuigi mina olen unustanud kõik selle maagilise öötundide sära. Siiski viimasel ajal olen taas suutnud oma unereziimi ära rikkuda ja tunnen end väga elavana. Teisiti ei saakski sellises elustiilis hakkama. Olen harjutanud ja hõivanud ennast vaimsete kannatustega. Oh seda draamat ja tugevat kurbust läbi nende õppetundide. Surm on viimase aja kõige trendikam teema olnud. Kuidas võita see miniatuurne pime aeg mis praegu toimub kõigi elus…
Mekiga. Huumoriga. Jonnakuse ja tulitava distsipliiniga jääda isendaks! Kohvi näppu ja lõpuni! Ma ei jõudnud rohkem kirjutada… oleks tahtnud rääkida taastuvenergiast, maa sisemuse saladustest ja müütidest ning sellest kuidas meie kodumaast on saanud uus miski seest siiru-viiruline. Vast teinekord.
Jätan õppematerjali neile kes viitsivad süveneda ja tunnetada. Vana hea “save as” ja desktopile.
