Aastad on läinud ja lugejaskond on kasvanud. Olen korrutanud läbi aastate peamiselt ühte ja teist läbi arengu ja eneseanalüüsi. Pidevalt muutustes olemine on minu jaoks parem eluviis kui ühe koha peal seismine.

Varasemalt ma olin koguaeg liikumises ja visualiseerimises, loomises ja usalduses. Nüüd on teistmoodi olnud. Räägin tagant järele. Aga ütlen ka seda, et nüüd olen seda isegi veel teadlikumalt ja säran kohe taas oma kuldses kohalolus.

Füüsiliselt olen aastaid seisnud ühe koha peal, lukustanud ennast tuppa ja rännanud enda sisse nii sügavale põhja arvates, et hõljun kõrgemale.

Oli perioode kus ma lendasingi hoopis kõrgustes ja teadsin küll, et päikesele liiga lähedale lennata ei tasuks, aga ometi tegin seda ikkagi ja tõesti sain kõrvetada.

Ma ei kuulanud ka mitte kedagi, ma teadsin täpselt kes ma olen ja mida ma tahtsin, seda ma sain. Ühel hetkel ma küll jäin paari inimese juttu kuulama, ja isegi uskuma, selle lõksu astumine hävitas mu eneseusu.

Ma ei tahtnud õppida kellegi teise pealt nagu oleks tark seda teha, sest mulle meeldib seda läbi tunda ilmselt, praegu tunnen, et see annab mulle sellise inimlikuse tunda läbi, et mis kuidas käib siin ühiskonna sisemuses. Jah, polegi väga viga, sest siin inimesena läbi elada see kehastus annab mulle päris palju kodutööd ja kuna ma seda koolis ei teinud, siis nüüd teen seda vabast tahtest sellel korral enda missioonitundest. Mitte, et keegi käskis seda teha või et nii kõik teised ka teevad, et siis miks Sina nii eriline oled ja ei tee, et teed küll neh.

Vaata ikka ei tee küll, sest olengi eriline. Iga inimene on eriline, aga lihtsalt kõik inimesed on mõjutatud ja määratud kontrolli alla ja heatahtlikke inimesi, puhtaid ja siiraid inimesi on lihtne allutada. Meil on kõigile kohe peale kooli lihtsad töökohad, et siis allutada varahommikust õhtuni meid väsinuna hoides, et iga päev talluda meie endi arvamuste ja tunnete peal. Lühidalt lihtsalt käib aeglane saagimine ja süüdi öeldakse, et oled Sina.

Tegelikult see viimane on küll õige. Me ise laseme enda tunnetel ja vabadusel tallata. Ühe “valevabaduse” asendame teisega, see kes rohkem hirmutab või mõjutab, see domineerib oma uue “vabadusega” ja meil jääb üle ainult feikida, et see on meie hüvanguks, teisisõnu valetame endale, et nii ongi õige ja sellest paremat ei ole, et me lihtsalt tunneksime oma vabandust… oih, kirjaviga… vabadust.*

Selle süstemaatilise filtreeriva ühiskonna mehanismiks olevad hammasrattad hakkasidki mind üle viskama. Lisaks ma ei tahtnud olla veetav hammasratas, küll aga ometi ilma igasuguse võimu ja rahata ma seda olen. Kuid enam ma ei tunne ennast nii, sest leidsin, et saan olla vedav hammasratas hoopis teistsugusel mehanismil.

Seetõttu ma taasavastasin enda võime läbi tunnetada mis panustab minule kõige enim selles kehastuses ja eluperioodis. Ma esmalt tahtsin veenduda kui palju ma väärt olen kõigile ja siis püüdsin alati kõigile perse alla pugeda, naeratada, ennast maha teha, alandlik olla ja kõike muud. Minust sai sadasid või tuhandeid minapilte. Ma võisin olla nii palju erinevaid isikuid, et püha peetrus, ma ei tea kas keegi oskab sellist asja üldse järele teha. Loodan, et küll, sest muidu mul lihtsalt selline tunne, et ma olen mingi suure sigadusega hakkama saanud selles maatriksis.

Mul oli periood kus manifesteerisin sekunditega endale kõnesid, kohtumisi ja võimalusi. Ma võisin suhelda ükskõik kellega soovisin, neid kohtumisi ka väga palju oli. Olgu see kas keegi täiesti tavaline kodanik kellega soovisin kohtuda või keegi maailmas tuntud isik, see kõik oli võimalik.

Ma tundsin, et see polegi enam juhus, vaid hakkasin juba harjuma, et niimoodi on ju liiga lihtne kõike teha. Ma hakkasin mõtlema raha peale, tutvuste peale, seikluste peale… kõige peale.

Absoluutselt kõik käis nii lihtsasti, mul oleks võinud olla kümneid luksuslikke elusid, aga tundsin, et see oleks millegi arvelt, et ma peaksin selleks tegema mõned füüsilised otsused ja ma ei olnud selleks valmis, sest ma leidsin armastuse.

Siis mind toodi väheke maa peale tagasi. Mul oligi silmad ainult ette ja taha mingiks perioodiks. Ma hakkasin kaotama enda võimeid, sest ma jäin mõtlema kui palju manipuleerimist ja näitlemist, käitumist ja mida kõike veel see nõuab, et elada selliselt.

Mul hakkas häbi. Ma koheselt keskendusin sellele, et leida endale kodu kuhu põgeneda ja tegeleda sügavalt enda taasleidmisega. Ma olin kõrguste sagedusel ja ma arvasin, et nüüd põgenen kõigest ära ja saan kõik asjad korda. Vot, nätaki… nüüd jõuamegi sellesse punkti kus ma hoopis enese leidmisega ennast ära kaotasin. Ma kukkusin täitsa alla oma kõige olemusega, keegi ei tahtnud enam mind. Ma solvasin oma kõrgemat mina sellega, et hakkasin sisse sööma prahti, et lohutada ennast, siis ma suutsin omale manifesteerima hakata läbi hirmude konflikte ja alandamist. Polnud just meelakkumine mitu aastat kui tuli välja, et tervisega probleemid. Nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Tuli teha kahel korral päris elumuutvad otsused, aga mõlematpidi sai see periood läbi elatud ja nüüd lihtsalt elu jätkub edasi veelgi suuremas võtmes Minu jaoks.

Ma ei ole enam täna see, kes olin eile. Ja ka see on pidevas muutuses. Inimesed kes koha peal seisavad jäävad Sinust maha, või siis kasvavad teed lihtsalt lahku. Kedagi ei tohi maalida üheks pildiks ja arvata, et nii see jääb. Õpime pidevalt tutvuma meie uute iseenditega ja kõik teised meie ümber kes samuti soovivad muutusi pidevalt vastu võtta.

Pikalt ei soovigi kirjutada, aga lühidalt õppige soovi korral minult seda, et kui Te ei ole endaga üldse rahul ja lülitate välja oma eneseusu, anded ja usalduse, siis saate endale ilmselt depressiooni ja kui veel eriti raske vormiga, siis praktiliselt tulevad Teil väga rasked, aga eks ka sügavuti eneserännaku õpiaastad. Minna depressiooni ja sealt välja tulla, oeh kes Seda teinud on, müts maha. Teate ju Teie kõik, kes Te teate millest ma siin räägin. Pole kerge, aga seda me just ütlemegi endale, kuigi tegelikult oleks väga lihtne lihtsalt olla Sina ise täies hiilguses.

Kui te ootamatult liiga kõrgele lendate oma elus, karjääris või päriselus, siis igatepidi on kukkumine kõrgem. Kukkumine on alati võimalik. Nüüd ronides kõrgustesse tean kaasa võtta iseehitatud langevari.

Kukkumine võib olla ka tervendav. See toob äratust. See avab silmad ja annab soovi taaskord elada, seekord võimsamalt. Avage oma langevari peale meeletut kukkumise kogemust. Kui Teil langevarju ei ole, siis kukkuke täiesti maha esimesel korral, Sellest ei ole midagi, sest hakkate uuesti ronima. Kes kukuvad juba mitmeid kordi, siis tähtis ongi see, et tõuske lihtsalt alati püsti.

Võite lennata, aga osake kukkuda. Hiljem muidugi te lendlete juba tuuleiilides kui suled.

Enam ma ei seisa käed rüppes ja kaota ennast tooli peal istudes kusagile sootuks mujale ära. Need sügavad siserändamised on läbi saanud, olen tagasi ja nüüd hakkan päriselt ringi liikuma. Olen juba vastavad sammud selleks teinud. Hetkel ma tunnen, et paratamatult ma olen oma ajast väga ees ja ma püüan kõik sõnumid endast välja anda, siia jätta ja seejärel tean, et neist on mida hiljem noppida.

Viga oligi kaotada eneseusk ja sellega oma võimekuse ja väe. Taastage endasse see uskumine ja vägi.

Sa kukud vette, et uppuda, et langeda kõrgustesse ja kukkuda taaskord, et see protsess kõik aja jooksul harjub nii sisse, et Sa ei panegi üldse äärmustesse enam midagi ja lihtsalt kulged. Miski ei ole niipidi, et pahupidi oleks õigetpidi või vastupidi.

See kõik on vahetus kulgemises. Elu ongi nagu üks suur seenetripp mida paljud ei ole teadlikud kogema, aga mõistaksid kui kogeksid, et kõige parem on olla keskmes.

See on aktseptsioon ja eneseusk, et Sa tead oma väge ja oskad painutada aegruumigi. Püüame rohkem muuta kuidas me kõike tajume, ehk siis vaatlemist ja kuidas me asju kogeme.

See ongi tähtis. Ja meie kõik siin oleme selle jaoks, et vajadusel käsi ulatada.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar