Väljendamine on niivõrd vajalik ja oluline igale inimesele, aga eks ole ju teada, et kõik inimesed ei suuda ennast nii kergelt avada. Tihti avastame ka seda, et läbi vanuse kas jääme elus toppama või voolame eluga kaasa ja kui voolame kaasa, siis nii paljut mis jääb Sinust maha, sest see lihtsalt ei voola Sinuga kaasa. Siis avastad ennast nii, et kusagilt pole kinni enam hoida, et korraks mõelda, et ega Sa liiga kaugele ei läinud eluvooluga. Sõbrad on kaduma läinud ja terve elu mida tundsid on samuti ei kusagil. Ega enam mõelda ei olegi midagi, sest vool on suuremaks läinud ja sinu libe eluteekond on nii suures vohamises, et ega ei jõuagi millestki kinni hoida. Tegelikult on jõgi oma olemuselt tugevatele.

Mingis mõttes on see voolamises olemine väsitav ja tekitab dementsust, sest enam ei pea kinni ühestki tähtpäevast ei kellast ega nimedestki. Ma tahaksin ausalt öelda, et ma ei saa enam midagi väga aru, sest uut informatsiooni on mul justkui sõltuvusena vaja juurde ja kõik vana on kustutamisel, et teha ruumi uuele. Eks kusagil hinges on mõned teadmised ja mälestused justkui nurgakivina, et enam ei korduks mis vana ja kõik oleks alati uus ja tugevam. See on üleüldine selline dementsuse paralleelne tõlgendamine, et kui midagi enam ei mäleta ega tahagi mäletada, siis koguaeg voolamises olemine loob Sinust täiesti uue inimese. Sa pead ainult arvestama sellega, et väga raske on pühenduda kohustustesse, sest lihtsalt enam ei haaku mitte miski. Mitte ühtegi kohustust ega probleemi, aga lihtsalt suur teadmatus ja kes soovib, võiks nimetada seda seikluseks, aga mina olen pigem nüüdseks juba kivi jõekäärus ja minust voolab kõik lihtsalt läbi, ent ma ise olen ühe koha peale jäänud.

Maailmas on nii palju imelist milleni kuidagi ei jõua, sest see on mõeldud nii vähestele silmadele. Lisaks on need inimesed nii teistsugused kui meie, et mis neil meist karjatoodangust. Minule ei enam ei tulda näitama seda mis päriselt oluline. Kohad mis peidus massidele. Ma olen uurinud meeletult ja tunnetanud kaasa, aga ega sellega ilmselt see piirdubki. Kõik need inimesed hoiavad omaette ja ma olen jäänud kõigest maha. Kus on minu lemuurlased, kus on minu kristallseinad läbi mille vaadelda puutumata ilu.

Ma arvan, et ma olen oma mõtetega läinud liiga kaugele ja unustanud kõik sotsialiseerumise põhimõtted. Ma ei oska enam midagi öelda ega arvata, vaid olen jäänud kõige olulisema informatsiooni nälga. Mis on päriselt oluline on kõik kusagil minust eemal ja minuni jõuab ainult peavoolumeedia üldine soust millest mina peaksin justkui osa võtma, aga ma ei võta ja ma ei taha üldse teada ka enam midagi. Küll on elu läinud raskeks läbi kurjade pilkude maskide tagant, mina pole millestki osa võtnud. Ma ei igatse väga midagi, sest uus reaalsus on teinud mind apaatseks. Ma tean, et südames on siiani VHS sagedus see kõige kaunim mälestus ja see sahin saadab mind minu hingekõlas ja südamerütmis kuni minu viimse tiksuva hingetõmbeni. Ma soovin lahkuda vabalt, soovin leida rahu ja saada valguskeha, et tõesti-tõesti, tunda midagi enamat kui magushapukana aurutatud riisiga.

Kas tõesti võib üks kompida elu kõige madalamaid kihte ka tunnetuse baasil. Mis kuramuse elu see on kus kõik nii valesti mõtlevad ja ka minu arvamus on üks mitmest mis ei vii mitte kusagile. Ma soovin, et ma sünnin ilma suremata, et saaks öelda kasvõi iseendale, et ma olen lõpuks suutnud endale andestada, et Jeesuse püüdlus kõik enda peale võtta, on luhtunud. Me peame oleme iseseisvad ja lõpetama vingumise, enne kui unustame mis on meie sisemine vägi. Ma ei võta särki seljast, et rõhutada oma vaimset pointi. Ma olen kõik sotsiaalmeedia kinni pannud ja ma kohati tunnen lihtsalt häbi enda pärast. Ma ei tea enam mida teha, et rõhutada mitte midagi. Las jääda kõik see vähene hea, vast kannab see mind lõpuni. Sa oled uus inimene ja kus oled Sina, see on Su kodu, mitte kusagil ei ole kaugel, sest Sina oled alati seal kus on siin ja kui Sa oled juba nii suures voolamises oma elus, siis jäta meelde, et ainult elavad ujuvad vastuvoolu, seega ole voolavuses kas koos voolu endaga või uju vastuvoolu või ole kivi keset voolavust, Sinu elu on alles täis vigureid. Sa oled elav inimene. Sa saad hakkama.

 

 

Nah, va krutskeid täis marakratt,

Elu pole lill ega suhrkuvatt.

 

Ei mitte suuda kaasa mõelda massides,

Kui Eldoraado kusagil maa sisemuses, ootamas on mind,

emeraldi kullablokke tassides, enda parimas olemuses,

lenda oma südames, vabalt kui lind,

 

Kas pesa tuleb ehitada heinavarrest, või tuleb

kodu loomulikul teel enda mõttevarnast,

kullast ja emeraldist, kristallist ja jumalaannist?

 

Ma ujun südames kaasa punase taeva sillerdava ja loksuva merelaine alluvuses,

selliselt, et minu südames samamoodi delfiinilise armastuse lubavuses,

leiaks rahu ka tee minuni, et ma lõpetaksin otsimise, sest see on juba ju siin?

Lihtsalt mina olen, kusagil seal.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar