Rubriigid
Kohvilogi

Kordki kas või korraks hingata

Jaga esimestena seas oma seinale:

Selles ma ei kahtle, et olen sündinud kandma karistust. Kannan seda rõõmuga, läbi raskuste, kerguses ja vahel tihedama tunnetuse najal kannatamas rohkem kui tunnen, et sooviksin. Millised on need kannatused, seda teab igaüks individuaalselt. Karistuste keskmes tunnen, et vahel saan puhkust, sest kui palju kannad, kukud ja kukkudes hakkab kergem. Tihtipeale olen kukkunud ja enne tõusmist veidi hinge tõmmanud- mõeldes, et milliseid eluõppetunde veel taluma pean, aga eks ma aiman. Kord tuleb aeg, suurimad hirmud on ületamiseks eksole.

Ei sellest ei ole midagi. Tõesti-tõesti. Ma saan alati hakkama. Ma seisan enda eest ja kui inimesed tulevad Sulle lõpuks ütlema, et oled ülbeks läinud, siis võid olla kindel, et oled suutnud midagi õigesti teha, sest nüüd ei hakka enam teiste küünised peale ja saad enesekeskmes nautida oma vabadust. Meie vangistus on vaimne ja me kõik leiame neid nähtamatuid trelle läbi mille vaadata, absoluutselt iga päev, iga minut ja iga hetk.

Küll aga võime samakergelt trellid kõik tagavaatepeeglisse suunata. Kui kohustuste jada tundub lõppematu, siis tule kasvõi pahandustega sealt välja, sest tegelikult aus vastus on see, et mitte kedagi ei huvita teiste heaolu. Need kes püüavad head teha ja head olla, neid lihtsalt süüakse, see pole ju enam saladus. Tahtejõud on ära allutatud ja inimesed on väsinud. Ma kutsun taaskord avama hingekanalid, et mitte osa võtta sellest tsirkusest. Proovi siis mitte käsi plaksutades karjuda kui halvasti kõik on, aga lihtsalt… eemaldu. Minagi tegin seda, sest ma enam ei suutnud vaadelda seda paska.

Arved, kohustused, tähtpäevad… vabatahtlikud sunnitlused ja väikesed great resetid…

Ilusat päeva ja tehkem tassike kohvi. Kõik on hästi.

Jaga esimestena seas oma seinale: