Oo tänan Sind looja. Oo tänan Sind mina. Tänan eelkõige kingituse eest, see oli tõeline üllatus minule. Tundsin, et olin välja teeninud selle, ja sealt pealt kontrollima püüdsin hakata olukorda ma. Kui kontrollisin kaost, siis uhkust ma ei tundnud, sest see tunne ei olnud meeldiv. Kaose käsitlemine ja seda ohjeldada, see pole just kõige kergem ja meeldivam tugevus.

See tugevus kulub seestpoolt, hävitades emotsioone ja tundeid. Lubades lahti endast mälestused, sest head mälestused kisuvad rohkem haavasid lahti, leppides armidega südames ja neid arme parem näidata kui keegi küsib, sest neid ma näidata ei häbene. Ei oskagi tunda, et häbenema peaksin, sest olen väga uhke, et jõudnud olen siia.

Aitäh loojale, et kingitusi tõi veel ta ja olen ma hoitud rohkem kui ühe silmapaariga kes ka minule raskematel hetkedel tähelepanu on andnud.

Kuidas veel lahkem saab üks katkine olla, kui mitte lubada end kellegile teisele enne kui hing on terve, sest veel siiani lõhun mõnd armi lahti, et haavast jookseks verd, justkui elustan midagi mida kord tunda sain, kuid millest väheks jäi, rohkem sooviks.

Jätka oma puhastust ja leia sisemine leek, sest varsti läheb selliseks andmiseks. Okei ma ei suuda, ma rikun ära.

Roosid on punased, armastus on õhus,

Seda tunnet otsides, kohast kus tunded teised on. Jätta nüüd loba ja uks plaksti kinni löö sa, välja luba tunded ja nätaki plaks persele kellegile anna ka. Elu on ilus. Luuletage ise edasi, ma ei taha halada.

Sinu puudutus pole enam vajalik, sest üheks saame kõik. Valu mis tiris Sind alla, ühtlasi ka maast lükkab ülesse, sest tal on Sinust siiber ja Sinul on temast siiber. Siis alles jääb oled Sina keda tundma õpid ja sõbraks saad. Seejärel elu üllatab.

❤️🙏

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar