Valede rägastik loob illusioonide peegelduse

Ma olen sündinud kaabakas. Ateist isegi. Ma olen ristitud, aga ma ei kanna risti. Ma kannan valesid. Nii ma tunnen. See ei ole minu elu, see on kellegi teise.

Ma ainult mängin, et ma usun. Ma ei saa valetada endale, sest päriselt mind lihtsalt ei huvita. Miks eeldatakse, et teiste reeglid peaksid huvitama mind? Nad ei ole minu käest küsinud, kas mulle meeldiks ühtepidi raiutud lahend millegi osas. Need otsused võtsid vastu keegi endine terve maailm, aga kui mina sündisin, siis öeldi kellele kuulun ja kes olen. Mulle pandi isegi nimi ja mulle hakati aega lugema, öeldakse iga aasta kui vana ma olen olenevalt kaua aega on möödunud aja järgi, keegi ei küsi kui noorena või vanana ma ennast tunnen. Surumine ja raputamine igast nurgakivist, nii et talad värisevad.

Inimeste ühiskonnas olen mina see allutatud orjapoiss, nii nagu Sina mu õde või vennas. Me kõik. Nii lihtsalt on loodud varasemalt süsteem mis meid allutab ja keset seda allutamist on keeruline sõna sekka öelda teise tunneli otsast. See mida ma päriselt tunnen on saladus minu endaga. Kuid see lõppeb. Õigemini muutub. Ma teen tööd selle nimel, et rääkida hinge põhjast.

Teistmoodi ma ei saa siin ühiskonnas viibida, sest mina ei otsusta midagi. Seetõttu ma valetada iseendale ei saa mida ma päriselt tunnen, aga ma mängin kaasa. Ma ei soovi valetada enam iseendale või teistele, et ma olen allutatud. Hingest mitte. Ei ole, sellepärast ma nii üksik ja kurb olengi, et ma olen väga vähemuses kes seda tunnistab.

Ma elan raamatuvormis. Kõik mis minuga juhtub on kui raamatust ja uskuge, palju mida kirjutada ei anna, kuid lihtsalt tänulik peab olema kõige juhtunu eest.

Meil kõigil on mõtted mida me kaugeltki ei räägi, isegi ei mõtle enda peas, sest teame, et oleme nii sügavalt vangistuses, dimensioonis, et kui liialt unistama hakkame ja sisse elame, siis kurvastume depressiooni.

Sa sisimas tunned, et tahad olla tuletõrjuja, aga tead, et kardad tuld ja suitsu, et see ei oleks iialgi isegi võimalik? Ja neid näiteid on TERVE MAAILM täis. Umbusk.

Ma ei suuda iialgi teha valikut ja uskuda ühte jumalat. Religioone ja uske on loodud nii palju, et meid lõhestada oma vahel. Ma ei taha ühtegi usku aktsepteerida peale enda usu. Usk kogeda ja imestuda kus ma olen.

Ma noogutan poliitika peale, kirikus istun kui teised istuvad, kodus ma ütlen, et olen turvatsoonis, aga koduks nimetada midagi ei oska. Tean, et miski ei kuulu minule, ka paber või tõend ei ole piisav. Seda võib igaüks ära võtta tulevikus mistahes labase valega. Ma ei usu, et miski kuulub kellegile, aga ometi usub seda ülejäänud maailm. Kõigil on majad ja autod, mis nad ütlevad, et on nende omad, aga tegelikult kontrollib iga kuu neid sellel teemal üle keegi pank.

Kõigil on pered ja nad ütlevad, et nad on oma elus õnnelikud. Ometi näen kõrvalt kuidas naeratuse taga on noorel inimesel kortsud näos. Kas naermine ja õnnetunne tõesti ajab noore inimese nii kortsu, mõtlen ma.

Jään uskuma, et nii ongi, kuid aja möödudes jookseb mees naise eest ära, sest teine ajab teda hullunult noaga taga. Või siis tuleb see naine minu juurde silm sinine küsima suhte kohta nõu ja abi. Ma uskudes, et nad on õnnelikud soovitan neil siis uuesti proovida, veelkord, et sinine silm ja noaga taga ajamine on armastusest tingitud armuvalud. Mis ma ikka oskan öelda, muud nad kuulda ei taha. Nad ei aktsepteeri võimalust, et nad üksteist vihkama on hakanud, sest see on ju nii kole sõna, et nii küll ära ütle, aga ometi see on see mida nad tunnevad üksteise osas.

Aga tssss. Ainuke mida ma kuulsin oma peas oli selline ussikeelne šisisemine. Neid sõnu me ei kasuta. Nii et See mida Sa tunned on vale, sest meil puudub sõnavara selle jaoks.

Miski hakkas peas valutama, tundsin nähtamatut seadeldist enda aju ümber. Kõik tundus nii tuttav ja selge. Iga sõna on laetud energiaga ja toimib kui loits, kui kasutad õigesti sõnu mis on rääkimine ilma kohalolemiseta ja hääle tegemiseta. Maagia. Mis siin toimub. Me oleme kõigest toit nende jaoks, iga sõna on meie vastu pööratud, sest sõnade tähendused on ära vahetatud. Et veel keerulisemaks teha, siis tehti keeli ja rahvuseid juurde. Kõike tehti selleks, et meid viia üksteisest lahku.

Ma… Mina… Meie? Sa… Sina… Teie? Ja ometi me ikka leiame mingi viisi suhtluseks ja äratundmiseks. See ongi võitlus hea ja kurja vahel kus valguseks on teadmine, et meid oldi allutatud ja me kuulume kõik ühte allikasse ja oleme praktiliselt kõige võimsam teadvus üldse. Kuid me ei jõua selle teadmise mõistmiseni veel päris pikka aega, kui üldse, vähemalt mitte ilma kõrvalise sekkumiseta.

Mina tunnen, et perega on kummaline tugev loits, ja seda mitte halva pärast, vaid ma tahan rääkida neutraalselt, sest keegi ei ole seda kunagi varem vist niimoodi mõelnud, aga mis siis kui see on ka lihtsalt üks energeetiline sõlme sidumine, et meie päris olemus ei oleks täiesti vaba ise kogema? Aga hea oli juba see küsimus ülesse kergitada.

See milline me välimuselt välja näeme… küsime, kas me oskame näidata läbi välimuse ennast teistele?

Mul ei ole lahendusi, veel. Küll aga lahendused tekivad iseenesest mida rohkem meid ühisteadvuses on, ütlemaks omale lubamise, et võimalusi on rohkem meie kasuks kui üks.

Kuidas me leiame ühise keele, ühise mõistmise ja kui suur avanemine meie heaks toimuda saab?

Nüüd läksin sisemiselt põlema, aga seda emotsiooni välja näidata ei saa ilma, et kaasaksin sellega konflikte. Ma pean jääma rahulikuks, olenemata mida ma tunnen. Ma pean tegema seda teiste moodi. Serveerima seda nii, et see oleks üldse söödav ja seeditav. Ma olen kokk, minu roaks on sõnad. Minu serveering on laused.

Ma püüan rääkida toredaid asju, aga samal ajal minu pime nurk hinges karjub tähelepanust ja hoiatab, et selle kõige hea taga on peidus ka niipalju kurjust. Ta on nagu väike spioon pimedusemaalt, kes mind kaitseb selle vastu ja hoiatab, vahel räägib kuidas tegelikult asjad on ja ma pean selle kirja panema, sest tulevikus on see mida kirjutan väga kasulik ja oluline tükk, meie praegusest, aga siis minevikust.

Nagu ma ütlesin, siis ma olen vähemuses, aga ma tunnen, et mu hing naerab ja rõõmustab koos paljude teistega fassaadide taga.

Mina olengi see kaabakas, kes ei usu millegisse, aga mängib, et ta usub ja julgeb seda endale tunnistada. Ma tahan uskuda, et ma teen ise vahet heal ja kurjal, tean kuidas elada ja tahan luua omale suuremate valikutega rohkem võimalusi, aga see rahaline ühiskond ei võimalda mulle seda, sest mina ei oska raha ligi veel tõmmata, sest olen paraku väga teise eesmärgiga.

Tean, et ka minul laskub suur väärtus siin ühiskonnas. Ma pean või tahan seda uskuda, sest muidu see kõik läheks tühja

Kuidas Sa surud kellelegi teisele peale seda mida Sina usud, nii ei tehta, seega sa räägid enda mõtted välja, aga ei võta seda tõena, vaid ootad vihma selginemist.

Kas ma eksin? Ma kuulen Teid. 😍 Iga piisk on oluline.

/Alan/