Käbinääre oleks täielikult aktiveeritud, teadvus ärkvel, ajumaht laht ja hing avatud, süda mäletab, rõõm joovastab, siis meiegi oleksime taaskord jumalikusele kõige lähemale olevad biomehhanismid. Siiski, see mis meid alles on jäänud, see kloneeritud rämps, nende jumalike ja saatanlike tundmustega, väga kiiresti riknevad bipolaarsed kaadervärgid, selle firmware on vananemas.

Kord olime võimsad. Ehitasime siililegi arusaadava kergusega kõrgdetailseid hooneid ja arenesime jõudsalt tsivilatsioonidena käsikäes, meist veel kõrgemalt arenenumate meistrite juhendusel, enda kollektiivset õitsengut naudisklemas ja imetlemas. Imetlus, see oli suursugune tookord.

Kõrged vibratsioonid tulid kõdikergusel meie südamesse ja me lubasime täielikult endal üle võtta sellest kõrgemast sagedusest, avades ligipääsu meeletule piiramatule informatsiooniväljale kustkohast suutsime koos valgustunute näpunäidetega manifesteerida imelisi asju meie reaalsuses.

Sellest kahjuks pole suurt muud midagi järel kui et annab ehk mälestuse edasi himaalaja sool või mõned mahajäänud tsivilatsioonide kivimisignatuurid. See praegune “vabanduse” tagajärjel loodud taastatud inimene, see on määratud hukule iseenda käe läbi. Peale seda tuleb uus ilus aeg maa peal, lastakse sisse rohkem paremaid liike elanikke. Soojemaks muutub kõik ja troopilisem keskkond taastatakse. Tundmused muutuvad sügavamaks, sest maa sagedus sünkroniseeritakse ühisteadvusväljaga uute liikide poolt kes meist kõrgemal vibratsioonil elu hakkab siin looma. Aga kes teab, samahästi võib kõik plaan persse minna, sest inimene on oma õnne ohver.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar