Kui iga päev paistaks päike, oleks kõrb. Kui iga päev sajaks, upuks. Inimesetõug on oma loomult empaatiline olend kes on eksitatud väärale rajale oma teekonnal. See rada on täies ulatuses mõeldud kogema seda mis vale, aga mis peaks jutu järgi olema õige.

Kas me suudame olla empaatilised kui me oleme kaasatud süsteemi mis tirib meilt eluenergiat välja. Kui näeme iga päev kui feik kõik siin tegelikult on, siis tundes, et süüakse meid, hakkame sööma teisi, valetades, et tahame üksteisele head. Me ei hakka iialgi tunnistama seda nüannssiii, god demmit.

See on püüdluste universum, siin mustas kosmoses, me alati püüdleme, aga iial ei taha olla. Ma ei tea miks see nii on , aga ma tunnen, et selline see maailmareaalsus kord on. Ma teen meelega ja teadlikult teistmoodi, tahes muuta seda süsteemi, tean, et mind ei saada edu, aga ma usun, et see on võimalik. Seega ma ikkagi usun sisimas, et midagi muutub.

Kui ei muutu üldiselt, siis muutub minu jaoks, sest töö käib minu teadvuse nihutamisega laiemale spektrile ja kõrgemale, et näha üle kaltsude mis ripuvad kuivatusköiel õues tuule käes. Ma soovin näha kaugemale sellest mis võtab minu tähelepanu ära praegu, oravarattad elus. Teiste inimeste mured ja probleemid.

Ma tahan anda, šokeerida uskumatuid sellega, et on võimalik , ennast ohverdades, anda teistele, muuta seda süsteemi, või nagu mustas kosmoses kombeks, püüda muuta seda.

Mina püüan inimestele anda midagi mida nad ei võta vastu, sest ego on halvanud sellenimeliselt loitsulukustusega ühiskonnas meie lubamiseruumi ja energiakanalid näha suuremalt. Ma teen mida paljud ei tee, see on minu püüdlus lihtsalt muuta mida muuta ei saa, mitte siin.

Ma tunnen, et maa ise polegi süüdi, aga polegi süüdistada kedagi, sest sellega on kõigil omad paradoksaalsed jutud. “Ära süüdista teisi”, laialivalgunud programmi aktivatsioon. Naabrivalve.

Süüdistamine ei aita, aga teadvustamine ja lahendamine aitab. Sa võid selgitada ja tõlgendada väga vabalt kes või mis on süüdi milleski, aga seejärel tuleb lahendada see olukord enda jaoks ära ka. Siis oli süüdistamine täitsa asja ette, kasvõi vaikides oma südames, kuid oluline on saada blokaadist vabaks.

Kui elu annab Sulle sidruneid, tee limonaadi… oli see hea ütlus.

Maapealsed tegevused on magusad, sest me kiirustame ette tunnetega mida tegevused tuua võivad. Kogemine on teadvuses kiirustatud ja protsess on apaatne ja tülgastavalt tuim, me ei suuda nautida oma töö protsesse ja oleme koormatud miljonite neuronite väljasuretamisega, kaasates teiste probleeme enda lahendustesse ja mitte lubama lahendusi oma ellu.

See on see teine osa sellest, see kibe tõde, et me võime olla kas iseenda edu ohvrid või ohvrirollis edu tagakirujad, aga suhtumine ongi maapeal väga kibedaks muutunud. Vast õnnestub uued juured alla seada ja väetada seemneid magusama mulla sisse.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar