Categories
Kohvilogi

Kohvijutud: Karvane pahvikkass kerkitab saba fordi numbrimärgi vastu

Jaga esimestena seas oma seinale:

Sai antud lubadus unustada kõik tiitlid, vanusenumber ja nimi. Vot ja ega see praegu ka veel nii leib ole. Lihtsalt, et kes rutakalt loeb, see mitte sittagi ei tunnetakski. Häääästhii, hääästhi aeglashti tuleb lugeda, et meeltele tantristlikku meelerahu leida. Ei pea kokutama, piisab hästi aeglasest piibujutust.

Ei taha mitte instinktide najal kärbest laiaks lüüa, aga ometi on see enne juhtunud kui mõelda saab. Miks on ärgitus nii kerge tekkima, kas saab inimene kontrollida oma tunge lubada end saatana meelevalda. Jah, see on veits nagu flow ja voolamine, aga mitte päris vetes kus mina käin. Mulle meeldib jalgupidi pigem plätserdada paari sentimeetri sügavusel läbipaistvas voolavuses.

Aga eks ikka satud avamerele, kusagile teadmatusse ja ei tea arvestada oma jõuvarusid. Jällegi, kes käskis torkida ennast elu rohkem nägema. Ikka ise. Ja nii see on inimese puhul, kord juba.

Suures arbuusisöömisvajaduses võid ikka vahest mõne sita sõna välja loopida, endast kusagile… mujale. Küll need palavad ilmad ikka on mõnusad, kui saatuse tahtel kõik faktorid Sinu kasuks mängivad. Elu teeb korrektuurid ise, aga akna avad rõskes toas ikkagi Sina.

Võimalik, et see on see süngem klomp meie indiaaniveres või mõned iidsed targad läbi tundmatuse, ütlema meile, et võtke ennast nüüd kokku. Raskete aegade ajal tulevad ju alati jalgadele tõukavad jõud mängu. Nüüd on käes ja nüüd ongi vaja, et oled tugev nagu varem. Mentaalselt, muud ei olegi tarvis, kõik muu on liigne.

Oled tagasi võimeline keskenduma oma rahulolule, sügavale urvitavale heaolule. Küll on hea nautida igat roppust nii nagu inimesele on kombeks. Sci-fi filmid ja mööda tundmatut tikkimisstiili hargnev halli tulnuka näokujutis köögikorstnal.

Täna ma kohvile koort ega suhkruid ei soovi, ka mitte seda head kondenspiima. Täna ma ei unista sellest, et saaksin oma viinamarja istutada botaanikaaeda mida mul veel valmis ei ole, aga püüan jõuda sellel suvel.

Vahel tasub suuremad lahingud jätta olemata, lihtsalt et õppida, et ei tohiks. Paradoks on algav ja lõppev ning kõik toimingud lihtsalt peavad olema inimesel konfliktis, sest teisiti ei oleks vaja probleeme muundada lahendusteks ja kus selles see võlu on.

Me ei pea lahingut läbi tegema, vaid muundame kõik kauniks läbi kollektiivse teadvuse. Kenasti paralleelselt tervitades kõiki muundajaid, suudame lõpetada selle kali yuga ära, nagu nipsust.

Täna ma jätan mõtteis rahule kõik korrupteerunud tulnukanärakad ja inimeseloomad nende sitaste küünte all, sest täna ma lihtsalt vajan head mõnusat rahulikku puhkust… ja ühte sooja kanasuppi. Mis teha, ma olen leidnud antud hetkel läbi selle oma rahu.

Jaga esimestena seas oma seinale:
0
    0
    Korvike
    Su korvik on tühiTagasi turu pääle