Seda kuidas mõjutada või hoida tasakaalu kui individuaal kogeb äärmuse madalamaid sfääre, sellest on õpetusi iidsamatest aegadest. Kes valib Budamehe, kes Jeesus Krisostoomuse ja nii edasi… Mina valisin iseenda, see teeb siis minust egoisti. Ma ei soovigi kiitusi, sest neid praktiliselt polegi enam siiraid. Muidugi kui ma näitleksin ja looksin vale-aura enda ümber, siis saaksin väga palju neid kiitvaid üllitisi, aga ma olen väsinud ja mul on aega vähe. Ma pean lõpetama lollused ja hakkama viima ennast kurssi teadlikult mõtlema. Ma tunnen, et ka see lihtsalt logelemine ja olemine on kohe-kohe siinsamas… aga… ma ei taha ju tegelikult rahuneda, ega? Mu julgus tahab muutuda hirmuks kui tunnen, et Nirvaana on ukse taga. Ma veidike ikka tahaksin veel vinguda ja mõelda elu üle järele ja kui ma nüüd kohe (salamisi teades) pandoora laeka avan ja sisse piikan, siis kas sellest on küll?

Sest ma siiski olen inimene püüdluste universumis ja eks ta ole teada, et me hoiame alateadlikult sellest elust kümne küünega kinni ja kardame surra. Kartmise asemel saaks olla nautimuses ja elada, aga mistõttu on see polaarne universum nii nagu ka teine seda on, siis selles universumis peab rohkem tähelepanu andma tasakaalustumisele. See on siin raskem universum. Teises on sellesmõttes kergem, et kõige madalam polaarsus on see kui kõik on hästi ja siis kui juba paremad polaarused tulevad, siis on ainult parem. Kui polaarus muutub, siis see kohandub kuidagi ümber naudinguks, et väga heast saab lõõgastav puhkav headus. Tõeline inglite möll käib valges universumis ja ma igatsen taas pehmete tundmuste patjadele pead puhkama.

Mõni võibolla soovib roosilehti ja pühasuhteid, aga mina olen suhteliselt püha soovimaks kõneleda iseenda eest. Kullatud plaatidel graveerides hetke, kuid hetkede vahetumisel planeerides retke, kaugemale mõistmiseni, milleks tarmun mina, kord kui kanna astund maha. Kas mu meeleseisund muutub sootuks, et kanaldus katkeb lihakehaks. Kas ma suundun elama hetkes, olema hetkes, lihtsurelikuna, mehena.

Kas mu püüdlused muunduvad olemiseks, aga selles universumis? Kas kuutsükkel ootab mind taga igatsema asju millest kinni pean hoidma, hetkes? Kas ma suudan lõvikarvad päiksekiirtena turri ajada ja möirata teel valgesse universumisse kus kedagi ei sööda, nii vaimselt kui sõna-otseses-mõttes. Kas ma olen tõesti lubatud olema tingimusteta vaba või olen ma kohustatud olema kõigile võlgu? Olen siiski valinud vabaduse.

Must universum on ääretus agoonia raamitlesuses ja valge universum oma hiilgavas gloorias üheskoos läbi kaheksa joonistamaks igavikku. See number kaheksa mis on ka üks igaviku sümboolikast pärit seletusega, sellest ühte poolt näeme iidsete vaaraode pihus. Ankh mida nad käes hoiavad sümboliseerivad bipolaarset elutsüklit ja sündi kuni surmani ehk allikani (portaali) jõudmist. Teisel pool on juba valge universum.
Ankh sümboliseerib väga kenasti selle polaaruse võtmesõna. See on väga lihtsasti tõlgendatav ja selles on kõik printsiibid mida peab inimene tajuma, et elada oma elu täisväärtuslikult ja hoida tasakaalu, sest seda on meil siin väga tarvis. Musta universumi äärmus on siiski negatiivne ja meil võib minna siin ikka paradiisist kaosesse hetkega. See on meie universumi seaduspärasus. Polaarsus on automaatne ja kergesti mõjutatav, aga samas see teebki selle kohati manuaalseks, siiski on see pool-automaatne.

Ma soovin taas sulgedest linadele õrnutsema iseenda meeldivas seltskonnas, aga seda kõneleb mu hing ja teadvus, kartmata väljendada seda mis kõigile sooviks. Selliseid soove mõeldes ei taha tihti mõista oma põhjuseid sattuda sellele poolele universumis. Karistuseks mille eest, mitte ei mäleta, aga läbi seda tehes tunda julgust, et olgu see viimane kord. Siiski, see osa, et mälestused võetud, paneb mind mõtlema, et kuidas teada teed koju.

Lõpuks teekond tõeline. Aktsepteerima end pean. Ootan seda ulatavat kätt kui pime aeg köidab und. – Jah, nüüd on valgus!

Valge universum, kerguste koht.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar