Rubriigid
Kohvilogi

Kohviment: Vaba valida valikust kus kõik viivad ühte kohta.

Jaga esimestena seas oma seinale:

Miks ma kirjutan? Et kohvi kõrvale saaks midagi lugeda. Öeldakse, et ajalugu kordub, aga kui see kordub, siis ei saa enam keegi sellest aru, sest ta ei kordu täpselt samamoodi.

Seda ütlen mina, aga mida mina ka tean. Herodotus oli vist see härra kes lihtsalt nutma hakkas kui õue läks ja inimesi kohtas. No aga ega kõik ei olnud nii teadlikud kui oli seda tema, seega ei ole rahva tahe, et saladusi hoitakse. See ütleb midagi. On see oluline mida Sa lugema satud, kui selles on vähemalt üks asi põnevat mis ajendaks Sind ise edasi uurima kaugemale… Ei ole oluline kuidas informatsioon Sinu endani jõuab, tähtis on Sinu jätkuv huvi teada rohkemat. Su ainus viimane lohutus on ise uurida kui palju eluliselt huvitavaid sündmusi on kardinate taga ja mitte lava ees teistele jagamiseks.

Inimesi ainult käsutatakse ja proovitakse veenda justkui nii peavad asjad olema. Olen ma õnnelik? Võiksin. Olen ma leidnud rahu? Kui oleksin, siis ütleksin. Kas ma räägin vahel endaga? Ikka. Räägin praegugi. Olen astunud rajale mis toimib kui kiirtee, aga kus juhtuvad õnnetused. Kas ma säästan ennast kõigest ja saan oma botaanikaaia kus elada rahus, see selgub tulevikus. Ma teen kõik vajaliku.

Kui oled leidnud rahu, on mul hea meel, aga kui lendad hõimuga võimu ja kukutad marionetid võimult, siis ilmselt vahetub kõigest võim. Nii ka ei tahaks. Mul on hubastamise soovid. Mul on ehitamise vabaloome soov. Mul on persetunnetus ja südamehääl, esimene hoitatab ja teine juhatab. Ma soovin usaldada ennast, aga ma ei saa kui mind rünnatakse vabaduse eest. Mind blokeeritakse siit ja sealt, ma ei saa avaldada oma arvamust, sest see on vastuolus. Ma hoian nagunii suud kinni, ma pole seda lahti teinudki. Ma püüan alati olla nii ühte kui teist osapoolt, aga ka kolmandat.

Samal ajal kui ma pean kursis olema, enese uudishimu pärast, sellega, mis maailmas toimub ja seda kõike veel tunnetama, siis vahel viskab pildi eest kotti. Tõusen muidugi jälle. Paranoia on mu igapäevane sõber ja ta pole kade toitma mind erinevate kummaliste juhtumitega mida ilmselt kõigil tavainimestel ette ei tule. Ma pean olema tugev, sellest üle seisma, sest, muidu tallutakse mind esimesel võimalusel ära. Need asjad on kõik päriselt, aga üks vale sõna ja see nn. diagnoos on kõik hävitanud.

Mu depressioon on mu parim sõber, et seedida läbi seda paska ja valet selles “ühtselt kokkulepitud” nõustumises kuidas asjad olema peaksid. Mulle meeldib teadus, aga ma ei usalda kõike ja mida rohkem inimene uurib ise, seda vähem ta üldse usaldab kedagi või midagi, aga samas mõni helgem pea suudab tõmmata piiri ka liigse paranoia osas ja teha head nägu, isegi kui talle kukub antikristus sülle. Keegi ei usu, sest keegi ei tea. Sa ei pea midagi uskuma, sa tahad midagi teada, aga sa ei tea mida uskuda, seega sa ei tea mida teada, saad ainult tahta teada mida uskuda, aga kas see muudab kõik tõesemaks? EI tea, ei oska öelda.

Nii nagu see käib. Täitsa inimese hing on kuskil veel peidus, aga välja ei saa tulla, kui keskkond ja tingimused on ohtlikud ja ebaselged. Ma pean sellel korral olema samm targem ja rohkem vaatlema. Ei hakka käed üleval karjuma, sellel ei ole mõtet.

Ma oman kirglikku mõtlemist elu osas. Ma tean, et raha on puuduse looja, sest kui üht vähe, siis loomet ei võimalda teostada sellisel levelil. Ikkagi saab hakkama, alati saab.

Mul on viis Bhagavad Gita tugevakaanelist teost kokku ostetud, aga läbi pole suutnud lugeda neist ühtegi. Lühema versiooni ilustavas mõttes lugesin ja kogu filosoofiline arutelu käib selle üle kas tegutseda või mitte ja ega see lõpuks on ikka Sinu enda otsustada.

Bill Gates ja Bhagavad Gita on mul enda isiklikud paralleelid tõmmata. Vahel mõtlen kui hirmus on maailm mis on jaotatud lahkarvamuste tõttu, selle olemasolu pärast endast. Kui juba kord on nii, siis järelikult ei ole tõepoolest tegemist kuldse ajastuga, aga ega see uus maailma kord ka ei aita korruptsioneeritud ühiskonnas. Ma olen tõsiselt hirmul enda ja teiste inimeste turvalisuse pärast. Meil on valitsuses märgata, et demokraatia võiks jääda, aga suur draakon ei maga igavesti ja see ei taha kuulda ka demokraatiast. Ettevõtted ei toimi demokraatiliselt. 

Jälgimissüsteem on tehisintellekti levelil. Krevetid sulavad jää alt ülesse ja uued püramiidid tulevad esile. Uued muumiad ja uued bakterid. Maskid ette, maskeraad alles algab. Warren Buffetit ajas samuti miski naerma ja ta ütles, et “Me pole isegi alustanud veel mitte.”, mis iganes kurjakuulutav teadmine selle taga olla võis. Orwellist sai lasteaialaps selle kõrval. Sellega seoses tuli kakaokreemi isu, no see mis vanasti tehti.

Hakkan juba arvama, et ajalugu kirjutatakse ümber, sest on ütlus, et miski ei ole kivisse raiutud ja ajajoon kulgeb, seda peabki kirjutama koguaeg ümber, sest kõik mis olnud, kestab edasi ja see pole lõppenud. Sa lihtsalt hakka küsima õigeid küsimusi.

Külm sõda, erinevad lepped ja globaalne paranoia, et kes jõuab ette. Vastus on selge, tulnukad on oma panused pannud “all-in” punasele.

Kas tõesti kõik avalikult rääkimata teadmine meie sees, sügaval peidus, hoiatab meid olema ettevaatlik, sest kõikjal kuhu läheme, varitseb mõni uus oht

Ma ei ütle otseselt midagi, aga ma olen mures nende antennide pärast. Kõikjal kuhu vaatad on sinu raadiuses on mingi koleõudne antenn mis peale väidetava interneti on kahtlemata võimeline tänapäeval tegema ka palju muud. Siis tulid katkud tagasi, ei tea kas selle jää sulamise pärast Antarktikas, keemiatööstuse või siis nahkhiire tõttu. Pole oluline enam, sest kõige rohkem mõjutab praegune olukord minu paranoilist teadvust ja tahtejõudu elada. Tahtejõud allutatakse, inimesed pannakse isolatsiooni ja sõjad on samuti selleks, et muuta ühte maailmakorda teiseks. Suured poisid mängivad teiste inimeste eludega. Sõdurid on õpetatud käsku täitma, võimalikult effektiivselt ja rohkemat seal ei ole. Kõik muu kus kuuleme mõnda kangelaslikku lugu ajaloost, need on korrad kus sõdurid olid sõjalises olukorras ikkagi säilitanud inimlikkuse.

Mündil on alati kolm külge, aga pole miski imeteadus leida igalühel meist mõni põhjendus millegi tegemiseks, aga hea soosiva õnne korral, suudame teha midagi head, selliselt, et see mõjutaks maailma rahu ja armastuse suunal, ka rikkuse ja eluvaimu tärkamisel. Raha tuleb lugeda põhiliseks energiavahetuseks, mille vahendusel saab luua ning kui palju on meil üle maailma vaeseid elukunstnikke? See pole nende süü, enam ei ole. See kiik on üle võlli käinud ja kus päriselt on puudus, seal tulevad plahvatuse saatel ka päris probleemid mis vajavad lahendust väljaspoolt inimest ennast. Ebavõrdsus on talutav teatud maani.

Sellepärast ongi vahel hea jutuks tuua asjad mis päriselt olulised on ja rääkida teemadest mis automaatselt hakkavad huvi köitma inimestel: et arved oleks makstud, et tulnukate olemasolu saaks siililegi selgeks ja et tassikest kohvi jätkuks igaveseks eluks.

Hetkel on kaardid Hiina kasuks. Esmalt ehitatakse infrastruktuur, niiöelda vundament ja seejärel on lihtne juba programme selle peale ehitada ja pea võimatu sellest süsteemist välja astuda. Kas see on uus süsteem mille andsid neile samad võimud kes andsid kõik instrumendid Hitlerile? Kes teab, kes teab. Lihtsalt hirmutav on mõelda, et see jälgimisesüsteem on läinud mõneti liiga kaugele ja mida me nüüd eelmised aastad ise kogesime? See andis meile mõista ja tunnetada piire meie tõelise vabaduse küsimuse osas. Seneca on öelnud, et “Laske meil elada, kuna kõik me peame surema nagunii.” – no kuramus, laske olla.

Faktikontrollijatele: Hiinas (1) saab riik sundida Hiina kodanikke nii kodu- kui ka välismaal oma riigis sõjalisi tegevusi läbi viima (riigikaitse mobilisatsiooni seadus, jõustus 2010. aastal); (2) riik võib sundida Hiina kodanikke nii kodu- kui ka välismaal spioonitegevust oma riigis tegema. (National Intelligence Law, kehtiv 2017). Hiina kodanikud, kes ei järgi Hiina valitsuse juhiseid ja korraldusi, vahistatakse ja neil ei ole võimalust keelduda. Need kaks seadust koos loovad iga riigi jaoks kõige ohtlikuma julgeolekuolukorra.

Kuidas see on seotud näiteks II maailmasõja aegsete uudishimu käes vaevlevate füüreritega? Kui ma oma silmaga poleks mitmel korral halle oma õõvastava välimusega poleks näinud, arvaks ma loogiliselt järeldades, et peale Hitleri meeletut huvi ka nullgravitatsiooni osas, hakkasid Ameeriklased järele proovima enda ebaõnnestumisi selles sektoris, või mõned muud riigid või esimesed ise oma õnnetute juhtumitega mida sõjavägi peanuks rahvale seletama. Ent see ei muuda tõde, et maavälised elukad on päriselt vaatlemas ja mõtlemas oma järgmisi meisterlikke käike. See ajab inimesed hulluks kes natuke teavad, aga tõde ei kuule.

Küsime õigeid küsimusi, jätkuvalt, vastuse korral küsime uuesti, nagu väikesed lapsed kes ei jäta iialgi jonni, sest meie võõrvanemad ei räägi meile tõtt. Kes on kõige selle taga? Igaüks kes valib seda teenida.

Meil lihtsal rahval, kergel inimesel, on soov elada oma maa peal puutumatu ja vabana, ilma tingimusteta ja me peame ise hakkama saama, aga selleks on vaja aidata sellel alata. Nüüd kui rikkad muretsevad kuidas säilitada oma positsioone, isegi, et neid parandada rahaliselt, kui saabub uus maailmakord, siis ega nad ei muretse demokraatia pärast üldse.

Olete mõelnud ilmselt isegi, et miks teid tööl olles õpetatakse ainult kuulama oma ülemuse käske ja neid täitma. Hierarhiline võim valitseb firmades, et need toimida saaksid, see on lihtsalt paraku praegu nii põhjusel, et keegi pole paremaga välja tulnud, sest ei saagi konkurentsi pakkuma tulla koos lahendusega maastikul kus teemaks on ahnus. Iga ahne mõtlev asjaajaja saaks sama tulemuseni, et raha kokku kraapida tuleb täpselt selle mudeli järgi.

Selle mudeliga aga tehakse liiga päris suurele osale pööblile. Ja pööbel on kõigest valik, ajutine. See on kuidagi alandav ja vastuvõtmatu, seega ei ole mina käinud üldse tööl, aga ma ei ole niisama käed rüpes istunud ka. Ma kirjutan selle kõik lahti, lootuses, et ma saan alternatiivsed ligipääsud teatud otsusteni, et ma saan aidata neid kellel raske, kes puuduses ja kes vajavad abi, aga mitte nii, mitte praegu, vaid ainult siis kui mu kohalolu mind soosib.

Ma tulen portfoolioga. Ma ootan millal ma saan alustada kõigest rääkimist, vaid aeg annab asu. Selle koha pealt olen ma õnnistatud terve vaimuhaige assortiiga, täielik kompott juhtumisi ikka.

Minu missioon, sel on visioon. Ma olen siin, ma olen tagasi, ma tulen taaskord.

Aga samas on hea jälgida, et kaosed lennujaamas ja meeletud hindade tõusmised on kõik selleks, et see saaks kokku kukkuda ja asemele tuleb lahenduslik parem. Peab tulema, muidu on küll päris sitasti. Praegu on viimane aeg muutusteks ja olgu igal inimesel eluks vajalik loomeenergia ehk raha taskus olemas.

Kes siis lõpuks mõistab kaasa tundma ja tegutsema? Muutus algab Sinust endast, tähendades, et mitte miski ei pea olema nii nagu globaalselt surutakse olema. Nüüd on nii, minu jaoks, ja nii ongi. Minu väljendusi võib alati jagada. Parastamiste aeg on kitsaks tõmbunud ja ruumi väga sellele ei ole. Aeg teeb oma osa.

Meriväljal on maa-alused tunnelid. Seal ilmselt istub tänaseni pulseeriv energiallikas. Juhtumisi minusugune inimene sattus elama seal nooruses, ja ma ei tule mitte ilma paranormaalsete nähtuste või kogemusteta. Ma olen tõeline peidetud aare selle koha pealt veel ootamas mis saab kui see välja tuleb. Suur hunnik maad seisab tühjana keset elumajade rajooni ja ei üldse pole kahtlane asukoht.

Ma ütlen, aastaid-aastaid tagasi, seda mis selge juba praegu, et Brasiilia metsad on tuugalt täis asteekide ohverdamistempleid ja püramiide, ehitisi. Sama on Antarktikas. Ja kui metsad just ära ei põle selles niiskes asukohas, ei tulegi see nähtavale nii pea. Sama selle teisega, kui jää ei sula, ei tule midagi välja.

Ma hindan Sinu võimekust elada maailmas kus sa ei hoia mitte ühtegi trumpi enda varrukas, aga oled enesekindel ja teadlik, et Sinu momentum on hetke kaugusel ootamas.

Oled julge ja näitad teed neile kes seda ise otsinud leida on. Kõik hea väe ajad ise kokku, lisad sinna vürtsiks nati inspiratsiooni ja motiveerid ennast tassikese kohvi või hapukurgiveega, aga saad hakkama küll selle maailma paremaks muutmisega, nii väikesest teost nagu väljendus on kasu nii paljut suures pildis.

Ja kes luges keele sõlme, see võib lugeda rahulikul Gandalfi noodil veelkord, kasvõi 10 aastat hiljem kui sellest kõigest mis ma kokku olen väljendanud, annab luua kvartali baasil ajakirja. Täiesti segased lood.

Ma väga loodan, et Sa oskad end väheke paremini nüüd tunda.

Jaga esimestena seas oma seinale: