Sitasitikaid põllult otsides, nende läikivaid kestasid imetledes, leidsin ennast mõtisklemas nende olemuse üle. Küünarvarre närvivalu tabas ootamatult mind, selgusereptorite äratus.
Kas keemiatööstus tõesti andnud putukale räästa peale sellise imelise kemikaalikaare. Kuidagimoodi mullast oled Sa tulnud ja mullaks pead Sa saama, aga sitasitikas vaevalt, et vandenõuga seotud. Ju siis jumal lõi talle sellise korpuse.
Madu on saanud ka oma mürgi mingisugusel põhjusel. Inimene ei ole mürgine, aga kuivõrd salvav oma sõnade ja mõtetega.
Kes küll esimesena mõtles, et kahhelplaatidelt tulenev soojus on inimesele positiivse mõjuga. Ioniseeritud heaolutunne.
Pärmi ei pea siis ülearu lisama kui tead retsepti. Vahel kas laiskusest või uudishimust retsepti ei kasuta ja avastamiseks tekkiv ruum on meeletu ja piirideta. Juuretist hoitakse ka hingehinnaga elus justkui igavest tuld. Mis komponent veel ootab oma avastamist?
See seletamatu uudishimu ja õiglustunne parema elu saavutamiseks on avanud igasugused aknad ja uksed kõigele mis väljaspoolt linnulaulu tuppa siutsub. Igasugune Lemuurialik välgatus ja kullakarva päikesehellitus on tuppa oodatud.
Igasugune lootus on külakost ühelt inimeselt teisele. Andke endast kõik maksimaalne, et avastaksite enda parimad küljed olla kõigile toeks neil rasketel aegadel. Tahtejõud tuleb ennetatult sügavale endasse peita ja varjata kurjade jõudude eest eluhinnaga.
Kõige parem on elada mugavuses, aga meid ühendab seesamune puudus, et ei ole mugav elada teadmiste raskuste all. Selleks puhuks on siis hilja ignorantsuse patjadele unele heita. Tuttavalik turvatunne on asendunud järgmise raskusega mida ületada. Küsimustega mida otse ei süvatse küsida ega kaarega vihjata ka mitte.
Kas tahame teada organiteröövist, kas soovime kuulda surmahirmu täis lugusid sellest mida inimestega teatud kohtades tehakse? Kas soovime jäneseurgu minna avastama teades, et see meid igaveseks halvata võib olla suuteline? Eks see on küsimus ilma vastuseta.
Kõigele halvale on võimalik vastata ka läbi hea, aga need vuntsidega härrasmehed ei tea kellega mida jagada võib. Usaldust on raske saavutada ja kui oleks kusagil kerge viis tarkusteni ilma hinge katki närimata, siis saaks sellest jahust hea pätsi leiba.
Enam ei ole niivõrd turvaline. Heaolu on asendunud kerge paranoiaga, siis ei tule ükski toit hästi välja. Suhkur ei tee kohvi magusaks, ega naeratus tundu õiglane.
Neid hetki tuleb juurde, meil kõigil. Nendel hetkedel oleme kõige tugevamad, sest me oleme jätkuvalt siin ja teadvustame, et igaüks hoiab iseennast ja kaitseb oma kõrvalolijaid.
Hoidke kokku selle nimel, et inimeseks olemine muutuks veel paremaks ja õiglasemaks. Suurim eesmärk on muuta kogu praegune struktuurvõim ja süsteem ümber selliselt, et kõigil oleks kuldse ajastu argipäev oma koduhoovis ja templis.
Ülejäänud adrenaliiniotsijad tuleb saata tõesti kusagile marsile ära. Meie võiksime igaüks nüüd hakkama saada iseseisvalt ja selleks kulub suur hulk pühendumist, vaba aja loomist ja selgust, usku ning tahtejõudu. Kõike seda mida meil ei ole ja põhjusega.
Nüüd on aeg mõista, et mõte peab olema kõigil üks ja kuidagi peame taaselustama oma soovi elada täisväärtuslikku ja kultuurset elu täis teadmisi ja tarkusi, üheskätt loodusega nüüd ja kohe.