Ma olen alati olnud ja tänaseni selline vastuhakkav hing kõigele. Ilmselgelt olen seetõttu praegu sündinud siia. Aitäh muidugi meie loojale ja bioloogilistele inseneridele.
Kahtlused on saatnud mind terve elu, et meile on jäetud rääkimata seda mida vähesed teavad ja enamus ei teagi.
Ma olen tundnud, et see materiaalne maailm on ebaõiglane ja siin on kiskjalik ebavõrdsuslik kaanimine. See tähendab, et kui midagi soovid, siis võtad ja ise midagi ei anna.
Me ütleme asju… koguaeg…. teistele, ise seejuures ei mõtle kuidas meie ennast tunneksime kui meile öeldakse samadel tingimustel millises olukorras meie oleksime teise nahas kellele me seda ütleme. Koguaeg käib kellestki parem olemine.
Olge paremad, aga jätke teised rahule. Ma kuulan alati ära igasuguse inimese kes tuleb vägisi õpetama mind, aga ma teen ikka nii nagu mina tahan. See on minu rada.
Palju konflikte tekitav aga eluks vajalik enesele kindlaks jäämine on ainus võimalus päriselt mõista millele oma järelejäänud aega suunata.
Mõistmisele. Aga selleks on vaja esmalt ennast eemale kõigest ja kõigist saada, et päriselt tundma õppida ennast ja põhjuseid miks kõik on nii nagu need parasjagu on.
Mis on minu jaoks see kõige suurem mõistmine praegusel hetkel?
See on see, et ma saan küll maailma muuta, vähemalt mõjutada seda tunduvalt oma mõtetega. Ma pole olnud heas tujus ja maailm on täielikul hukul. Uskuge, minu jaoks on see kõik väga reaalne unenägu kus ma käin oma rolli selles maskeraadis küll kaasa, aga ma ei anna iialgi oma hinge vabatahtlikult ära.
Hinge ei saa võtta, sest see pole süüdi milleski. Ainult süütunne ja enesehaletsus viivad hinge vibreerima negatiivsele sagedusele mida on ebameeldiv läbi kogeda. Täielik mõistmine ja lubamine enesel nüüd küündida võimalikult paremale iseenda versioonile, see aitab kahtlemata jõuda oluliste vastusteni.
Mis on need olulised vastused? Vastused on need, et ma tean väga hästi tegelikult mis ma väärt olen ja kes ma olen. Ja sina ei erine sugugi minust, ega mina Sinust, meil on lihtsalt palju lõbusam kogeda erinevaid tundmusi materiaalses kehastuses.
Suurim vastus leidub Sinus endas ja minu jaoks on see see, et ma olen olnud vastuhakkav ja mässav suuremate jumaluste osas kes saatsid mind karistuseks maale elama ja ma olen väga tänulik selle üle, sest oleks võinud olla palju-palju hullem, aga kui võrdlemine kõrvale jätta, siis ma siiralt püüan lunastada ennast sellise mõttega, et ma soovin teenida inimkonda puhtahingelise eesmärgiga, ka seda siis kui mu hing lahkub sellest kehast.
Ma soovin olla osake kõigest sellest mis annab inimesele usku ja lootust ning elutahet olla iga päev parem. Ma ei taha enam midagi, varem tahtsin kõike. Nüüd ma tahan rahu ja olemist brahmaatlikus meelenaudingus ja mul on pikk maa veel käia, aga ma olen alustanud sammud sellel suunal. See on alustatud.
See, et karistuseks mul mälu võeti, et mitmes kord ma nüüd sündinud siia olen, seda ma ei oska kindalt öelda, aga mu hing ei unusta iialgi ühte, et ma olen krutskeid täis ja hingelt looja, seega kui on võimalus käed külge panna ja piiramatud resursid ennast ilmutavad kõrgematel vaimsetel planeetidel, kui ma peaksin kord sinna pääsema, siis kahtlemata aitan ma venitada aega igavesele naudingule ja kujundan Teile kõigile meeltenaudinguid rahubaasil.
Ma soovin, et minu karistus ja õnnistus sündida inimesena aitab vähemalt nii palju tuua sõnumeid nii vaimsematelt kehastustest kui ka valguse varjus olevaid peidetud hingesid tõusma paremale olemisele läbi loomuliku aktsepteerimise, et me oleme kõik osa suurest algolemuslikust allikast ja tema meid ometi hoiab kui me kasvõi katseeksitusmeetodil püüame lainestada ennast.
Ma olen vaba sellest kõigest, kannatustega mis ei määra mitte midagi. Mu küllusekarikas on mõeldud kõigile, tingimusteta.
Kui ma kord mäletama hakkan, siis ma kastan kõik juured ja vili saab õitsema ja korduma taaskord. Ma proovin nüüd alandlikkust harjutada, ega see mul veel hästi välja ei tule, sest ma pole loomult alandlik, vaid kontrolliv, aga ma ei tunne, et ma oleksin seetõttu vähem oodatud vaimsele planeedile. Tuleb lihtsalt vabaks lasta eksole, aga senikaua ma joon ikkagi kohvi edasi.
Ja lõppudealguseks on ikkagi ülim vastus see eriti teadlik naeratus ja silmi läikima kiskuv teadmine – Me oleme võimsad väikesed hakkajad. 