Categories
Kohvilogi

Kohvijutud: Valgem tuvi sipsutab tiiba uuema eterniit katuse najal

Jaga esimestena seas oma seinale:

Ja romantika ei küsi kehakaalu. Tegutse kirgliku sooviga või ära tee üldse mitte midagi. Inimesed on vahvad olendid ikka. Mulle meeldib. Musta pahvik hommikumantli sees istutab oma õisi minu kõige elavam lilleke. “Kas Sa basiilikud kastsid?”, küsisin ma.

“Just mõtlesin kasta.” tuli vastuseks.

Kõige puhtam olemine on siis kui tavaliselt aru ei pea millestki saama. See olla parim teraapia. Lihtsalt mõelda, aga mitte midagi.

Ma arvan, et ma pole väärt sittagi, aga siis see muutub tähtsusetuks mulle mingil hetkel, see pole oluline. See pole tõesti oluline ja mind kaasab tohhuuuutu kergendus, et ma saan nüüd lasta end vabaks, täielikult ja ma ei pea muretsema kas mul on väärtust. Ma olen lihtsalt kõigest kogeja selles üüratus programmis, teadlikum android.

Ühiskonnas ma mitte kuidagi elada ei oskaks. Iidsemal ajal kui oli ainult mets kui maa kopsud, toimisid loodusseadused. Nüüd ärgatakse äratava tilina peale, et rutiin saaks vaiba trepile.

Ma proovin olla maag ainult nii vähe kui võimalik, et kell just paralleelselt 11:33 kui ma lisan neid lauseid ridade vahele, tagant järele. Miski alati jääb puudu välja ütlemata.

“Sul on kõik hästi, kallis”, aga ma olen ilusate lõppude rikkuja. Ma tean seda. Võimalik, et ma ei kannata lõppevaid tegureid, olenemata sellest, et universumi printsiibid on kõige kõrgemad seadused ja ühe lõppemine on teise algus. Üleminek ei pea meeldima.

Küll on hinge saanud valutada kui saunakeris hakkab jahtuma või uusi halge pole kaminasse peale loopida. Küll on kõle seest hakanud, et päike otsustab loojuda ja kuidas sooviks, et miski ei lõppeks mitte kunagi mis hea.

Vaatan teiselt poolt nüüd. Päikeseloojang on väga võimas emotsioon millest sõnadega ei räägita, aga mida kõik peaksid mõistma. See sümboliseerib tuntavat hirmu millele vastu seista aktsepteerimisega.

Muundamine kui vaglauss saab oma esimesed piloodiload. Liblikana kirgastes värvides lennelda läbi naabruskonna tolmendatud õiemere.

Me ei pea teadma teaduspäraselt mida miski bioloogiliselt väljendab, vaid tunnetama mälestust, et olles ise selle asemel. Küll sa välja nuputad selle imelise kogemuse mida justkui ise mäletaksid, et oled läbi kord teinud ja nüüd unustanud.

Tea lihtsalt enda olemuslikku poolt. Keha võib vahetuda, mälestused võivad kaduda, aga Sina oled ikka alati Sina. Ma proovin olla inimeste taastaja, resettija. Suurema ampluaaga metslane kes sõnadega väljendab kui südames põletab puudustetuli, et ma ei oska öelda seda mida tunnen, et püüan kui elu hinnaga.

Oleksime me ise praegu liblikad, võtaksime ka meie sellest viimast, sest nii on looduse õitsengu seadused, nii voolavad jõed ja niimoodi toimuvad taassünnid.

Kurat, ma olin just hetk tagasi limukas, aga nüüd toonin helesinise taeva taustal inimkehastuses viibijate pilke, lenneldes läbi ja vahel käele maanduda, et hetk usaldada.

Vaatlejal on kaunis omadus kogeda hetke, momenti või pilku. Näiteks kui õhtune kaugeltloojuv ereoranzikalt punakas kuldne päikesekiirepahvik iidsema männisortimendi peale lajendab paistma.

Kas see mänd valis selle koha iseendale? Et nautida seda vaadet? Ma ei oska öelda. Võib-olla mõni suurem kajakas lendas üle ja lajatas käbi just sinna juhuse tahtel mulda ja mänd sai üüripinna. Ei tea.

Tean ainult, et ainult vaatleja omal positsioonil saab tunda seda nägemust, näha mändi just selle nurga alt koos päikesega miilustamas. Kas see teeb minust perverdi? Sest see võtab tõesti pilku jälgima kuniks päike loojunud ja mänd vajub varjudesse.

Kõike selleks, et vahest homme jälle. Siiski tean, et mänd on väheke ulakas ja tal käib vahel ka tormi-iilid külas tuulutamas väidetavalt vanu okkaid maha raputamas.

Öeldud on, et ainult elav ujub vastuvoolu. Sa pead võitlema, elama oma elu ilma hirmudeta. Ja see ei ole nii kerge, see on võimatu, aga kunagi kaua aega tagasi uskusid, et kõik on võimalik.

Tean, et mingi kahtlus tunneb enese sees, et me oleme lambad karjamaal, norra lõhed kalaistanduses kes lõpetavad mõne maos. Ma ei väidagi, et see ei ole nii. Kahtlemata on kõrbes teadmata korruseid maa alla minevaid korruseid täis inimesi mõeldud eksperimentide jaoks ja toidu tarbeks ning seal majandavad sootuks miskid muud olendid kui pelgalt inimene. Jah, see võib nii olla. Miks ei võiks.

Ja kui Sa ütled, et see on võimatu, siis usu, me kõik enamus kinnitaks su ebausku igasuguste eluraskuste, rutiini ja tööprobleemide näidete arvelt. Me ei mõtleks nii kaugele ja see poleks teemakohane. Jah, siis tõesti vahest räägime simulatsioonisisesest aspektist lähtudes sellest mis on reaalsuse oluliseim faktor – aeg ja selle sisustamine.

Me mängime oma aja maha ja ei pane ühelegi sekundile väärtust taha, et sellest võiks saada tore mälestushetk. Me kõik mängime samade reeglite all seda suurt maskeraadi ja saame kõik personaalselt samasuguseid lakse siit ja sealt sisse.

Igaüks justkui näiliselt omab erinevat nime, vanust, välimust, sisemust, pere ja lähedasi ning kõik tundub olevat kõigil väga erinev, aga on täpselt samasugune puuduvate lünkade täitmine. Me peame õppima lihtsalt sellega leppima ja siis laskma sootuks lahti, sest see pole oluline.

Oluline on elada, ja elada mentaalselt õigesti. Ära otsi siis soovitusi teistelt kui tunned, et kõik energeetiliselt Sind ära proovivad süüa.

Me oleme kõik mustas universumis, madalal dimensioonil, füüsilised imelised olendid kes omavad mitte ainult kurjust, vaid ka seda teist. See on rohkem seaduspärasus kui Jumal ja Saatan.

Muidugi me pugime Su hinge tühjaks kui Sa oma nõrkused kuldtaldrikul ette meile serveerid. Ikka tuleb hoida oma veri ja energia endale, seda on aeg õpetanud.

Ole endas ise kindel kui kalju ja tee esmalt puhastus ja seejärel ülesse ehitamine millegi parema suunal, alusta kohe. See rännak tulebki ette võtta tavaliselt üksinda, aga võid ka olla üksinda koos kellegi teisega. Mentaliteet on oluline. Leia oma enese usaldus ja kõik vägi mis tagajärjena ilmub, rakenda veelkord enesesse. Elu hakkab toitma vägi, eluringlus. Sära ja taassünd.

Ja lõppude-lõpuks teades kõiki võimalikke võimalusi ja teadmata üllatusi, on see elu elamise valem üsna selgesti arusaadav. Me elame ilmselt simulatsioonis ja rohkemat saab ainult ennustada. Meil on korduvad elumustrid, tulenevalt siis noh… elumustritest. Korduvad vead mida teeme, korduvad kahetsused ja valed mis haiget teevad.

Meil kõigil on õiglustunne, meil kõigil on situatsioonid kus me ei tea mida peab tegema. Me oleme astunud kõigest välja, lõpetanud ringid, et siis tagasi kukkuda, sest keegi tõukas meid. Me oleme õppinud vaimseid wing-chuni liigutusi, et elada üle kõiksugused mustad energeetilised jõud kes proovivad oma kombitsaid sinu põue seada, seemneks mullas saada.

Samas, umbrohtu nokkida… mõnele võimalik, et meeldibki, aga mina eelistaksin teha suurema eeltöö ära, et ennetada perse urvakil rohu noppimist, higimull otsa esisel.

Inimesed ja olendid nende sees, kui üks tahab seda ja teine pakub toda, siis tekib pime illussioon mis on vastand sellele mis on tõeliselt õiglane. Ole alati suurema pildi nägija ja oma vaikuses tea päriselt mis on tõde. Käitu vastavalt, lõpuni, ka siis kui tunned end üksi, suures meeletus pettuses mida poliitika ja valitsevad jõud kooskõlas ebavõrdsuse, alanduse ning tahte jõu allutamisega mängitakse.

Käitu ikka vastavalt. Kui praegu lahendust ei näe, siis see ei tähenda, et seda poleks üldse olemas. Sa lihtsalt oota oma momentumi, sest soovid ei täitugi kohe, need tulevad tagant järele.

Sa unistad praegu tugevalt, kujutad ennast ette ja soovid kohe kuniks näed, et mitte midagi ei muutunud ja pettud, andes suured negatiivsed tuumalaksud eelmise meeldiva manifesti pihta. Nii jääbki siis tulemata see ehitatud unistus mille Sa just doomino effektiga maha tegid. Sa pead iga hetk keskenduma enda unistustele, see ilmneb maatriksis tagant järele. Kehakaal käitub samamoodi.

Kohe tulemust ei tule, aga mõte sellest võimalikusest loob kohe mitte ainult tühja lootuse, vaid reaalse täitumise. Võta nüüd oma jalad persest välja ja tee üks tassike kohvi sõbrapoiss. Valguse rüüpamine pole enam ainult koorekihile.

Ära iial lõpeta unistamist, aga enne tea tagajärgesid milliste vägedega selleks mängima pead. Hind on liiga kõrge selleks.

Sa küsi endalt nüüd ise mis on õige teha ja vali pool kus hakkad mängima ka oma järgmises kehastuses.

Ja seniks varuge tatart ja päikesepaneele, soetage maad ja tõmmake paremaid aegu ligi omakasupüüdlikult, sest see mõjuks meile teistele kõigile ka vahelduseks päris õnnistavalt.

Ja burgeriputka on tänaseks suletud. Epstein ei tapnud ennast ära.

Jaga esimestena seas oma seinale:
0
    0
    Bazaar!
    Varitsev TühjusSammuke tagasi