Hingede Maskeraad – Maine elu kui teatriline etendus

Hingede füüsilise kehastuse maskeraad käib. Taevaline etendus. Elu maa peal, koos hea ja halvaga, mille ise loome.

Mäletage pilvedel hõljuvat kanuupaati, mille pealt me kõik siia teatrisse saabusime. Sulle ulatati käsi, mille sa võtsid ja tõstsid kleidikest, või tulid härrasmehelikult kui valid mehe kehastuse, astusid siia. Laenatud ajaks. Piletiks on hing.

Peatükke ja etendusi jätkub, aga seda kogema saab tulla läbi maise kehastuse. Suurim teater terves universumis. Kõigi silm on siin, koht kus kohtuvad hea ja paha. Kus tõde segatakse mitmesse nõusse, loksutatakse ja pillatakse maha, ainult, et luua illusioon nagu sellest kaoks ära tõe maitse ja puhtus. Me teame kuidas tõde maitseb kui oleme saanud seda proovida.

Olenemata kui vähe seda alles jääb, seda hinnalisem see tõde meile olema saab, iga piisk on oluline.

Kes hoiab maski enda loomuse ees näitab alati teistele samasugustele maskide taga näpuga. Kõik tahavad, et keegi teine astuks lavale ja mängiks, kuid keegi ei julge seda teha ise. Hinge olemus tundub olevat loomult narr, seda heas võtmes. Hingele meeldib mängida, õige vaba hing mängib laval ja loob õdusust läbi imelise näitemängu.

Narr soovib naerutada ja luua rõõmu, julgustamaks teistele maske alla võtta, loob narr äkki ise omale maski?

Narr elab meis kõigis sees, narr ise on teadvus. Narri saab esile tuua ainult siis kui üks valgustab ees või kui hakkad majakaks ise. Igatepidi on see nakkav. Naer on nakkav.

Paljud teised maskide taga, tahes ise tulla lavale, ent ei julge, hakkavad sosistama teistele kõrva, et näitemäng on vale. Asja mõte või tegelik lust kaob looride taha, mängulisus muutub kadeduseks, vihaks ja õeluseks. Sulle justkui ei ole enam lubatud tunda teatud tundeid.

Komoodiast saab tragöödia, mille lõppmäng on aplaus.

/Alan/