Ja enne seda kui marslased tulid ja sekkusid, siis oli nii, aga kui pärast oli naa, siis võiks öelda, et praegu on nii ja naa. Jah, meil on kiskjad ja parasiidid, aga me oleme kõik ühe pere lapsed.
Jah, meil on pea võimatu muuta ennast, aga vähestel on see võimalus, et neile kingitakse suur võimalus ennast muuta. Kas mingiks perioodiks või kauem, aga vahel on muutused vajalikud.
Ma tean, et mul on kombeks olla isekas, olla nagu mina. Ma tean, et seetõttu on mind välja heidetud ja ma pean käima oma rada mis on üksildane ka siis kui seda kõnnivad ka teised.
Kui inimene kes ei jõua rääkida, sõnumeid edastada, mõeldes, et massid ei mõista, siis mina teen seda alati enda jaoks, lihtsalt ma ütlen selle välja, sest need kes on samasugused, need leiavad mu väljaheited kui sellised.
Kurbust oskan ma seedida, aga ajutine heaolu jääb mulle kurku tihti kinni. Kui head ajad tulevad, valmistun ma halvemateks ja vastupidi ka, sest bipolaarses duaalses maailmaruumis tuleb seda arvesse võtta, sellegipoolest rada on otsene. Sealt mind välja naljalt ei kanguta, see pole võimalik.
Miks ma siiski jätkan seda on seetõttu, et raja lõpus, seal ootab mind kodu ja milleks seisatada kui Sind oodatakse koju.
Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar