Hei Sina kui selline. Mis Sa arvad sellest, kui et… ei arva midagi. Loe neid sõnu, oota, tunne. Ole Sina, korraks hetkeks, lihtsal ole. Kes Sa oled? Sa tead, et Sa oled nagu iga teine, aga siiski, esimene.
Sa oled kogenud palju ja koged veel. Sest Sa oled kusagil, siin. See tähendab, et kogemused tulenevad väljastpoolt, oled külas. Su külakostiks on naeratused, kiitused, head sõnad ja märkamised teiste külaliste suunas. See on hingeline viisakus.
Me oleme siin selleks, et leida ülesse kes me oleme. Need kes seda enam ise ei oska teha, toetuvad teadlaste poole. Ka sealt tulevad kinnitused, aga selleks peab ootama. Hinged on kogunenud ja kes varem- kes hiljem, mõistavad.
Selline vaikne üleminekuperiood kestab aastast 1985-2085 aastani ja hing kui selline suudetakse teaduse poolt avastada. Kõik need hinged kes on tulnud praegu maale, tulid seda etendust vaatama ja kaasa aplodeerima.
Dramaatiline osa kestab mõnda aega, aga ära iial unusta seda, et Sinu hing aplodeerib pisarsilmi rõõmust kui avastab selle tundmuse mida ta läbi elas, hetkel kui miski ei ole enam oluline, sest kõik on lubavuses.
Ei mitte ühtegi definitsiooni, ei mitte ühtegi kohustust tunda midagi mida teised ütlevad, et tundma teatud olukordades peaksid. Sa võid lihtsalt viibida vaatlejana ja olla kõige olulisemas rollis ilma, et peaksid seda oluliseks, sest lubamine on kõige ilusam ja voolavam tundmus.
Tea, et mitte keegi, ka mina, ei tule Sulle ütlema, et Sa oled eksinud. Kui Sa ise tunned, et oled eksinud, siis kaota oma süütunne ja enesehaletus, sest Sa oled võimeline olema teejuht.
Sa oled parem. Sa oled hea. Sa oled vooruslik. Kõik mis on olnud, see on olnud, aga see mis oled nüüd on nüüd ja kui Sa arvad, et oled sündinud deemon, siis ütle endale kohe täna, et “Ma olen kõige parem deemon maailmas ja ma olen kõige vooruslikum, ma tean, et ma ei suuda alluda ja mind ei saa allutada, tehes mind deemonlikuks ja seetõttu on mind siia saadetud, aga siiski, ma teen head, teen head ja olen mina, saamata midagi selle eest.”
Mis oleks kui kaotad hirmu, teades, et hirm on loomulik osa inimese kehastuses ja meie meeled alati püüavad paremuse suunas. Meil on kõigil midagi, mida me varjame iseenda eest, mida soovime. Me ei saa seda iial, sest me tahame püüdlusi, aga seda me ei saa enesele tunnistada, sest siis me lihtsalt oleksime kui me ei püüaks, aga me tahame… tahame püüelda. Meie loomulik karistus on püüda olla alati parem. Ja seda karistust… seda karistust me kanname üheskoos.
Selles ei ole midagi uut ja Sa tead seda. Sinu karistuseks on määratud leidma head kõiges ja Sinu õnnistuseks Sa selle ka leiad.
Sind ei saa murda! Sa jätkad.