Rubriigid
Muinasjutud

Kohvijutud: Muinasjutu mõtlemine peablokkide kujul. Ilmselt jääb pooleli.

Kenasti aega näinud õuepõld, saamas uue hingamise läbi raske töö ja pühendumise. Meie kauged esivanemad.

Tööstusaeg oli võimalus luua oma suguvõsa rikkus ülemääralisel vajadusel suurest hassardist võtta lollidelt kõik. Willemi poeg sai seda tunda enda nahal, kuidas isa prostituutidele ja kaartidele kõik maha parseldas. “Kellele seda linnaelu tarvis on?” Noorem isehakanud peremees rääkis Lindale poliitika tagamaadest ja laiutas seepeale käsi ja vallikraavi lombitiigist vett võtnud perenaine oma lobjakas kehafiguuris ei saanud essugi aru mida ta seletab. “Ma lasen junnid vette ära, Sa tule ja haara värske vesi tuppa kaasa, et saaksin teed teha! Wana lollpea mida Sina siin targutad asjadest millest sul ilmselgelt junnihaisugi pole. Vaata kus päraperses me elame tänu su isa laaberdamisele. Tuleb ise hakkama saada, nii et ära sa siin seleta rohkem mulle.”

Sugulased sooja kliimavöötme peal lugemas abivajajate nõudmisi teisel pool ookeani.

Willemi poeg oli kirjutanud tädile kirja.  “Oh juudas küll, polnud vaja Willemil seda oma suurt nina nii püsti ajada kui talle selline võimalus sülle tookord kukkus.”, vangutas Greete pead ja ei teadnud mida teha. “Kõik on läinud, viimne kui sent. Kinnisvara mängiti lepingute tagatisel tööstusjuhtide kätte . Kogu vara sealhulgas”, ütles perenaine tütre kuuldel, lugedes postkaardil kirja kuidas vennal Willemil läinud on seal uhkes Ameerikas.

“Kõik mis kergelt tuleb, see kergelt läheb.” tõi Liisa, kinnihoitud kibetsemise näoilmel kuuldavale pähesakutatud tarkusetera. Ka tema oleks tahtnud laevaga uuele maailmale kaasa rännata uuele maale ja saada tiitlid ja varad, et populatsiooni loomisele kaasa aidata. Ta ei läinud, sest ta kartis merd ja ta ei läinud, sest teda ei valitud ega lubatud. Nüüd teab ainult jumal milline kibestumise ja kurjuse loomise allikas kasvab selle neitsiku hingetempli sees. Vana maailm ja uus maailm on loonud portaali ülemaailmseks ebavõrdsuseks läbi narritamise ja segunemise mitme poliitsüsteemse valemi abil.

Üleval korrusel, kohe katuseräästa all, pööningul magas sügavalt lääbakil veiniuimas pereisa Gustaf.

Teadmata, et värskelt vaestunud sugulasi taga noomiti all korrusel, polnud pereisa Gustaf ent tips ka ise mitte niivõrd süütu maapealsetest pattudest mis inimloomusele kombeks oli saamas. Mentaalne patustamine oli leidnud oma teekonna ka rohkem kui viite veinipudelisse. Gustaf oli jälle kihlvedusid käinud tegemas, sellel korral siiski edukalt ja laekatäie hõbemünte suutnud poistega pööningule peitu tuua. Pereisa oma loomult oli heasüdamlik ja kukkunud räästa alla puhketunde võtma öisetest rännakutest allilma. Hassartmängud pakkusid kõneainet kõikjale üle maailma kus inimene viibis. Inimeseks olemise miinus on kerge mõistuse kaotamine pahedele ja loomulikult teadsid koorekihi peal looride taga tegutsevad jõud selle peale kõik see suur plaan ka vastavalt välja mängida. Gustaf oli ennast kaotamas hassartmängude ja kihlvedude tõrvapotti. Pere muretseda veel ei osanud, sest Gustaf oli hariduselt hinnatud füüsik.

Aasta 1818

Gustaf sõidab uuele maale. Kogu rikkus mis hingel kaasa võetud, eesmärgil jääda Ameerikasse elama ja aidata sealsetel sugulastel jalad uuesti alla saada.

Võttes veinivines impulsiivselt ette reisi Ameerikasse, jätab Gustaf oma perekonna ja kogem rohkem kui pool aastat merel erinevaid jumala poolt määratud mentaalseid raskusi, vaimseid kannatusi ja füüsilisi takistusi. Gustaf on tahtnud kordi kaineks saada, aga kõik need juhtumised ainult süvendavad kiiremat pääseteed veinivaatideni. Laeval toimunud kakluste ja tülide käigus vahetus laevavõim ja Gustafist on saanud pelgalt raske alkohoolik. Õnneks praegune vahetusevanem kes võimu haaras, on mõistlik härra ja mõistab, et tiitlite osas jääb tema alla Gustafile, aga kui ta suudab laeval kontrolli võtta ja meeskond uuele maale mandrile kohale viia, saab temast kangelane uues maailmas. Ka tema tahab teatris käia riigipeade seltskonnas. Ka tema soovib proovida kuidas on raadiumi käes oma meeli ja keha soojendada. Ka tema soovib nautida jumalavilja Ameerikas. Kohale ta ka meeskonna viib, aga mitte ilma kaotusteta. Jõudes lähemale Ameerika mandrile toimub üks kõva madistamine sealsete maadeavastajatega. Hilisem arusaamatus kahe leeri vahel saab kiirelt lahenduse kui mõlemad osapooled end tutvustavad ja lahti seletavad asjaolu, et mõlemad on samal poolel, mitte vaenlased. Gustaf kaineneb uue veini järele, aga on jõudnud lõpuks pärale ja proovib ennast kusagile ära sobituda, leides end esimesest ettejuhtuvast Ameerika kõrtsmikust.

Aasta 1825

Willemi poeg Arvet on leidnud endas kutsumuse talu pidada. Ta omastab omale läbi kapsakasvatuse võimaluse lambakari soetada.

“Lambad sõid tänavu kõik kapsad ära”, räägib Willem oma murest vabakasvatuse osas. “Pean nad aedikusse panema, aga praegu saab parema hinnaga traadist piirdeid ehitada. Need  madalalaubalised kes metallifirmades kantpeadena töötavad, need on omajagu metalli pihta pannud ja proovivad kätt ettevõtluses, antud hetkel siis leidub selleks tühi ruum põllumajanduses.”

Kohalik linnaäärne rahvas kes oma vanemate äpardustest sündinud pööblina, on lõkkavalt esoteerilises eneseleidmises läbi raske töö ja enesedistsipliini. Ellujäämine on kõige alus ja seejärel jätkusuutlikus oma tegemistes. “Kõik muu on mullitamine.” teab külarahvas rääkida. Rikaste pealt õpid, aga pättide najal tunned, et ka seal pole niivõrd tore see elu. Ainult valeta ja siis hoia sellest valest kinni ja maga selles. Siis tee naeratus näole ja usu surmani, kes sureb üksi oma vara otsas, see pole rikas, see on kadunud. “Tööd tuleb teha, seda mu naine alati mulle rääkinud on, ja kuramus seda kuulda olen ma ka võtnud, aga vot nüüd enam armu ei anna, ehitan traadist tala lammastele ümber ja kapsapõllule pean leidma tööjõudu juurde.” muheles Arvet.

Aasta 1830

Arveti naine on ahastuses virelemisest ja igapäevasest rassimisest varajasest hommikust hilisõhtuni. Häiritud kukekisast ja Arvetist.

Arveti vanemad Willem ja ema keda ta kunagi ei tundnud on juba elavate kirjast läinud, aga Linda ema elab nende juures. Linda ema Ermiine lohutab tütart sellega, et kusagil on säilinud veel jumala kuningriik ja küll ühel ilusal päeval koputavad inglid ka nende uksele, et viia neid koju täis rahu ja küllust, kohas kus kõik on kerge, tõelises paradiisis.

Linda, kõvasti alla oma keskmise intellektuaali levelil ei saa ema jutust muud aru, kui et too viitab surmale. Linda ema ei rääkinud aga üldse mitte metafooriliselt, vaid kohast mida tema oli omakorda kuulnud juba ühelt eliidi koorekihti kuuluva kuningliku õuekonna liikmelt. Linda ema oli siis veel noor ja kaunis ning tema armukeste hulgas olid ka siniverelised kes teadsid rohkem kui lihtsad inimesed.

Üks selliseid inimesi töötas kuningakodas arhiveerijana kelle töö oli kuninglikke dokumente üle vaadata, kopeerida ja hallata mõistupärasel korrektsel viisil, ülima suure õiglustunnetuse alusel ja printsiibil, et informatsioon on delikaatne ja ei kuulu lihtmasside kõrvadeni. Linda ema aga oli romantiliste lugudena kuulnud arvutult lugusid Iidsest Tartaaria riigist ja kuldsest ajast. Linda ahastus edasi ja ei tundnud kübetki lohutust sellest mida ta kuulis. Elu oli meeletult raske ja depressiivne. Kui üldse midagi riknema kippus minema, siis toit ja kui midagi õitses, siis ainult kannatused.

Aasta 1839

Linda ema Ermiine maeti eelmine aasta ja isa Arvet valmistab oma järgi talu üle andma oma tütremehe kätte. Lambakarjatamine tütre Isabella ja tütretütre Lucilla heaks.

Arvet on oma tervist kaotamas ja mõtleb pärandada oma töö. Ta kavatseb uueks peremeheks määrata õiglaselt oma tütre armastuse Germani kes on ise Gustafi sohilaps. Tütar ei tohi rasket tööd näha ja selleks on mees kes tööle peab hakkama. Linda enam väljas ei käi, sest leinab omal viisil oma ema kes lahkus eelmine aasta.

Linda ei teadnud, et tema ema oli kirjutanud ülesse märkmeid ja illustreerinud visuaale sellest mida kõrvad olid kuulnud. Nüüd meenus häguselt Lindale, et tema ema rääkis koguaeg mingist paradiisist, aga see võib osutuda tõeliseks maapealseks paradiisiks mitte taevaseks kuningriigiks.

Läks aega mööda, Linda hoidis oma ema märkmed alles ja see pärandus edasi Linda lastele kes läksid rännakule otsima jumalikke saladusi mida nende vanaema usaldusväärselt inimeselt kuulnud olla, tegemist oli ikkagi usaldusväärsest positsioonist tulnud infoga. Kuninglikest saladustest.

Aasta 1855

Linda ja Arvet on leidnud oma tee teispoolsusesse ja on tütar elab lambaid karjatava mehega oma lihtsat elu. Willemi tütretütar Lucilla on kasvanud nooreks daamiks.

Suguvõsa on jõudnud järgmise generatsiooni tippu. Willemi poeg Arvet ja tema tütar Isabelle ja tema tütar Lucilla. Ja nüüd on Lucilla kätte sattunud tema vanaema Linda hoitud kirjad ja materjal vanavanaema Ermiine märkmikust.

Lucilla on taastamas oma suguvõsa rikkusi läbi lambakarjatamise millega tema mees tegeleb läbi generatsiooni traditsiooni, aga samamoodi kõrvalt on tegelenud Lucilla tekstiiliäriga. Lucilla on meeletult uudishimulik teadmiste järele ja see materjal mille ta nüüd pööningult leidis pani teda pead kratsima, et jätta kõik maha ja minna otsima kohta millest märkmikus oli selgelt kirjas. Lucilla läheb vallikraavi tiigi äärde mõtisklema ja temaga on generatsioone varasemalt andnud sellele samusele tiigikaldale elu just tema esivanemad kellelt võeti rikkused ja kes tulid siia sopa sisse alustama uut elu.

Lucilla tunnetab ja proovib kõneleda oma esivanemate hingedega kes annavad talle läbi looduse märku, et Lucilla võiks võtta selle imelise rännaku tõepoolest ette.

Aasta 1857

Lucilla on palunud heal tuttaval rahastada oma ettevõtmist, aga sellest ainuüksi jääb väheks. Too tuttav üritavat kaasata teisi ordu liikmeid.

Naisterahvaid sellel ajal kuulda ei võetud ja kui jutuks tulid kuninglikud lekked salajasest kontinendist, ei julgenud ükski inimene sellel teemal kaasa mõelda. Nad kohkunud informatsioonist ja tahtnud pennigi tegemist teha naisega kes rahastust sellise info põhjal selliseks ettevõtmiseks julgeb küsida. Kohtumised ja informatsiooni levitamine oli ülimalt salajane. See ehmatas iga ordumehe ära ja nende suurim hirm oli jääda vahele, et nad sellest kuulnud on.

Mitte keegi ei olnud veendunud, et peale Ameerika kontinendi midagi veel olemas on. Liiga suur amps mida ette võtta iga selgelt mõtleva mehe jaoks. Naised aga olla suured unistajad ja romantikud, täis kirge ja uudishimu uue järele.

Aasta 1860

Rännak teadmatusesse on võetud ette ühe naisterahva Lucilla ja tema Orduliikmest tuttava laevastikuga. Teekond koordinaatidele on kestnud aastaid.

Aastaid merel oldud, kannatusi trotsides, meeleheiteid peites, lootust mitte kaotamas, leiavad end täiesti uuest maailmast. Troopilisest paradiisist. Kohast mida ei teatud olevat tõeline, aga nüüd on jõutud sihtkohta.

Aasta 1861

Aasta on veedetud uuel jumalikul kontinendil, avastatud on uusi territooriume ja mustanahalisi inimesi. Lucilla ja orduliikmete eesmärk on leida maasisemus.

Lucilla embab troopilist kliimat kui oma tõelise olemuse pärandust. Naudib päikese pehmeid puudutusi nahale mida jahutavad omakorda õhust tulenevad niiskusepiisad. “See on tõeline paradiis ja me oleme selle leidnud.”, aga sellest mida nad järgmiseks avastavad, võtab imestuse tuurid sootuks hingama uuel levelil.

Aasta 1862

Järgmisel aastal leiavad Orduliikmed oma teekonnal maasisemusse lõpu. Kõik hukkusid müstilisel kombel haigustesse. Ainult Lucilla pääseb edasi valguse kuningriiki.

Lucilla tunneb, et kogu mõtlemine on avardunud, õlgadelt kadunud igasugunegi mure ja süda lõkkab soojal malbel vibratsioonil täis mastaapset uudishimu ja pulseerivat rahu. “Lootus on tagasi, olen jõudnud kohta.”, kirjutab Lucilla oma reisipäevikusse. “Siin on kõik teistmoodi, sõnu pole vaja, need on üleliigsed neile kes kord näinud kirjeldamatut.”

Aasta 1862

Inglite olemasolu avastamine. Troopilise paradiisi asukad ja siira südame ligipääs saladusteni ülejäänu eest. Siin õitseb puhtus.

Lucilla kirjutab oma päevikusse “Täna nägin ma tiibadega poissi. Väikest inglilast. Punaste põskedega. Hoidis käes kaunist vibu ja niidipeent noolt millega ei saanud olla võimalik kurja teha”. See poiss osutus printsiks kes ei kasva iialgi suureks ja on saavutanud surematuse.

“See ingliolend juhatas mind oma ema, kuninganna juurde. Mind võeti kohe omaks, sest siia kuningriiki ei pääse need kelle süda on must. Ainult kõige siiramad hinged pääsevad siia ja see on ühekordne rännak. Selle tõttu teadis kuninganna mind kohe südamlikult vastu võtta.” Ja sellel samusel põhjusel ei elanud rännakut maa sisemusse orduliikmed üle.

Neil on ema kes on selle koha kuninganna. See on looduse emand. Tema on samuti kauaelav valguskehas toimiv inimesesarnane jumalus. Ta on nii ema, õe kui isa eest. Mehi jumalakojas on vähe, need kes on tulnud väljast ja jäänud, sest tagasi enam kedagi ei lubata.

Aasta 1862

Mulle mängiti harfi. Tutvustati pere. See inglilaps, ta pole ainuke, tal on kaksikvend, noorem temast. Häbelikum ja soovib rohkem ema seltsis viibida mitte ringi nuuskida.

Kui jumal kingib lapse, siis laps sünnib pilvest ja lendab siis oma põue peale, valides endale ise ema. See on imede sündimine ja need on puhtatõulised jumala ilmutused.

Kuningannal tiibasid ei olnud. Tema oli mõeldud ühe koha peale, kiirgamaks juhtivat positsiooni selles maailmas.

Roosidest tehtud pärg juustel. Kandis ta riieteks materjali miskit sinisest õhulisest siidist, tehtud ingliniitidest. Kandes kaelas harmoonia pärleid.

Olles selgelt teadlik jumalikest printsiipidest ja seadustest ning olles oma naiseliku armastava ja siira poolega selle õiglusemõistja enda tunde baasil.

Aasta 1866

Neli aastat olen viitnud oma aega selles imelises reaalsuses, leidnud omale mehe õpetlase näol kes samamoodi on tulnud siia saatuse tahtel ja jäänud.

“Ma tean, et tegemist on hea mehega, sest siirus võidutseb siin”, aga Lucilla päevikust leidis veel ühtteist.

Lucilla oli kirjutanud “Igatsen miskipärast väga kodu, olgugi, et siin on imeline, tunnen millestki puudust veel. See tunne on püsivalt sees ja teeb mind haigeks.”

Õpetlane Lucius, alkeemik ja tõeotsija proovivat Lucillat mõista ja rääkinud talle saatuse kavalast tahtest.

Koos suutsid nad Luciuse õhulaevas millega üheskätt ta selle reaalsuse kallastele üksinda lõpuks välja jõudis, elada aastaid ja panna kirja mida nad siit õppisid. Lucius oli öelnud, et siit on võimalik välja saada küll, aga selleks on vaja ette võtta veel keerulisem teekond kui teekond siia.

Lucilla saabus siia täis elevust ja uudishimu, aga tunded tema sees kasvasid ajaga üha rohkem kinni ja ta oli võtmas loomupärast positsiooni selles uues reaalsuses.

Ta eraldus Luciusest ja soovis jääda siiski siia. Luciusel oli plaan siit reaalsusest kord ka naaseda, et õpetada inimesi ja rääkida imelistest saladustest mida ta siinolles õppis.

Aasta 1887

Aastakümneid möödudes, õpetlasest mees ja Lucilla eraldusid üha enam. 

Lucillast sai daam selles uues reaalsuses, talle ehitati jumalakodu ja koht kus ta valitses külluses ja õnnetundes üksinda, sisse peidetult üksildustundega selles imelises kohas.”, ära soovis siit veel minna ainult Lucius.

Lucilla olenemata oma sisemises igatsuses, valis jääda ja teenida kuningannat ja singulaarsust, luua harmooniat. Aga soov rääkida edasi kõigile mida tema silmad on näinud, säilis jätkuvalt.

Oli ta ju kogunud niipalju teadmisi ja tarkusi, näinud nii palju imelist. Mida teha kõige selle tõega kui kahtluste keskel sündinud idee on vilja kandnud, aga keegi ei tea selle olemasolust mitte midagi. Milleks kõik see rännak? Välja siit rännakut ette võtma ei hakka, isegi kui nüüdseks on selgunud, et see on võimalik, aga tagasi enam ei saaks.

Nüüd ta teab, et maailm oli kakutud jumala kuningriigist välja ja kõik jumalik sellega hävines, need kes elasid selle üle, tapeti maha ja kõik varjati maha. Ja niimoodi vahest ongi parem, arvasid teatud jumalateenrid. 

Lucilla tung tõest teada anda oli niivõrd suur, et ta otsustas välja mõelda plaani anda need teadmised kuidagi edasi.

Aasta 1888

Luciusest on saanud vana ja teadlik, tarkusi täis vanamees. Teadja ja leidja, avastaja ja uurija, aga Lucius on otsustanud jätta kõik.

Võttes ette teekonna siit imelisest kohast välja, ei ütle Lucius kellegile mida ta on näinud ja ei räägi kellegile ühtegi sõna. Saanud heakskiidu kuningannalt ja võtnud teekonna maasisemusest välja, antakse Luciusele kaasa korralikud ürbid ja natukene varandust.

Lucius on meelehärmas ja mõtisklev, andnud enese tõeksotsimistele alluvuse teenida nüüdsest ainult jumalat ilma küsimusteta. Olla lubavuses ja voolavuses kuni oma maise keha surmani.

Mida ta muud teha oskab. Inimkond on võimuahnuses virelev poriplekk ja sealt kohta endale otsima ei tasu minna. Eraklik eluviis on püha missioon täita ja ainult kirik ja isolatsioon on see mis on jäänud Luciusele veel elamiseks vooruslikult.

Aasta 1900

Luciusest saab jumala sulane. Ta on ainuke meister kes on suutnud leida peidetud paradiisi, seal elanud ja sealt tulema saanud.

Ainult jumal üksi teab, et milliseid teadmisi Lucius kaasa oma hauda viib. Lucius ei ütlenud ühtegi sõna kohast kus ta käis, aga tõi kaasa Lucilla märkmikud ja andis lubaduse avaldada need pühakirjana. Need pühakirjad on nüüdseks Vatikani arhiivides peidus ja Luciuse seiklused jäävad varjatuna kogu maailma eest. Kuigi, Lucius oli tark mees ja tegi märkmikest koopia ja jättis selle keldrisse tolmu kätte kuni päevani kus allasurutud rahvas selle enda pärandisse sai ja maha müüs. See märkmik rändas ühest käest teise ja õiges kätes leidis see informatsioon oma kanalduse vähese avalikuse ette.

Mida kõike seal kirjas oli, seda annab lugeda Lucilla märkmikust mida ametlikult paraku olemas ei ole. Meile on jäetud fragmendid ja keerulised viisid rääkimaks lugu mida keelatud rääkida. Ja kogu krempel tiirleb selle info üle. Valitsejad püüavad leida tee oma räpaste südametega paradiisi, lõhkudes jumalaväravaid ja luues kaost. Lucius suri lihtsa inimesena, teadliku ja lubavuses olevana. Kogu oma varanduse annetas ta jumalakodade tarvis, aga Vatikan võttis ka selle.