Vana tõdemine, et kes linnast tahavad maale, maalt tahetakse linna, sest kui sa piisavalt kaua oled kuskil olnud ja midagi teinud, vajad vaheldust. Sama on tööga, inimesed on teinud seda piisavalt kaua, nüüd oleks aeg puhata. Tean, et üle öö ei saa midagi teha selleks, et kõik saaksid tööl käimise lõpetada. Maailm ei toimi nii. Ma ei tea ise ka mis on lahendus ja kas seda üldse on niimoodi koheselt võtta, et kõik saaksid ainult puhata, ilma et maailm otsa ei saaks, aga teate mis võiks teha?

Proovime alustada selle mõtte tunnistamisega, et see nii just olla võiks. Kui me julgeksime lihtsalt proovidagi korra seda tunnistada, mis meiega siis sisemiselt toimuks? Proovime?

Proovi endale tunnistada lihtsalt niisama mõtteks, et ükski inimene ei pea tööd tegema ja ei ole loodud selleks. Iga inimene tahab piiramatult vaba aega, enda valikuid, vabadust, kujutame ette korra, et raha ei ole mingi piirang elada meie unistuste elu. Tunnistame seda lihtsalt korraks oma peas ja vaatame kas maailm lõppeb otsa selle tunnistamisega mis on kõigest ajutiline mõtte lubamine, et selliselt see võiks olla.

Proovime täna lihtsalt kasvõi unistada kui see nii oleks, et keegi ei peaks tööl käima. Ärme mõtle milline see ühiskond oleks või kuidas maailmas asjad toimiksid, see viib meid mõttest kõrvale. Mõtleme, et me kõik võime olla vabad ja rikkad, võrdsed ja keskenduda suuremale pildile kui ainult meie maailm, sest maailmasid on veel palju, aga kuniks meie teadvus on nii piiritletud ja lukus, ei lubata meil siseneda universumi kõikidesse kihtidesse, kus meie jaoks avaneks meeletult võimas dimensioon lisaks juurde.

Me peame ühiselt aktiveerima oma ühenduse universumiga ja uskuma oma võimetesse. Me võime elada mitusada aastat alustuseks, võime olla terved nii et kellelgi ei ole vähki. Võime luua nii sünteetilise tuleviku kus oleme terved läbi tehnika(seadmete), teaduse ja meditsiini või siis samamoodi luua vaimse tuleviku kus oleme terved läbi tehnika (mõttetöö), teadvuse ja ühenduse kaudu. Igatepidi me võidutseme, aga mõlemal korral peaksime võtma uued tuuled kiiremas korras, muutma oma suhtumist ja areneda üheskoos edasi mitte üksteisest kaugemale kookonisse varjuda ja keskenduda enda ümber olevate väikeste probleemidega.

Me ei pea kartma, et me lendame igapäevaelust nii kaugele ära, et ei saa asjadega enam hakkama. Kes seda üldse algselt levitas ja kuidas see nagu viirus meie mõtteid on kaaperdanud? Me saame suurepäraselt kõigega hakkama ka siis kui me valime olla vabad kõigest ja elada ise endale, lapsemeelses positiivses elujaatamises. Kuidagi liiga kiiresti programmeeritakse meie õitsemist tehislikult ja parasiitlikult. Inimesed elavad vähe ja on haiged ainult seetõttu, et me loeme kella ja rahakoti suurust oma tervise arvelt.

Suurem pilt annab meile kõigile suurema vabaduse, meil on kõigil üks suur arenguruum ja suund käes, me keegi ei mandu ega kaota ennast ära.

Sellised jutud on täpselt need kohad kus võib seda lugeda ja naerda, et no mida veel… või siis tegelikult selle peale mõelda, vaikuses ja haavatud olekus, siis mõista, et kui keeruliseks on lihtsad asjad meie peas tehtud.

Kas see mõte on meile vähemalt lubatud, et päriselt uskuda korra ilma igasuguse lisanegatiivse vastukaja, et me ei käiks keegi enam tööl kui just ise ei taha seda. Lisaks me kõik oleme võrdsed, hingelt ja materiaalsuselt ning usaldaksime, et suudaksime kõike tasakaalus hoida ka selliselt.

Jaa iga algus on raske. Lihtsam on ülekaalus oleval võimutsemisel kontrollida meie vabadust, aga tuleb üks, tuleb teine ja kolmas kuniks vähemalt võimalus antakse muutustele.

Kui suudame korra mõelda selle peale, siis anname päris kõva signaali välja ühiselt. Kes ei proovi, see ei tea. Tänan.

/Alan/

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar