Suurpuhastused tulevad ja lähevad. Enamjaolt domineerib mustas universumis vägivald ja kurjus ning tihti leitakse põhjendusi korda saata õudusi. Põhjenduseks tuuakse iseendale, et see kõik toimub millegi nimel. Ainus nimi mis sellest kajama jääb on kättemaks, viha, raev ja kõik need teisel pool kraade laskuvad negatiivsed tundmused sellest ilusast mis võiks olla, aga ei ole. Sest asjad ei kuku välja nii nagu mõni neid oma peas võib mõelda. Vägivald tekib erinevatel põhjustel ja seda on pea võimatu ära hoida, sest need tundmused on nii tugevad, siiski ka hävitavad – selle jaoks need loodud ongi, hävitamiseks ja ensetunne võib tunduda minevat korraks paremaks, aga pärast on kahetsused kui saad selle sõnumi selguse kätte. Kui keegi saadab korda suurt kurja, siis see on tema pime kinnisidee mis annab talle justkui mõtte elada. Kui kõik viha on välja lastud ja saavutatud on kättemaks, siis läheb väike aeg mööda ja tundub, et elu mõte kadus koos tulemusega. Igal teol on tagajärg.

Mida siis teha? Vastus on ilmselge. Tuleb tundmusi muundada ja olla iseenda parem variant. Teised keegi seda iialgi olema ei saa, ainult Sina saad. Kedagi ei saa aidata, sest paradoks on juurdunud nii sügavale rakutasandile, et see ulatub välja antimateeria levelile. See tähendab, et isegi teadus ei suuda enne seda seletada kui teadlased ise süvameditatsiooni laskuvad ja mõistavad, et see algolemuslik allikas ei ole lihtsalt siinpool käeulatust. See on ühenduses teiselt poolt, valgest universumist, aga meie pole seal oma lihakehadega. Me peame seda tundma ja mõistma, raske on seda seletada kui sõnadest ise jääb väheks. Seetõttu ongi väljendusprobleemid need mis tekitavad konflikte. Me kõik ju soovime ikkagi alguses head ja tahame tähelepanu ning märkamist iga panustava avastuse eest, aga musta universumi printsiibid võimutsevad meie südames ja mürgitavad meie heaolutunnet. Mõistame koheselt läbi kannatuste, et küllusekarikad (meie vaimne heaolu ja energeetika) on võtmiseks ja keegi ei anna teistele. Kõik söövad, seega me peame hakkama ennast koheselt kaitsma. Me oleme enamjaolt õpetatud ellu jääma liha söömisega, aga oleme ka vaimsed parasiidid kes toituvad üksteise eluenergiast. See on kohutav tõdemus, aga seda saab muundada.

Me peame mõistma, et kõik me inimesed oleme ühesugused, aga valime käituda erinevalt, aega-ajalt meenutame stereotüüpe, sest meie silmad liigutavad rääkimise ajal teatud maneeris või ülehuul kisub krampi teatud küsimuse ajal. Me pole suutnud ajaga kaasa minna oma teadusharude ja uurimuskeskuste õppetööga. Psühholoogiliselt on enamus inimesi teadlikult stereotüüpidest ja keegi ei taha olla stereotüüp. Stereotüübid on maatriksis autopiloodil olevad kestad kes käituvad väga ettenägelikult ja on üsna kindel juba otsa vaadates mida see inimene vastab ja kuidas ta seda teeb. Mõne kohta võiks lausa mats öelda, eks on ka üllatusi tihti tulnud ette. Siiski on ühiskonnas lihtsalt inimesi kes on eneseteadlikud, aga kardavad sattuda valearvamuste küüsi, seega enesehinnanguprobleemid ja tunnustusvajadusesoov on veel elus. Lisaks võib sellel inimesel olla peidetud unistused, alles isegi ka täiskasvanuks saamise korral, aga tundub, et seda peidetakse, sest muidu süüakse su unistused kohe ära ja loputatakse õllega alla.

Mida ma sellega öelda püüan? On olemas erilisi inimesi kes on täiega vangi jäänud kohta mille nimetuseks vaimne põrgu.

Mida mina ka tean muud öelda, et nii vähe kui ma endale selgeks olen kogenud tundmusi, siis mustas universumis on kõik väga kaunis, aga imestus on kadunud. Nüüd ma lihtsalt olen lava ees, ütlemaks, et see kõik on näitemäng. Näitemäng on praegune reaalsus. Kes veel viitsib, võib eitada, aga me kõik tunneme oma rakkudes, et see valetamine on läinud nii kaugele, et see tapab meid. Lisaks tapab meid maailm oma kontrolliva ja võimutseva ahnusega.

Tahaks siiski nüüd vait jääda ja öelda mõned head lootust andvad mõtted. Ma olen mõelnud, et kui mets rahule jätta ja pühapaikasid ehitada. Olen mõelnud, et kui kiirgust vähendada ja proovida harjuda looduses. Olen mõelnud, et kui mõtleks korra sellele, et …. teate… palun mõelge ise oma mõtteis kõike seda mis panustaks, et inimkond ruttu ärkaks, sest ma olen väsinud.

Ole siis deemon või ole Sa kurjuse sigitis, aga tee ikkagi head. Kui tuled pimedusest, siis ütle teistele, et Sa kaitsed neid, sest Sinu jaoks on see hubane ja karta pole midagi. Kasuta oma tutvusi ja kallista neid kes kardavad. Kui oled valgusemeister, siis pole muidugi midagi suurt öelda, sest neil on kõik teada ilma küsimatagi, nad valgustavad meie teekonda pimeduses.

Ainus mida ma suudan praegu edasi anda kõigile kes tõeliselt kuulavad on see, et …. kui maailm ei muutu, siis sina saad muuta maailma, muutes ennast. Anna teistele lootust. Anna neile tervist ja küllust on siira naeratusega, sest mina ise ei suuda. Ma olen väsinud, aga Ma usun Sinusse. Ma usun, et see on võimalik. Kas ka Sina ise leiad endas usu? Imesid saab korda saata. Maatriks on vana programm. Imed on imelised. Sa kannad endas väge. Leia see, ava see, näita kõigile imesid ja maagiat.

Eks me kõik alguses tahtnud head ja saanud kurja. Koht on selline, seda kurjust serveeritakse iga nurga peal. Maitsevaheldust on tarvis, lähme liigume sellest pasasest hingekliimast kraadike kõrgemale ja sealt puhates, läheme kübekene veel edasi. Jumalikkuse algallika vägi tunneb meid ära mida lähemale me valguseni püüdleme. Ja ühel hetkel on reaalne lootus, et juba püüdlemise asemel – juba olemegi seda.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar