Ma ei tea kunagi tabada seda õiget momenti millal peaks endast väljendama mõne logi taaskord siia maale kus ma elama sattusin.
Seniseks puhuks kui raugeb meel, saab nõrgaks keha. Teisalt, kui pakatab raev ja muundub suunaks, siis kerkib tuul mis puhub taas sind tagant. Tugevasti edasi ja kindlaks saagu meel.
Kui see teekond, nii nagu see sul olnud, eest on pühitud ja sedagi kuhu edasi peaks minema ei ole nähtav, siis tuleb lihtsalt võtta vastu sammud teadmatusse ja kasvatada endas usku ja tahet see lõpuni sammuda, teinekord sammud omale uue tee ja sinust saab iseenda saatuse sepp, teerajaja ja avastaja.
Lihtne on sutsadada sisse mõni kole tõde, aga olen kuulnud, ka et lugenud: kannatused tuleb teiste eest peita. Nii et selles elus jääks see küll tasumata, aga jumal teab selgelt ja annab sulle tasu seal kus selle tasu jaoks koht ja võimalus.
Keegi sind aitama tulla ei saa, sest niimoodi on ülesse ehitatud see vangla, see on emotsioonitu ja lootusetu, aga tähevarjus tulnud sädehinged on ühed parimad valguse sissesmuugeldajad.
Me aitame ikka, kui üks tunneb teise hea, siis kokkuhoid on vältimatu, et inimene peab soovima tugevalt head meile kõigile, et võidutseks tugevus elada ka kõige raskem üle.
Niimoodi on alati leitud see tugi ja vägi, jõud ning selgus. Küll on kuhjaga naelu, et miks siis mitte võtta haamrit kätte ja sellest ehitada endale pelgupaik.