Rubriigid
Kohvilogi

Kontrollist vabaks: Vahel tahaks kõik persse saata

Jaga esimestena seas oma seinale:

Tuli tuju kirjutada, tahaks asjadest kirjutada nii nagu need on tavaliselt, kuid ikkagi valime elada illusioonis kus nagu me ise ei ole kunagi süüdi aga kõik teised on. See kõik kehtib ka minu enda kohta samamoodi, mina olen täpselt samamoodi sellles süüdi. Ma olen TÄPSELT nii SÜÜDI kui süüdi arvab see inimene mind olevat. Sest see on illusioon mille loovad nemad, see on nende reaalsus.

Nii palju on vaatenurki ja võimalusi avatud konfliktidele. Selle konflikti ennetamine on peen töö, aga mina küll sellega hakkama ei saa tihti, sest inimesed lihtsalt hakkavad mind ennast süüdi tundma ja siis ei luba veel sedagi tegelikult päris teha, mis on juba energiavampiirlus ja saakloomaga mängime energeetilisel tasandil. Igatahes ebameeldiv tunne. Kas on teilegi mõnelegi ilmselt tuttav tunne?

Vaidluse puhul ongi kaval see, et iialgi ei tea kellel tegelikult on õigus või kes eksib, me otsimegi ainult neid punkte. Iialgi me ei hakka mõtlema, et äkki mina ise põhjustasin miski ahela? Alati kaitsehoiak on meil ja rünnak siis toimub “vastasele”, pole see midagi, et “tahan head” arutelu.

Me ei plaani vaidluste hoos kus me toidame viha teist osapoolt kuulatagi, me lihtsalt kuuleme ja kasutame seda tihti enda heaks ära. Käib selline enda mätta otsast vaatamine, hea on rääkida, sest ma ilma fassaadita tunnistan, et ka mina olen seda teinud varasemalt. Ma olen teinud suure sammu sellega, et tunnistan seda endale, aga kui tunnistan seda teisele osapoolele, ja sellepeale tuleb uus rünnak, et näiteks “Sa teed seda praegugi!”, siis tegelikult tahab tõesti minus jälle kaitsehoiak peale tulla. Kui ma ütlen, et tal on õigus, siis ta ütleb “Ära mängi nüüd ohvrit siin”, siis see on jällegi minu meelest saakloomaga sadistlik mängimine juba. Ma ei astu enam ühtegi vaidlusesse kui seda on võimalik vältida sellega, et ma löön ukse kinni kõigi inimeste ees kes seda püüavad minuga teha.

Vaidlus on alati kahepoolne. Räägime üldisest vaidlemisest või sellisest näägutamisest. EI ole nii, et süü laskub ainult ühe peal. Kui üks osapool leiab, et teine on süüdi milleski ja hakkab teda süüdistama, siis just see viimane on see mida esimene valesti tegi. Tal ei ole rohkem õigust seda teha kui teine osapool seda ei teinud.

Kui teine osapool esimese vihahoos persse saadab, siis tuleb mõista, et teile anti just viisakalt peegeldusega teada, et Midagi on jäänud rääkimata ja on tekkinud lahkarvamused, aga kuna tema otsustas mitte seda välja vihaga näidata, siis ootab ta ka teiselt osapoolelt elementaarset märkamist egovabalt ja teede lahku minekut. Vaidlemine on alati kahepoolne, kellelegi ei meeldi vaielda, lihtsalt teatud hetkedel te ei meeldi üksteisele, sellepärast tekivadki arusaamatused.

Need kes meile meeldivad, neile me püüame meeldida ja leida võimalikult kuldne tee lahendada olukord. Nii et järgmine kord kui tekitate esimesena ilma suurema põhjuseta vaidluse mõne vastiku ütlemise või nähvamisega, siis teadke, et teine osapool ei olnud valmis selleks ja kaitsehoiak peegeldub tegudes või sõnades. Nii, et see on peegeldus teist endist.

Varasemalt ma püüdsin inimestele anda hingamisruumi ja võimaluse mõista, et nad mind ründavad ja et nad mõtleksid enda pealt, et kuidas või mida nad täpselt teevad, et iga kord minus esile see sama käitumine tuleb. Vaata mina märkan teiste pealt seda kui miski hakkab neid endast välja viima ja ma püüan painutada oma juttu, muuta toone jne.. ma näen vaeva, et mitte minna üle miski vaimsete närvipiiride teatud inimeste puhul.

Mina aga soovin, et märgatakse ka minu signaale kuidas Mina ei soovi, et minuga suheldakse. Selliselt ma olengi püüdnud inimeste seas hakkama saada.

Kuniks inimesed ei suuda lihtsalt ilma oma fassaadita suhelda minuga ja panevad mind hoopis uskuma terve see aeg, et mina olen kõiges süüdi, siis enam mitte. Ma valin vabaduse ja teen valiku elada selles maailmas nii, et mul oleks hea siin olla, et ma tunneksin ennast koduselt, hoitud ja armastatud.

Ja kui see ongi vaimuhaiguse tipp, siis palju õnne, ma lõpetasin just teatud hullu ringkäigu ja sain selle diplomi kätte. Ma mõistan, et tõeline vabadus on täielikult ja teadlikult tirida ennast puhtaks IGASUGUSEST mõjutusest, mis Teid maha suruvad. Ma olen kasvõi see musternäide, saate minult õppida tulevikus, kas tegin valesti või õigesti, aga igatahes saab siit alguse väike motivatsioonaalne toetus ennast vabaks tirida.

Hästi paljud inimesed on nurka surutud ja neid kasutatakse tihti ära kui energeetilist toitu. Püüa hoiduda kõigist kellega tunned, et koguaeg lihtsalt on mingid tülid ja lahkarvamused ning kus Sa ei tunne ennast vabalt.

Ruumis viibib nii palju erinevaid arvamusi… tähendab inimesi. Persse kes on keelanud sealt ruumist siis lahkuda.

Muidugi on raske persse saata vajadusel kõik praegused, aga samas, damn it feels good kui lõpuks lihtsalt mitte miski ei KOTI kui tegemist on Sinule suunatud rünnakuga.

Ilmselt ma olen nüüd halb inimene. Kuid ausalt… ma ei tahtnud seda olla, ma lihtsalt enam ei mõistnud. Ma lahkusin.

Põhjendust? Hea on see, et seda ei peagi kellelegi põhjendama. Kuid kui soovite seda endale põhjendada, siis tehke seda selliselt, et kuna Teie elus on pidevalt teatud olukorrad ja see Teid häirib, siis Teil on õigus ka seda muuta.

Kes Sul keelab alustada puhtalt lehelt nende inimestega kellega Sul klapib ja kes Sind kuulavad, kes on paindlikud, sõbralikud, kes oskavad hinnata kosmilist mõistmist ja sidet läbi hingetasandi. Teate kui hea soe tunne See on?

Kui vigade otsimises püütakse leida lahendusi mõistmise ja rahuloluga.

Vabastav kui pole kedagi ütlemas kui väärtusetu Sa oled, sest tegelikuses Sa tunned ilma hinnanguteta, et oled väärtuslik. Sa elad. Sa hingad. Nüüd ela teadlikumalt ja hinga teadlikumalt. Sa oled teadlik. Seo ennast teiste selliste inimestega ja ole avardatud elamises! 😍 Just nii ütlesingi, Avardatud Elamises… kas kõlab hästi? Ilusti kindlasti.

/Alan/

Jaga esimestena seas oma seinale: