Categories
Kohvilogi

Kohvijutud: Need kuradima Krutskid

Nägin täna valges taevalaotuses, kinniste silmadega kuldselt võbisevat võtit enda raskuste peal seismas. Luuleliselt lendleb minu püüe vastutuult, et teda taaskord kinni püüda. Püütud, kootud, oldud ja tahetud, on aeg püüdlemine jätta omapäi mängima. Püüdluste jada on võrreldav lasteaia mängukaaslastega. Mina ei tea kes minu mängukaaslased olid sest ma jäin kõigest välja või siis tõesti-tõesti, jätsin kõik teised välja.

Ohvrimeelsusega seilates tunnen peale sirelipahvaka õhus ka kurbust üheskätt ebameeldiva haletsusega. Sellestki tuleb jätta ennast nüüd välja. Tuletan meelde, et tugevaks teeb püstitõus, hoiak ja selle jätk.

Kahetsusele ruumi ei jäeta, see on kui kooliaegne kiusupunn. Tema lips on läbi. Tema aeg on käes. Tema tik-tak on tiksunud oma aja. Uus ajatu ruum mind kannab ilma kahetsusteta, kohe nüüd ja praegu.

Mis veel on kaunist siin maailmaruumi ilma peal – võta ainult pihku ja imesta lolliks. Iga kord lendab peopessa midagi uut ja kõigest sellest leiab imestust kui metsjänese faunamängudest kell pool viis hommikul kusagil põldude vahel, sääskede käes.

Kes oskab kaugvaadelda, et tehisintellekt meid hävitaks. Või siis ongi parem kui uus on ees, puhastatud hinged värskel lehel. Või saab kapsaussist tõelimeeli liblikas. Valmis pange oma vaim ja keha, selleks kui valmisolek oleks olnud olemata.

Ilusaid ilmi on liigagi palju. Vahel kaob unustusse kui hea on seda nautida igatsusega, sest bipolaarne on kord see maailmaruum ja tormiste jätkude saatel tuletamegi meelde kui suur on nauding järgmine kord kui näole teratab paitav elusädamekiir.

Me ihkame soojust, tulitavat pai, rindkere kipitavat kindlustunnet, et meiega saab kõik korda, kas pole nii? Me teame, et oleme jäetud unarusse omapäi.

Me otsime kahtleva kindlusega endas vastuseid, teame endile öelda muutuvaid tõdesid. Ootame teistelt kinnitust iseenda kahtlustele. Me ise teeme endale haletsusest läbipääsutee, kõikidele deemonitele kes sellest toituda saaksid läbi teiste sõprade näol.

Me kõik kanname endas valguskiirt grammikest ja raskusi kõike mida vaeseke üleval peab kandma. Reipalt ilma narrimata, naerdes pigem et iseendagi üle, rändab meie hingeke nii või teisiti edasi ühelt järgmisele.

Me teame, oleme valmis ainult sellel hetkel siis, kui teadvus pole kristalliseerunud käbinäärme taha peitu jäänud. Me naudime kannatusi pigem seetõttu, et lihtsam on neid taluda naudingus.

Milleks süstida endale võõrast teadmatut, anda ilma igasuguse võimaluseta aeg maha võtta, sest ka see on saboteeritult võetud meilt eest. Andsid aja ju ometi nemad, järgisime graafikut kuidas ette nägi see ja nüüd võetakse läbi selle manipuleerides eest. Veel miskit ootab ees, aga mida seda teame ahaa-tada tagant järele, kui ei enneta miskit ega tegutse.

Me ei usu mitte midagi ega kedagi, aga elame kinnitambitud tõde kaitsehoiakus, kas selline peabki see maailm siis olema, et põhjustab meile kõigile sellised maskid ette.

Valitsevad jõud lausa näitavad meile läbi miimika kõike mis siin sünnib, ainult et hing peaks olema väljaspool tsirkust.

Tulnukad on ammu siin, ootavad järgmist käiku tehisintellekti pealt. Kõik me inimesed ise oleme kätte ulatanud neile need tööd. Äragi teinud nende eest kõik oleme. Parasiitlikute hübriidide lõpumäng.

Krutskite kord on lahkuda sõbralikult, tervitades pea norus kõiki õukonna teisi narre. Vahel ikka kui jaksate kellegile naeratada, tehkem seda kasvõi viimases kurbuses. Kastke võõraste unustusse küüsi sattunuid. Nad löövad õitsema ja taaskord saabub kevad.

Kõik nad mürgitavad eest meil ära. Toidud võetakse, elekter kaob. Oht on alati olemas, ent valmisolek tuleb seada. Lihtsalt, et valmis olla selleks milleks valmis olla kuidagi ei oska.

Kuramus, ma ütlen, väljendus raisk. Vabandan enda ees, et ropendan, kuramus küll on hea, nii lahe, et seda saab kirjapildis teha selliselt, et hakkabki kergem. Oleks justkui metsas täiest kõrist lõugamas käinud või joonud aspertaami tuugalt täis topitud Coca-Cola Zero’t. Ma ei soovita viimast mitte kellegile, ma olen ohver.

Tehkem pirukaid, kokake. Pange küünlaid, viirukeid nii et tuba tossu täis ja vinguandur lõugab. Joogem sidruni vett või hapukurgimahla, tehkem mida iganes oleks lahe teha.

Jälgige mida tarbite ja kui sujuvalt Teid kõrvale viiakse igasugustest teemadest surnud ringidesse. Teadvus on haaratud igapäevaste “normaalsete” talitustega programmeeritud illussioonide ees. Me ei saaks iialgi aru kui palju on meie silmaringi pähetuubitud programme mis meid iga päev kontrollivad.

Sa ei pea mitte kellegi ees aru andma. Ära tee kurja ega pahandust, vaid lihtsalt ole iseenda julges kohalolus. Ärata lõpuks väsimusest see vibratsioon mis elule tärgataks sind.

Ja sellega lõpetame tänaseks väljenduse, aga eks ole ikka samasugune edasi nagu Sa oled ja aitäh, et jagasid meiega oma energiat, kohalolu ja päikesekiirt. Olen õnnelik, soovin kõigile rasketel aegadel enesega ühendumist. Võtmesõnaks on ikkagi vaimne ärkvelisus ja selle võimsa kindla julgusenergia leidmine, kohaloluenergia.

Kõik maailm on meie endi kätes. Armastust. Vana hea klisssshhheeeeee, aga jep-jep. Naerata lolli näoga nii kaua, et hakkadki naerma.

Minu, mis teeb minust mina ja annab nätaki pikki nina. Ah las ta olla nagu ta on. Lugupidamisega,

Meie, Leegion, Alani sees.