Tiibetlased ja Antartika, mõned kohad veel ning ongi hommikune kohvihullus saba liputamas. Ma ei saa südamest ära seda leegitsevat põletust võtta ette retk Antarktikasse ja sealt edasi, maa sisemusse. Kõik on julguse taga kinni, sest ma tean suht kindlalt, et ainult minuga juhtuvad sellised lollid asjad, et mind võetakse mingi salaluure poolt kinni ja tapetakse maha. Oh jah. Hehee.
Ei saa nutta üldse, emotsioone pole, apaatsus tekkinud, ju siis ikkagi 5G, võib ju nati ise ka sellel teemal lollitada, ise sellise segaduse korraldanud selle teemaga, aga ei tõsiselt, korra üks päev oli hea olla, samal päeval kui nad korra selle võrgu välja lülitasid, sagedust muutsid, sest nad said loa mingiks kolmeks sageduseks. Korra tuli selline hea meenutus enne 2019 aasta kevadet kui oli veel enesetunne hea, enne kui see naksti peppu suundus ja siis tuligi see pandeemia mis hirmutas kõiki, kaasarvatud mind, sest ma olin just suure portsu metalli sisse joonud. No rauda, see taimne rauasiirup, seda kulistasin hea maitsega alla rohkem kui tohtinuks. See polnud veel nii hull, aga kui ma esimest korda kuulsin, et see viirus nii hull on, siis ma ostsin ka Vändra apteegist kõige kangemad, või natuke okei alla selle teised tugevuse pealt, c-vitamiinid. Seda ei oleks tohtinud sisse süüa pärast seda rauasiirupi maiustamist.
Ma olin 2 nädalat kõrge rauasisaldusega surivoodil. Kolm korda oli südamerike. Esimene võttis hommikuni värisema, teised kaks olid lihtsalt meeletud teravad valud ja pilt eest. Triatlon milline. Peaaegu sain terveks, aga siis kevadel päikest näole võttes ja paljajalu murul maandades sain puugi külge ja kohe borrellioos ka. No ei mõelnud puugihirmule, ei manifestinud ise, aga no näed ikka tuli 2-3 minuti vältel peale ja hammustas end kinni. Jälle viiul käis ja tasakaaluhäired, koguaeg jõuetus. Ma ei saanud kordagi abi kutsuda selle pandeemia pärast. See ajastus oli lihtsalt nii uskumatult halb.
Nüüd kõik mis on olnud, ja kuidas veel on olnud, siis olen ma saanud oma viimaste hingetõmmetega lootust leida teekond maa sisemusse. Sest ma usun seda ja olgu jumal teiselpool universumi tänatud, kui keegi veel selle peale naerma hakkaks, sest tänapäeval enam suurt nalja ei olegi. Kus on meie madisepäev vol 2 ja tõrvikud? Meil on ainult kiirituspostid ja viis gee. Meil pole jaksu vastu hakata, sest iga päev nad nõrgestavad meid. Kõik on algusest peale olnud tuntav nii aga lähme vajume siis edasi kuniks me saame aru ka sellest mis ma just justkui ütlesin.
Antarktikas peaks olema portaal kõrgemasse reaalsusesse ja seal on Eedeni Aed ja Eldoraado, mammutid ja igast manti veel, igale vanusele imestust. Mina ei tea, mõtlesin, et räägiks sellest avameelselt eh?
Kuidas siis päriselt veenduda milleski mida on vaja isiklikult näha, et uskuda? Esiteks peab selleni jõudma mentaalselt ja kollektiivselt üheskoos kõigi nendega kes vähegi sooviksid ka tõeliselt teada. Tõeliselt soovivad teada need kes taipavad, et kõik mida meile näidatakse on juba programmeerimine uskuma midagi läbi tõendusmaterjalide, mille justnimelt esitavad nemad. Siis on rahvas taga naermas kõike mida nad ei mõista ja ei julgegi tahta paremini teadma, sest ego põletab olema kõige targem ja kelle külje alla kinnitust parem oleks pugema minna kui teadus. See on laiskadele mõeldud kiirkorras kaitsehoiak juhul kui keegi sellest rääkima hakkab, siis on hea vestlus kõrvale viia naerupahmaka saatel.
Muidugi ärme räägi asjadest mida me ei tea, ärme isegi hakka uurima, sest muidu kaome maamuna pealt ära. No oleks see vaid nii, sest ma hakkan uskuma, et kui üldse selle põrguplaneedi uks kusagil on, siis on see Antarktikast sammuke edasi. Enne ei usu kui ise näen oma silmaga ja saan minna sinna kuhu iganes näpuga näitan ja mind sinna ka viiakse. Seda kindlasti ei tehta, aga peaks. Ma ei taha mustkunsti, ma tean neid libedaid viise küll – me kõik teame. Teisiti ei jääks me siin mentaalselt ellugi, aga me soovime enamat, enda sees, selliselt, et meil pole isegi sõnu väljendada, et mis on see miski tähtsaim ja suurim normaalne eluteekond. See võikski olla rännata oma eluajal kasvõi korra sinna kuhu kedagi ei lasta, põhjusega, sest seal on Sinu teekond paradiisi. Maa sisemuses olevasse kõrgemasse reaalsusesse ja kui Seal sured, seal ka sünnid edasipidi. Astuge füüsiliselt kõrgemasse dimensiooni.
Selle taga kõik käibki, Ats tahtis ka teise maailmasõja ajal samuti sinna saada ja ilmselt korra pääseski, aga kõik kammajaa mis järele jäi maa peale, see oli katastroofiline hind mida maksta. Nüüd ei saa nimegi lausuda. Aga selle taga peituv küsimus, et kas maa sisemuse portaal sooviks meid kui pagulasi vastu võtta. Tahaks lihtsalt teada eksole. Kuidas üldse asjaga edasi minna? Esiteks tuleb võtta seda tõsiselt. Seejärel koguda kokku kõik soovijad ja leppida kokku otsustes, et kuidas saaks sellest tsirkusest üheskoos välja. Midagi nii tugevat on vaja, et panna meid uskuma, et seal pole midagi, ainuke viis seda teha on lihtsalt lubada kõikidel hulludel selles oma silmaga veenduda. Annab ikka korraldada, reguleerida ja teostada, lisaks on ülejäänud inimkonnal vaja killuke huumorit selle taha, et näha kõiki lollikesi ise oma silmaga minema veenduma, et Antarktikas pole rohkem võimalik edasi minna sinna kus meie maakaart enam kohta ei näita. Meie Eedeni aed on teiselpool portaali ja millal ikka minna seda otsima kui mitte koroona ajal.
Kui Sa oled asjaga paremini seotud kui mina, siis kirjuta mulle ja ma jagan igasuguseid materjale mis saata on ja hakkan rohkem asjaga tegelema, ma olen nii üksi. Aga vaadake seda videot ka ikka ja tehke ise järeldusi, aga esmalt võtke tõsiselt, kasvõi nalja pärast. On aeg, eks.