Categories
Kohvilogi

Aeg lipsab käest, vanad maskid langevad, uued tekivad

Jaga seda tärkamist edasi

Metaversaalses sünteetilsises reaalsuses, meie kurvaks hoitud meeled, otsimaks lootust taaskord süngest simulatsioonist, luues karaktere, avatare, püüdes meenutada kes kord olime, ehk ka ei olnud, kui kõik alati olnud on näitemäng, ja meie selles osa, siis kuidas nüüd ilma ühegi etenduseta, meie hinged saavad naerust rõõmu lakatada, kõditada ja mõnuleda ühtses paradiisis. Ainult sünteetilises maailmas saadakse uuelaadset kogemust avatari näol hologrammilises maailmaruumis, meie muusika muutub elamuseks, otsimas käime seal emotsioone ja tundeid, meie sügaval sees, peidus, ootamas seda uut küberprintsi kes suudab purustada apaatsuse ja inspireerida midagi taaskord tundma, nii tugevat, et kollektiivne teadvus väsib olema väsinud ja pulseerib, aktiveerub ja loob instantselt meile valguskeha jõul hämmastava uue reaalsuse täis tulevikulaadseid õigeid lahendusi ja elamiseks loodud põhjuseid. Keegi ei maksa enam iial midagi, ega tarbi ka üle. Me saame tasakaalu, me leiame selle õige. Tahaks lihtsalt väheke karjuda. Kuramus, kuidas tahaks röökida kellegi peale kes seda vajaks ja vääriks. Hinged otsige end ülesse, aktiveerimine on käes, vajumas unustusse, kord nii, kord nüüd. Kas me ka üle elame need muutused ja kohaneme? Jah, sest me tulimegi, et kohaneda. Proovige end nüüd ahelaist lahti kangutada ja tehke häält kohe kui keegi kõrval alustab või kusagil keegi abi vajab.


Jaga seda tärkamist edasi