Inimesed viibivad raskes üksindustundes, näevad segaseid unenägusid, tunnevad tihti kurbust, ei leia elus rõõmu ja kui leiaksid oleksid kurvad, et teistel pole lõbus. Rääkida, et kõik on hästi, aga samal ajal seinte vahel on elu eest võitlemine ja teadmatus mis saama hakkab. Hirmutamine käib iga ukse peal koputuste ootuses, et kedagi tullakse ära viima. Mis iganes hirmutab, seda tunnet oleme igaüks viimastel aegadel saanud mõelda. Mis kui…
Rasked ajad on, kurvad oleme, segadus on küll tõesti jaa. Samal ajal teadmine, et kas ka teised on nõus juba tunnistama, et mis meiega tehakse tõeliselt ja mis siin toimub. peaks lõppema inimesele mõistupärases viisis.
Või naerame lihtsalt edasi nende üle kes tõsiselt midagi ütlevad välja. Kelle üle te naerate seal maski all, ma täpselt ei mõista? Kord olite teadvusel, ometi?
Depressiivne aeg on, ruttu tuleb tegelema hakata vaimsete tegevustega, oma toitu kasvatama, päikest võtma ja seiklema. Katsu sa seda tänavu suvel teha, hoopis teised tundmused kui aastaid tagasi. Ärge jääge vanaks sellega, et teid tallutakse ja aeglases temperatuuris potis keedetakse. Olgem noored, veel taaskord, üks kord lihtsalt veel ja tehke huumoriga kõik maailm korda, kasutage teisi vaimseid instrumente veel oma tahte korraselt, aga tehkem oma otsuseid heas tahtes suure südamega, iga kord kui kedagi tunnustate või kiidate, siis tehke seda täielikus kohalolus, et te ise ka tunneksite mille võimsaga te just hakkama universaalses koodeksis saite.
Olgu, on raske, aga seda enam teame kui hea saaks meil olema.
Pimeduses on kergem näha igat väikestki kübet valgust. Depressioon on teiste sõnadega Sinule mõeldud periood ilma täpse tähtajata, vaid see lõppeb kui Sa lõpetad selle ja alustad millegi uuega. Lihtne öelda, aga teha on teine, sest mitte üks piisk pole kerge viibida kerguses, see ongi kõige raskem. Raske on lahti lasta raskustest, et saaks olla kerguses kõik taas lihtne. Antud hetkel siis käib jutt sellest, et sa ei suuda kohe lihtsalt teha mida keegi ütleb, sa pead leidma endas selle õige päästiku mis avab ukse, mitte ei surma.
Sa võiksid lõpetada enesehaletsuse koheselt, aga see pole nii kerge, sest me ei taha seda lõpetada, meil on sellest tekkimas sünge sõltuvus. Me kõik oleme sõltlased, sest meie tahtejõudu on alandatud ja proovitakse meilt võtta. Me võiks lõpetada masetsemise, aga pole põhjust ka rõõmustada. Otsustada ei saa kohe, aga mõte oleks ju tore.
Selleks, et jõuda otsuseni, selleks tuleb see läbi endast seedida. See on nii nagu varem nohu olemas oli, samasugune “tuleb ja läheb” ebamugav tegelemine isendaga, lubades omale puhkust siblimisest ja tõestamistest. See on rahuaeg, see algab koheselt kui Sa lubad ennast vabaks ja aktsepteerid seda tunnet ja ela selle läbi. Sa lase selle välja vihahoos, nutuhoos või mõnes muus hoos, aga väljenduseta see kuhugile välja meist ei lähe, seega leia sobiv viis ennast väljendada ja mis sul enam kaotada.
Inimene on kohati nagu taim keda vaja kasta ja valgust anda. Ei ole päris nii, et apaatses ühiskonnas kõigil hästi on. Me võime öelda, et on hästi kui keegi küsib, aga küsija taga pole tunda energiat, et teda päriselt huvitaks. Sellest pole midagi, sest tegelikult üks samm sellest edasi analüüsides tuleb välja, et tõeline põhjus laskub selles, et inimene on nii kaugele arenenud oma vaimse terrori ja kiskjaliku instinkti baasil, et temast on saanud parasiit kes võtab ja ei taha anda, sest ta ise samuti ei saa kuskilt.
Ellujäämise kombel on tehtud suurtest põhjustest ja auväärikusest midagi muud, selline krääklemine, võrdlemine kes kellest paremini elab ja kes on võitja, aga sealjuures siis kaotajatest ei tehta välja ja tunnustust ülesse ei näidata. Ma räägin täitsa otse nii nagu see lihtlabases mõttes täpselt seda on.
Selline ptüi suhtumine ongi see mis vihale on ajanud kõiki inimesi. Ja nüüd meile siis veel sisendatakse kurbust ja hirmu ka massimeedia poolt eesotsas valitsusega, kaasates sinna sisse rahvast, ajades neid kahte leeri tülli ja luues naabrivalvesüsteemi kus alguses võetakse vabatahtlikud ette, siis meelitatakse teisedki ja siis need kes alles jäänud, need on lihtne tallata ja nende tahtejõud allutada, sest seda me soovime sisimas kui meid on palju. Mina püüan seda vähemust toetada oma lootusega, et nii nagu Heinz Valk on öelnud, siis ükskord me võidame niikuinii.
Olgu, ma ei pruugi seda tunnetada ja mõista selliselt kuidas meie esigeneratsioon seda tundis, aga ma hakkan lähedale jõudma. Ma tunnen, et inimesi tallutakse ja kõik võetakse käest ära. Sisse on jäänud meeletu kurbus ja üksildustunne ning küsida pole midagi, sest kõik püüavadki lihtsalt hakkama saada. Väljaarvatud need ahned ja ihnusest ning mõjuvõimust väljaõpetatud ülbikud kes elavad oma varanduse otsas ja on üleolevad ka veel. Nende aeg veel tuleb ja ma ei unusta neile naeratada. Mind ka enam ei huvita mitte miski ja ma oskan peegeldada kõike tagasi, kord kui saabub moment.
Me muudame teadvust selliselt, et inimkond lõpetab vihkamise, aga enne seda tuleb vihata ja kuidas veel, lasta välja kõik tunded, eks seda aeg näitab mis saab, aga praegu ei oska noored isegi ennast väljendada ja teevad massiliselt enesetappe ja on suitsiided. Tahtejõu allutamine on meeletu, inspiratsiooni ja huvi praktiliselt ei leiagi ja pole kedagi ka väga eeskujuks võtta. See muutub!
Üks päev me istutame metsa tagasi, seal saame parima ühenduse ja lubame päikest ja keelame hallid pilved, anname lootust ja õpetame hakkama saama. Kasvatame oma toitu ja kaitseme nõrgemaid, usaldame auväärseid ja taastame korra mis vaba kui pääsuke. Jääb meile alati vaba eestimaa mullapinnas kuhu kord me kõik saame taas.
Aidake mul olla tugev, andes mulle motivatsiooni. Näidake mulle, et ma olen midagi saavutanud või on läinud kõik see tühja? Kas mind on valesti mõistetud? Võimalik, aga las see ollagi nii. Ma ulatan siis lihtsalt ise veelkord käe nõrgemale ja ütlen talle, et kõik saab korda. Küll ka minul saab kõik korda.
Ma püüan edasi selles püüdluste universumis, kohas kus jumal on surnud. Ma kasvan ja usaldan oma vaimu kohtuma valgusrahvaga, et pidada läbirääkimisi sündida valges universumis inimkonna hüvangut toetama. Ma säran nagu päike särab meie peale ja lõhustan kõik parasiitlikud käitumishälved. Ma kastan teid lootusega selliselt, et neid sõnu lugedes muutub Teie elu täielikult paremaks, hetkest mil tõusete ja teate, et nüüd on Teie kord särada teistele.
Sa oled nii heas kui halvas, omadel kraadidel selles ühes. Sa tasakaalustad kõike mis toimib skaalakraadide printsiipidel ja leiad ise parimad vastused ja lahendused kõigele mida küsid ja otsid.
Ma lasen lahti, ma enam ei jõua, aga kui puhkan, ulatan käe ja näitan, veelkord. Sina aga pea meeles, et ära hakka depressiooni nautima, sest sellest võib kujuneda tõsisemat sorti sõltuvus. Tõesti tõesti. Ole sellega ettevaatlik ja depresseeri ennast mõõduka graafika alusel, tea, et huumor alati aitab ning tööd millega tegema saab hakata, oleks imestuse taastamine, et näha maailmaruumis ägedaid asju mida samal ajal terve ühiskond maha proovib alateadliku autopiloodil oleva naabrivalveprogrammi tõttu suruda. Sitta kah, saame hakkama. Sain mina hakkama, saad sina veel rohkem, sest mina pole midagi nii vägev kui võid seda olla sina. Ole eeskujuks endale ja teistele, et läbi kiuste ja armastuse säiliks inimeseloom, et ennast kordki korra parandada.