Rubriigid
Kohvijutud

Kohvijutud: Süstemaatiline väike tõuge ja kärab küll

Jaga esimestena seas oma seinale:

Tänase sessiooni ma kingin kõigile, läbi oma lahke leedi loal, et ilma tungimata kellegi eluõpetuste teel, ei kisuks kanda üksi teine meel.

Jagan meeleolu ja loodan sõnumeid läbi ilma pingutuste anda ka kõigi teiste raskusi mis on jäänud nende kanda, saab jagatud läbi ühise meelevalla. Läbi muusika, ilusate nootide jalutuskäigu saatel.

Aegade algusest peale. Alustame sellest, et tuhat jagu aastaid umbes sai juurde keerutatud. Usutletud sai vähe, aga uskuda jäi palju, sest inimese mõistus mõelda ise ei taha. Rõhutatult palju kordi sisse märgitud hoiatusi, et kui ise ei mõtle, mõtleb keegi sinu eest.

Alguse värk, muljed on head, aga siis väikese aja pärast kukub kõik kokku ja siis on hilja juba aru saada. Kolooniad on kohal, issand ole helge ja valgusta meie pead.

Kord vili oli püha, mõistus oli teadlik ja käsi vedas hästi. Kord vesi oli puhas ja õhk oli värske. Kord tuul kui tuli, kaselehed lõid tantsu.

Maausulisena, sekkumine on oluline väljaspoolt, sest seestpoolt töö on tehtud teiste poolt ja inimeseloom ei mõista kurja, mis kõikjal ümber ridaelamute varitseb, kus on Eestlase kodu nüüd, ma küsin.

Kui lugemine on raske, siis raskeks on see loodud, sõnad ja energia ei ole leidnud oma õiget rütmi ja tempo jääb lahjaks, sest lahjaks on jäänud taktisamm.

Kus on kadunud kõik see tsa-tsa-tsa, aeglane kiire-kiire ja miks peab alguses kõik nii ilus olema, et hiljem pettuda, et see enam nii ei ole ja kõik oli näitemäng.

Näiteks mõni SPA mis avab oma uksed, alguses meelitab hõdusa valguse saatel, mullivanni vahu peal hõljuvad sidrunid annavad värsket lootust uue sünnist ja küll ilus on alguses kõik.

Mõne aja pärast jääb ainult jalaseen alles, rahadega karidele joostud ja jäätmed alles jäänud. See on ahnus. See on kire puudumine, sest asja sisse on segatud liiga palju poolesid, keegi ei taha enam pingutada individuaalselt teise heaolu eest.

Nii ongi elus läinud ja läinud on see kaugele. Lubajaid on palju, neid kärajaid kokku saab ainult riigikokku. Sellest veel vähe oleks, ei nad ühtki sõna välja ütle, ainult, et häält siis teevad seal. Kindlasti on palju tööd ja rõõmu, kurbust ja pühendumist rahva heaks, ei kahtle.

Küll aga kuidas meie rahvana saame vähem vinguda selle üle, kui et näpud põhjas, võiks siis olla näpud mullas, aga kui maad enam ei anta, ära võetu on kõik, siis jääb inimene tühjade pihkudega ja lolli näoga tühjusesse vahtima. Sellest ei võida väga keegi, see mats on omadega jokk ja temast tuleb ruttu lahti saada.

Siis ma mõtlengi, et kui teeks ühe kange kohvi, ja mõtleks kaasa neile, et kes süüdi polnud milleski, aga et tung see röövis selge pea, et kuidas saaks ka neile teha rohkem head. Annaks maad või istutaks neile puud, aga kes see puu all elada tahaks, kui kliima ei kannata seda aastaringselt teha. Kui kodukoht on Eestimaa, siis talve tuleb üle elada aastaringselt.

Elektrihindade arvelt ellujäämine ei ole väga jätkusuutlik ja kui oleks olemas kliima soojenemine, siis oleks aeg kõik soojemaks saada, aga ega ta enne ei soojene kui jäävallid saavad sulatud.

Kui juhtub see, siis palju muud juhtub alles veel. Saladuses sulavad välja ja kõik see mis peidus on seal, muudab inimese arusaamasid maailmast ja reaalsusest täielikult, igaveseks.

Kui võitlus käib, siis inimene peaks instinktide baasil juba mõistma, et kes sellest enim kasu saab ja üksainus pilk reedab selle. Kui sõda vältida ei saa, siis tuleb sõda ruttu lõpetada. Kes lõpetada ei oska, või lõpetada ei taha, see väga rahva silmis head ei paku. Seega kõige parem on igal suurel võimul olla üldise rahva ees alati läbipaistev.

Kes kord suudab teha seda, et rahvas näeb kardinate taha, see loovutab enda pealt suure koorma ja võim kui kuulub tõesti rahvale, siis rahvas olgu haritud, ainuüksi looduse koha pealt, et igaüks peab iseseisvalt enda eest seisma hakkama.

Süsteem ei ole jätkusuutlik kui tarbimine on meeletu ja läbi selle tehakse ainult kahju. Nii see on, seega järele jääb armsa looduse ja jumaliku valguse heaks lõpetada igasugune ropendamine ja hävitamine, saab kurat ükskord asja jonksu või ei saa, ma ütlen raisk. Mis siin ära ei ole, väga tehtav.

Inimene tahab selget sinist taevast. Inimesele meeldib see, see on silmade õige. Inimene tahab päikest, see on kasulik, see elavdab, päike on kõige loomise üks suur allikas. Inimene tahab kaua magada, kaua üleval olla, puhata ja rassida kui põhjus on õige.

Rassimine asendub kunstiga ja ehitusega, väga väikese ajaga saab motivatsiooniks inspiratsioon ja tasuta energia, tähendades, et paska ei pea seljas enam kandma, muretsemiseks põhjust ei ole.

See ei ole keeruline tegelikult teostada, aga katsu sa suurtele poistele seda rääkida kes mängivad seda mängu raha pärast. Kedagi ei koti see ilus maailm, neil on essaklassipiletid Bahaamadele. Jobud.

Ja need kes targutavad, võiks vakka jääda. Piisab mõnest teosest mida inimene loeb ja saab aru kuidas asjad tegelikult käivad. Puhas süstemaatiline käskude jada ja hierarhiline käsuliin toidavad õelust ja kurjust ning ainult halba siia maailma inimestele toob.

Kui avardumas pole lootuseõit, siis parim teine on päästa juured. Me peame olema üheskätt üheskoos, rasketel aegadel, kokkuhoid. Kõik võtke oma käed ja patsutage need kõigiga kokku, sest iga panus on tähtis, et võidutseks inimeseloom, ja siis seejärel, muutuks ka.

Kunstimeeled löögu värskelt jahvatatud kohvi saatel lendu ja lõuendid täis saagu maalitud iga individuaali unistusi häid, aga et siis olgu tänutäheks väljendada ainult head kõrgemast huvist.

Jaga esimestena seas oma seinale: