Enne kui hakkan rääkima rõõmsaid asju, lasen lahti teistest asjadest, sest nii käib vabastus.
Ma ei hakka häbenema oma surmahirmusid, vaid soovin jagada neid kõigi teistega, sest sellest võib reaalselt abi olla. Kes meist ei oleks kartnud surra? Mina küll olen oma elus mitmeid kordi tundnud surmahirmu. Mida täpsemalt ma küll kartsin? Pigem oli see teadmatus hirmus. On tuttav tunne? Küsida iseenda käest, et mis juhtub kui mul hing lahkub?
Selliseid ja analoogseid küsimusi esitades on nüüd selline kergekäeliselt edastatud soovitus, et püüa küsimusi vaadelda ülevaltvaates, niiöelda neutraalset, ole vaatleja ja vaatle iseenda küsimusi laiemas pildis. Kui Sa küsid küsimuse, siis vastuse saad välja tirida edasiste täpsemate küsimustega ja seeomakorda muutub justkui selliseks afirmatsiooniks.
Et mis juhtub kui Su hing lahkub? Aga küsi nüüd seda, et kas miski muu lahkus ja Sind ei võetud kaasa või oled see Sina mis lahkus, jättes midagi maha. Kummaks Sa ennast pead? Avatar pole täiuslik ja inimene on habras, sest asjad mis on loodud millekski ei olegi alati ideaalsed. Asjad mis on päris on ideaalsed. Hing on ideaalne, seetõttu mõtle kas Sa tõesti arvad endast niivõrd halvasti, et pead ennast kehvemaks kui ideaalsus? Sa oled ideaalne ja Selle Sinu alla pean ma silmas ikkagi seda mis ei lahku ega saabu, vaid kes oled tõeline Sina. Sa oled alati olemas olnud ja samal ajal mitte.
Küsimusi võib esitada igaüks sellest, et mis juhtub hetkel kui me enam lihakeha ei kasuta. Kui me kaotame vajaduse elada rollis. Kui me ei vaja enam kinni pidada kellaseieritest. Kui meil pole enam ühtegi koormust õlgadel kandmiseks. Kui me ei pea enam alla suruma oma pimedaid tundmusi (negatiivsed emotsioonid), sest kui me valime päikesetsükli, siis need tundmused lihtsalt ei allu enam musta universumi seaduspärasustele – Käib hetk ja me oleme valges universumis kus polaarsuseid võiks nimetada “hästi – veel parem”. Üleminekud tagasi on pigem meeldivad. Kannatused puuduvad, võimalused kaasa rõõmustada.
Aga seda kõike saab edasijõudnutele hiljem rohkem rääkida raamatus “Valguse Varjus Sündinud!”. Ma tulen tagasi maa peale ja proovin kasutada mõnda stoitsismist teadaolevat mõtisklust läbi enese väljenduse arutledes seda kõike Sinuga, et mul endalgi hakkaks väheke kergem tunne. Proovime seda koos neutraalselt läbi vaadelda.
Kui Sul on surmahirm, siis leia korra see aeg ja lihtsalt loe need mõtisklused läbi ja Sul hakkab kergem, sest siis alles mõistad, et Sul olid raskused hinges, aga ma aitan need maha vuhinal sabistada. Usalda iseennast või usalda mind, sest mina usaldan iseennast ja räägin sellest lähtudes.
Kui kardad surma, siis alustuseks mõtle iseendast kui äsja surnust. No olgu. Sa oled elanud oma elu ära. Nüüd võta kõik aeg mis jäänud ja ela see läbi võimalikult väärikalt ja heas enesetundes, sest see mis valgust ei edasta, see pimedust kasvatab. Ja kui Sa tunned, et ei põgene surma eest, siis tea, et võid põgeneda hirmu küüsist. Kerge öelda kui tundmused on hirmsad, aga, et seda teostada, selleks tuleb tegeleda justnimelt hirmuga. Kui hirmu ei oleks, siis oleks kõik koheselt korras, seega on hirm see mis tapab.
Hirm on hävitav ja ainult julgus on edasiviiv. Sa oled eepiline seikleja! Eesmärk võiks ju vahelduse mõttes olla sulgkerge.
Sa võid avatarist igal hetkel ilma jääda. Hoia seda mõtteis iga kord kui midagi ütled.
Ma väsisin kirjutamast. Ma pean võtma hinge. Puhkama hinge.