See teine võimalus – see magus alibi elamiseks. Mõeldes algallika otsusele hoida Sind veel siin, et tärkaks Sinus teadvus, tooks Sind autopiloodilt elavaks ja enesestmõistetavalt avaraks hingeolendiks.

Kõditava kergusega poleeri oma hõbeniiti, see miski mis hoiab Sind Sinu avataris, kahe jalaga maa peal, kuid hing teab rohkem oma lendleva olemusega, et kehasse tõesti tuleb suhtuda kui templisse.

Olenemata kus oled praegu, tea, et Sulle antakse alati uus võimalus, uus rada, teekonnal, aga esimene samm on Sinu astuda.

Sinu vastused tulevad hetkedel kui oled küsinud ja kukkunud põlvini, arvates, et neid vastuseid ei tule eal, kuid miks just viimases allaandmises saad oma vastused? Sest sellistel hetkedel inimene laseb ennast täiesti vabaks kõigest, alles selliselt on inimene tõeliselt lubav vastu võtma vastuseid.

Sellisel juhul saab ainult inimene ennast aidata. Kui ta lubab. Kui ta võtab vastu ja saab sellest abi.

Luba see vabastus omale ja sa oled kõigest teadlik. Me ei ole keegi nii erinevad üksteisest, me lihtsalt kõigest hoiame üksteisest eemale oma maskide ja rollidega, aga kardinate taga oleme kõik mööda hõbeniiti tulnud kasutama praegust kehastust kui näitemängust osavõtjad. Me tunneme üksteist ka kardinate taga. Ütle ikka tere, ära jää võõraks.

Luba tunda rõõmu ja vastu võtta abi, see võib tulla läbi kellegi teise, võõras käsi ulatab sulle sõbrakäe. Vastused on külakostiks.

Ma tervitan Sind selles teatris, laval, maskeraadis kaashing, taaskord, veelkord.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar