Meil kõigil on olnud see esimene kord kui nägime midagi hämmastavat ja kogesime seda tundmust, et mida see kõike meile toob edasises elus. Silmad võttis särama ja südame sai vurritama, aga mida rohkem seda hämmastust kogesid, seda nõrgemaks see hämmastumine jäi. Tuleb välja, et mingil imelisel kombel see on kohati ka kõige tugevam sõltuvus, sest kui seda enam ei ole, siis me võime samuti surra, vaimselt.
Kuhu on jäänud see sära mis kord oli justkui eile, aga mis võimalused on meil täna selleks, et homme võiks taas särada? Vanusel ei ole siin mitte mingit muud pistmist kui see, et see on jäänud meile ette ja kes enam üle ei jõua takistustest hüpata, see vananeb ja hakkab kõndima oma kolgata teed kõrvalkõndijana. Kui Sul enam ei ole ei imestumist ja ainus mis Sul on veel jäänud on kinnihoitud tundmused mida oled saanud piisavalt varem, aga ei saa seda enam, siis tunned, et jäävad ainult kannatused. Jäävadki, sest me laseme endal seda tunda ja lubada ning loomulikult ei pane käsi ette ühele korralikule pikale peenekoelisele kannatusele. Kannatusi on ikka vaja, tead muidu võib inimene endale otsa teha kui tal ei lubata kannatada. Ega ei olegi koguaeg hea kõik ega. Kannatamine on tugevatele, sest nõrgad ei taha kannatada, kuid on ka neid kes siiski kannatavad isegi kui arvavad, et ei taha. See on sõltuvus.
Kuidas kannatamine muundada õppetunniks ja läbi selle mõista oma positsiooni hingeredelil, et kuhu oleme kinnitanud oma hinge järgmise kehastuse. Eks Rasputini teadvus on taas sündinud ja kui tahad tunda ära kelle kehastuses ta on, siis tasub lihtsalt jälgida ja kaasa mõelda. Mina tahaksin uskuda, et minu kehastuse eesmärk on jäänud samaks mis on mu teadvus ja mida on kinnitanud mulle hing oma jätkuva eksistentsiga, kohati viimasel ajal vähem justnimelt seetõttu, et ma olen kaotamas imestumist elusse. Minu eesmärk on viimase minutini väljendada oma tunnetusi neile keda see võib aidata, sest kui keegi saab tugevamaks läbi selle, on ta võimaline paremat maailma looma – kuidas? Kuramus ei mina seda tea, aga ma tean, et olgugi olemata milline ma tundun olevat, mind ei huvita see, sest on ajaraiskamine kuulata arvamusi kui nii palju olulist on vaja teostada kui mitte maailma heaks, siis kasvõi iseenda heaks, egoistlikult kasvõi, ehk luua parem maailm kui ümbersünd toob meid tagasi siia ja hoiabki meid lõksus kinni. Kui põrgu on koht kuhu sünnime, kui sellisena seda võtta, siis miks mitte hubastada see ära ja vähemalt teha nägu ning uskuda, et on võimalik matkida headust ka neil kes on täies pimeduses kaduma läinud, mida iganes see tähendaks, siis võiks olla maailm mingiks ajaks taas parem koht eks.
Tegelikult on ju kõigile teada kui kohutav võib reaalsus olla kui see meile uksele koputab ning meid vägisi välja küüditab. Siiski, ainus asi mida me saame ise teha on imestada kõige üle ja olla tänulikud kogemuse eest, sest see viib meid kõrgemale teadvusele või siis kangemale kannatusele, olenevalt kuidas me soovime seda serveerida iseenda taldrikul. Kui mitte midagi pole jäänud alles mis paneb meid imestama ja kui me koguaeg kõike maha teeme, siis me kaotame sellega vähemalt selle sooja lootuse, et midagi võib paremaks minna. Seetõttu ma teen üleskutse neile kes loevad seda. Jah, Sina. Pöördun isiklikult läbi oma kirjapildi oma lugeja südameni, et puudutada seda taktiga, lainestamaks sagedusele mis on seatud ülesse selleks, et koguneda harmoonias läbi valge maagia, olenemata mida keegi arvab, igaüks peab tundma ise, et suudame kollektiivselt säilitada usu ja lootuse vähemalt teiste inimeste heaks kes ei pea kannatama nii nagu võibolla kannatame meie. Vaimselt ja mentaalselt tuleb taastada usk ning lootus, lubatud on igasugused ettepanekud ja üksteise vaimne üleval hoidmine, toetamine ja rõõmuseeme mis sellega kaasneb on homse päeva vili.
Kamoflaaz, aeg iseendale, naerata ja nooguta. Leia end.
Püüa leida imestumist väikestes asjades ja tea, et imestumine kaob kui võtame liiga enesestmõistetavalt neid tänuväärt kogemusi. Kui vaja siis vali mõni meeldiv kannatamine, paastu, kannata mõnuga ja nuta kui tarvis, aga vabasta kõik raskused. Siis on kõik tasakaalus ja oled tagasi seal, et võid resettida end tundma jälle kogemusi häid. Nii tänulik et saan olla väljendusel nii vaba ja voolav, iseendal on hea, isegi kui keegi ei loe lõpuni seda, olen täitnud tähtsa ülesande ja ega muud polegi öelda kui, et üks suur harmoonia võiks kõlistada meelt, südant ja hinge. Kui ma joon kohvi, siis tegelikult rändan ma kuldse ajastu kristallfragmentide sagedusel ja elan läbi kogemusi mis kord olnud ja läbi selle õpin. Kui ma heegeldan uut sõna, siis tegelikult ma kanaldan seda, kui ma väldin arvamust, siis ma libistan end õigele rajale. Kuid mis mina ka tean.